"Maagiline" on esimene sõna, mis pähe tuleb, kirjeldamaks Goltsman Ballet'i loodud lavastust Mone2Klimt multimeedia kunstinäituse sisse.
Mäletan,, et see oli juba nüüd päris tükk aega taga, kui selline näitus Tallinnasse saabus. Ja millegipärast jäi mulje, et tegemist on rändnäitusega, mis liigub siit edasi ning kodulinnas saab seda vaadata-kogeda vaid teatud aja. Kuid ei - see pöörleb ühes Tallinna vanalinna Saunatänava saalis oma kolmveerandtunnise pikkusega muudkui ringiratast - polegi tegelikult vahet, millisel hetkel sinna saabud, astud aga sisse ja vaatad nii kaua kuni ring saab täis... või kasvõi mitu ringi, sest näitus toimub 360 kraadi Sinu ümber ja vaatamist on palju, sest igal pool toimub midagi erinevat ja pidevalt! Korra kuus, aga antakse sinna saali veel üks "meedia" juurde. Nimelt rikastavad kogu esitust tantsijad ning kõik need Van Gogh'i, Monet ja Klimti maalid muutuvad veelgi elavamaks!
Kui mina kohale jõudsin, oli saba uksest välja. Vahepeal sõelusid seal ka turistid, kes arvasid, et saavad soodsamale, ehk tavalise maalide ja muusikaga esitusele minna, kuid natuke aega mõelnud, said ka nemad aru, et nüüd on harukordne võimalus ja arvestades kaaspubliku reaktsioone, siis usun, et kõik me olime selles vana Heliose saalis lummatud kogu aktsioonist, mis meie ümber toimus. Mõnikord jääb 2 või isegi 3 korda pikematest etendustest tühi või "vähe saamise"-tunne. Siin antakse 45 minuti jooksul niiii palju. Ega tegelikult kõike detaile ei suudagi sealt ühe vaatamiskorraga noppida. Ei jõuaks ilmselt isegi kahe vaatamisegagi.
Kõike seda silmailu on veel kroonimas imeilus muusika. Klassikaliste teoste pärlid - Bach, Beethoven, Brams, Chopin ja kindlasti veel teisedki, kega kõrv kohe nimega kokku ei viinud, kuid tõesti üks lemmiklugu teise järel!
Ja siis muidugi need liikuvad maalid koos tantsijatega... Van Gogh'i põlluväljad, millele järsku kasvavad peale tema "Liiliad" ning tegelikult võtavad kogu maali sedasi üle. Päris nutika, maitseka ja läbimõeldud stsenaariumiga. Ühes teises stseenis baleriinid tantsimas, tema vilkuvate tähtedega tähistaevas taustal. Või hoopis süütamas tulesid öisetes linnamajades. Imeilus!
Monet vesiroosid, mille vahel sillerdakski nagu tõesti vesi. Umbes kogu etenduse keskel oli ka ilmselt minu jaoks kogu etenduse lemmiklõik või -stseen, mida etendati koos Monet Rijinsburg'i tuuleveski ees (tema "Tulbiväljade maalilt"). Veski on võetud sealt keskseks elemendiks ning kogu lugu saabki alguse selle veski detailist, kuidas ta on maalile kujunendud. Kui maal valmis, tulevad sinna ka kaks tantsijat - kaks noort armunut (tantsijateks etenduse lavastaja-koreograaf Maria Goltsman ise, koos Märt Agu'ga) - nii ilus, nii romantiline ja õrn. Millegipärast tuli vaadates meelde Turgenjevi Aadlipesa, kus see romantika on ka just nimelt selline aimatav ning tunnetuslik. Ütleks, et ka "kerge kui udusulg", aga professioonaalsest kretinismist mõni vanakooli tantsuõpetaja võiks ühes kohas krimpsutada nina, et üks tõste oleks pidanud mõjuma kergemalt... Ent tavavaataja jaoks see on ju elav ja kohapeal sündiv kunstivorm, milles inimlikkus vaid rikastab tervikut.
Kui kahe eelneva kunstniku puhul on nende rikkalik kunstipärand väga suur ja võis mõni vägagi tuntud maal sealt puududa või siis lihtsalt olid silmad suunatud vastassuunas hetkel, mil just seda näidati (näiteks Van Gogh'i "Päevalilled" jpt), siis Klimt'i osas olid vast kõik tema kuulsamad ja olulisemad maalid esindatud. Minu isiklikku lemmikut temalt - "Suudlus"t näidati eriti ilusalt, uhkelt ja suurelt ning lisaks ka detailidele lähedale minnes.
Kõigil kolmel maalikunstnikul oli nagu oma stsenaarium ning loomulikult kuna nende stiilid on erinevad, oli nendes ka erinev tunnetus. Ühtlasi andis see ka koreograafile võimaluse liikuda erinevatel tundemaastikel. Kui mul enne etenduse nägemist olidki mõned kahtlused, et kas see tants võib sinna kuidagi sissesurutud mulje jätta, siis vaadates ei tulnud see enam meeldegi, sest see oli tõesti täienduseks kogu näitusele - rikastas nagu ühe tasandiga veel kogu elamust. Ja nii nagu mina ise, nõnda märkasin, et ka ülejäänud publik tegelikult jälgis suurema osa etenduse ajast ikkagi tantsijaid. Nemad andsid sellele elavale näitusele päris hinge sisse. Kuigi jah, eks vahepeal tuli pöörelda seal ja vaadata ka selja taha, et haarata igas hetkes võimalikult palju.
Võib-olla just nimelt sellepärast polegi etendus, kuhu minna otsima otseselt koreograafilisi, lennukaid tantsunumbreid - siis võtakski tants liiga eristatud meediarolli tervikust endale ning asi ei toimiks sümbioosis. Näituseruumi pimedus, põrand ja üldse vaatamise eripära, kus on vaja kõikjale enda ümber pilke suunata, ei anna ka tantsuloojatele täit vabadust. Kuid siin on liikumisel pigem just tunnetuse lisajana kõige tähtsam ülesanne. Näiteks "armastajate paari" jalutuskäik Pariisi bulvaritel, väike valss tänaval või baleriinid kui haldjad öistel põldudel tähevalguses oma maagilisi ja imeilusaid saagikuse võlutantse tegemas. Justnagu tantsijad oleks ka piltide sees - sellest ka etenduse pealkiri - "Maal, mis tantsib".
Kõik kokku nii ilus, et mitu korda tulid külmavärinad!
Ma ei hakka eraldi hinnangut andma, sest see poleks antud juhul õiglane ega ka võrdeline draamalavastustega samasse rivistusse pannes. Igal juhul tasub selline eriline elamus enda pagassisse korjamist. Täna õhtul on just nimelt augustikuu esituskord!
Tekst lavastuse ja Monet2Klimt kodulehtedelt (Daria Kondrat'i tehtud fotod on pärit Goltsman Ballet FB seinalt):
„Maal, mis tantsib“
Goltsman Balleti interdistsiplinaarne
tantsulavastus on osa multimeedia näitusest #MONET2KLIMT
Näituse käigus klassikalise muusika saatel
elustuvad Gustav Klimti, Claude Monet ning Vincent van Goghi kujundid mitte
ainult ekraanidel, vaid ka ruumis. Muusika ja liikumine, maalikunst ja video:
suland, kooskõla, harmoonia. Ekraanil liikuvad kujundid, ruumis liikuvad kehad,
muusikat kõlab õhus. Maalikunsti ja liikumise suland, mis ümbritseb vaatjaid
ning viib neid endaga kaasa värvilisse ja maagilisse maailma.
Tantsivad: Märt Agu, Maria Goltsman, Sandra Laura Luhtein, Jelena Tode, Eva-Maria Kangro, Olga Grishina, Ksenija Gudoshnikova, Kärt Kurvits, Aida Marin
Tantsivad: Märt Agu, Maria Goltsman, Sandra Laura Luhtein, Jelena Tode, Eva-Maria Kangro, Olga Grishina, Ksenija Gudoshnikova, Kärt Kurvits, Aida Marin
Etenduse kestus 45 min
Näitusel “Monet2Klimt”
näidatakse klassikalise muusika parimate palade ja helieffektide saatel rohkem
kui 140 kuulsate kunstnike Monet, Van Gogh’i, Klimti animeeritud maale. Kolm
geeniust – igaüks omal alal – olid pioneerid teel klassikalisest kunstist
modernismini. Nende talent ja maailmanägemine on meie inspiratsioon ja
võimaldab uskuda, et kunst on vaba vaimne maailm.
Gustav Klimt (14. juuli 1862
– 6. veebruar 1918) oli Austria maalikunstnik, sümbolist. Ta on
silmapaistvamaid Viini juugendi esindajaid. Tema loomingu hulka kuulub maale,
seinamaale, skitse kui ka muul kujul loodud kunstiteoseid. Klimti meelisteemaks
oli naisekeha ning tema töid tuntakse kui erootilisi – seda on enim tunda tema
pliiatsijoonistustes ja skitsides, mis said laialdasemalt tuntuks alles pärast
kunstniku surma.
Oscar
Claude Monet (14. november 1840 – 5. detsember 1926) oli
prantsuse maalikunstnik, impressionismi rajaja ja peaesindaja. Impressionismi
vool sai nime tema maali “Impression, soleil levant” (“Impressioon. Tõusev
päike”) järgi. Monet’lt pärineb umbes 2500 maali.
Vincent Willem van Gogh (30.
märts 1853 – 29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik, postimpressionist.
Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10
aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale,
natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja
päevalilledest. 37-aastaselt sooritas ta enesetapu. Oma eluajal oli tal vähe
edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis
17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar