Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, märts 04, 2017

See hetk - Tallinna Linnateater


"See hetk" on tükk, mille nägemist pidin eriti kaua ootama - küll ei sobinud kuupäevad, küll oli see kavast üldse kadunud... Kuid mul on teooria, et head asjad saabuvad Su ellu ikka varem või hiljem kui nad sinna kuuluvad ja nii läks ka "selle hetkega"... See tuli... õnneks siiski mitte "see hetk", millele tüki pealkiri viitab, ehk "surmale". Kunagi lugesin kusagilt, et tegemist on "helge" tükiga. surmast ja siis mõtlesin, et kuidas see võimalk on, aga nüüd kus see endal on ka nähtud, siis tuleb nõustuda - just nii see ongi.

Pärast tükki teatrist välja tulles oli tunne tegelikult isegi natuke "raske"... Just see kui teiste surmaootust vaadates mõelda iseenda surmast... Aga mida kaugemale see kõik jääb, seda kaugemale jääb ka enda surm. Tragöödiate või kurbade tükkidega on tihti nii, et neile on natuke kurb ja isegi halb järele mõelda, aga kas siis sellepärast, et tegelikult tükis keegi ära ei surnud või siis nende fantastiliste näitlejatööde pärast, aga sellele tükile on soe järele mõelda. Sest see, mida tükk pakub on võimalust järele mõelda asjadele, millele otseselt ei tahaks mõelda, aga millele peaks mõtlema ja nimoodi kui see "hetk" sulle mõttelisena kätte tuuakse, siis on see kuidagi lihtsam... see kõik on ju üks suur kummaline sisemine dilemma.

Loo selgrooks on surmavalt haigete puhkekodu ja 3 inimest, kellel on "see hetk" lähedal. Samuti inimesed, kes veedavad kuni viimase lõpuni seal oma armsama/lähedasega aega või inimesed, kes on tulnud külla oma peatselt lahkuvale lähedasele. Eelkõige ongi tükk sellest kuidas need surevad inimesed oma olukorda suhtuvad, kuidas suhtuvad surma ja lähedase surma need lähedased inimesed ja taustalood, mis nende elus on siiani juhtunud. Ja seda mitte ette nämmutades üksipulki miks keegi selles kohas on, vaid andes endal seosed luua ning ühtasi luua nendele karakteritele oma peas taust. Üheks tuumikuks kolmest on pereisa, kellele tulevad külla naine, kes oma mehe peatse surmaga kohe mitte leppida ei soovi ja teismeline poeg, kes veel ei teagi, mis toimumas on. Geipaar, kellest tunduvalt vanem pool on suremas ja see noorem pool on küll väga hoolitsev, aga ühtlasi tema kurbus avaldub justkui vihana kogu ümbritseva vastu. Surevale mehele tuleb külla tema kunagine naine, kes on väga särtsakas ja toob natukenegi rõõmu ja päikest surija ellu, Ja seda on sinna ju antud olukorras kohe väga vaja! Ja kolmas surija on üks vanadaam, keda hooldab tema tütar. Teine tütar kirjutab talle pidevalt ja vanurit hoiakski justkui vaid elus see ootus, sest tütar oma kirjades annab mõista, et ta varsti tuleb talle külla.

Hobuveski on lausa suurepäraselt sobiv mängukoht - ilma nurkadeta, mitme sisenemiskohaga, kahe tasandiga) ja see lugu on kohe ülimalt hästi lavastatud sellesse ruumi - nii dünaamiline! kuna tegevustikud vahelduvad ja lähevad ka kokku, siis on see kõik väga osavalt voolavalt terviklik. Alo Kõrvel on väga osav lavastajasilm! Ja kuna ta on ise näitleja nende näitlejate seast, siis on ta saanud oma kolleegidest välja midagi uut ja midagi eriliselt head. Anu Lamp-i dementset vanadaami vaatasin lausa ammulisui ja imetlesin igal hetkel kui tema stseenides oli. Tugevamat kõrvalosa sellel aastal näha ma enam ei loodagi, sest see on tase, mille ületamiseks peaks rolliehitus minema juba imede valdkonda (sest seda oli ka Anu roll). Kui alguses mõtled, et ta on lihtsalt üks käre vanatädi, siis mida aeg edasi ja tema tegelase taust rohkem ja rohkem väljakoorub, siis muutub ka suhtumine tema karakterisse... tekib kaastunne - osav psühholoogiline mäng kirjanikul, aga tabavalt õnnestunud ka lavastajal ja näitlejal see just niimoodi vaataja ette tuua. Kuna Anu võttis üle Helene Vannari rolli, siis loodan, et aasta pärast teatriliit veel mäletab, et tegemist on varem lavastatud 2017.aasta rolliga - see lihtsalt oli niiii hea!

Andrus Vaariku tegelase sarkasm surmaga koos elamisel oli ühest küljest eluterve, ent samas nii kurb. Nii ehedalt mängitud roll, nagu ta oleks seda väga lähedalt ise elus kogenud. Täiesti hämmastav tabamus. Piret Kalda tegelases tundsin kõige rohkem iseennast ära - mina ka ei taha surmale ligi minna. Jaanalinnu kombel pea liiva alla matta oleks kõige kergem lahendus sellise olukorraga toimetulekuks. Samas tundsin end ära Margus Tabori tegelasest ja kummalisel kombel just vastandlikel põhjustel, olles mõistev, et naine vajab aega, et asjaga leppida või esialgu üldse kuidagi sellesse olukorda suhtuda mõistlikult. Samas ei saa ju midagi sellelle parata ning tuleb justkui vägisi oma armastatu sellesse olukorda panna. Tundsin Marguse tegelasele väga kaasa (temas kui näitlejatüpaažis on see harukordne kombinatsioon, kus on suur annus kurbust, ent kui ta soovib, siis mängib ta hoopis väga lahedalt koomiliselt ja kõik need helgusenoodid - kui ta tahab, siis oskab ta neid kaht vastandvärvi segada ja leida sealt kõikvõimalikud erinevad toonid üles). "See hetk" hoiab muidugi teda tugevalt seal kurbuse poolel. Tema sisekaemuslikke tundeid jagatakse vaatajaga ka kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et tema tunded ei oleks muidu nii palju pinnale nähtavad kui teiste tegelaste puhul. Maiken Schmidti tegelase raske elu ja see kuidas ta selle kõik iseendale on tekitanud, nagu me inimesed "tahtmatult" tavaliselt teemegi - samas kuidas siis ka muidu... Epp Eespäeva karakteri elujõud ja see, kuidas iga surija vajaks oma ellu sellist elusärtsu ja Kaspar Velbergi lavale loodud tegelane kes on vihane olukorra ja kogu maailma peale, et ta oma armsaimast varsti ilma jääb. Tegelikult vajades ka ise kedagi, kes teda lohutaks, sest ka tema ju on "kaotamas", kuigi mitte ise surres...

Veiko Tubin on loonud ühe ilusa laulu "That moment", mis ilmestab ja loob taustatunde loole ning loomulikult kõlab ka tükis endas. Saab kuulata lavastuse kodulehelt: http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/see-hetk

Hinnang: 5- (see oli tõesti ootamist väärt, sest kõik need väiksed lood ja kogu tervik samuti läksid sügavale hinge. Anu Lamp teeb täiesti imelise rolli ja eranditult kõik teised ka. Valus ja mõjuv. Helge ja kurb. Südamlik ja armas. Karm ja tõsine. Kaasaelama- ja mõtlemapanev.)

-----------

Tekst lavastuse kodulehelt:

See hetk
Autor Michael Cristofer / Lavastaja Alo Kõrve
Osalised:
Michael Cristofer

AUTOR

Triin Sinissaar

TÕLKIJA

Alo Kõrve

LAVASTAJA

Nele Sooväli

KUNSTNIK

Veiko Tubin

HELILOOJA

Emil Kallas

VALGUSKUJUNDAJA

Arbo Maran

HELIKUJUNDAJA

Joel Juht

LIIKUMISJUHT

Osades:
Tõnn LampMargus TaborPiret KaldaAndrus VaarikEpp EespäevKaspar VelbergAnu LampMaiken SchmidtOliver-Marcus Reimann (külalisena)

Lavastusest:
Esietendus: 2. aprill 2016
Mängukoht: Hobuveski
Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses

Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi eksitus. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti…
Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu.
Inimlikkusest ja elujanust pakatav „See hetk“ on 2013. aastal lavastajadebüüdi teinud Alo Kõrve teine lavastus, mis esietendub käesoleva aasta kevadel.
Michael Cristofer (snd 1945) on Ameerika näitekirjanik, režissöör ja näitleja. Tema näidendit The Shadow Box on pärjatud Tony auhinna (1977) ja Pulitzeri preemiaga (1977). Samanimeline telefilm (rež Paul Newman) võitis 1981. aastal Kuldgloobuse.

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default