Peatumine ristteel - PolygonTeater

Kui ma olin väike poiss, töötas vanaema Elva raudteejaamas aastaid lehekioskis müüjana. Vanaema oli muuhulgas ka kirglik lotomängija ja nõuka-ajal oli üleliiduline spordiloto, mida kanti ka televiisoris üle. Nõnda täitis vanaema igal nädalal mitu mänguvälja, seda nii 6 - 49st kui ka 5 - 36st arvates. Lisaks tuli alati märkida piletile ära nädala number, muidu pilet ei kehtinud. Vanaema piinliku täpsusega täitis alati täpselt punktiirimööda seda nädalanumbrit ja ristid tegi numbriruudustikule arvatud numbrite peale ka täpselt nurgast nurgani. Mõnikord lasi meil, lastelastel ka täita neid pileteid või pigem küsis numbreid, mida meie arvaks, et seekord pallikeerutusmasinast välja loositakse...

Ühel päeval tuli sinna tema kioskiluugi taha üks mees, kes ütles, et järgmisel spordilotol loositakse välja järgnevad numbrid... Vanaema mõtles, et ju see on mingi nali, no mida see mees ikka teab... Aga kirjutas numbrid üles (ta ju nagunii täitis alati mitu piletit, mõned kindlate numbritega nädalast nädalasse, mõned "uute" numbritega... minu püsinumbristik oli muide 1, 5, 9, 32, 36... ei tea, mis imekombel see ikka veel meeles on, kuigi viimati sai neid numbreid korratud talle rohkem kui 35 aastat tagasi) ning täitis ühe mänguvälja ka nendega... Tegemist oli viimase päevaga kui sai veel loosipileti teele saata ja mõeldud-tehtud ning teele ta piletid jälle läksid...

Loosimise päeval saime vanaemalt telefonikõne - kõik 5 kummalise mehe öeldud numbrit 36st läksid täppi! Vanaema oli niiiiiii mures, et kas ta üldse oli sinna ka nädalanumbri ikka kirjutanud või mitte... ja kas ta ikka kirjutas õigesti kõik need numbrid üles... Ta oli nimelt selle ajalehe ka kuhugile ära kaotanud, mille äärele ta mehe öeldud numbrid kirjutanud oli, et kontrollida, ega juhuslikult ta neid oma märkmikusse valesti polnud pileti pealt ümber kirjutanud... Paanikat ja muretsemist kui palju, kuid kõik oli siiski õigesti ja võidu sai ta kätte! Tollel korral oli terves Nõukogude Liidus üle ootuste palju võitjaid ning tavalise 10000 rubla asemel vähendati võidusummat 3000le rublale... See oli sellest hoolimata vanaema jaoks rohkem kui tema 3 aasta palk! Osteti kõikvõimalikku vajalikku ja eks seda jagus ka lastele ja lastelastele nipet-näpet asjade jaoks.

Kuid mitte see raha ei olnud kogu valemis "ime", vaid ikka see kummaline mees, kes need numbrid ütles... Me ei saanudki teada, kes ta oli.. Elva ju pisike koht ja kõik (eriti vanaema oma ameti tõttu) tundsid kõiki. Mees oli ka kohe rongile läinud ja minema sõitnud. Miks ta just vanaemale need numbrid ütles... müstika on säilinud tänaseni.

Mu ema aastaid hiljem kui me Soomes elasime kraapis Ässä arpa'st välja toonase peavõidu - 10000 marka... Tookord küll mingit ime selleks ei sündinud.. lihtsalt valis kioskis "õige" pilet... Võib-olla peaksin mina ka hakkama lotot tegema - järsku see on meil kuidagi verega pärandatud... see oleks üks  imede imede :)

Tätte kirjutas ka ühe loo "imedest", muuhulgas on selles imes ka raha sees...

Käesolev suvi pakub suisa kaht versiooni Jaan Tätte modernsest raha-tüki klassikast Eesti erinevatel lavadel. Kukruse Polaarmõisas sai juba juulis nähtud Allan Kressi autoritruum "Ristumine peateega" ja seda põnevam oli nüüd vaadata Kernu mõisas Tamur Tohveri Shakespeare'iga segatud "Peatumine ristteel". Tätte looga olen tuttav juba paarikümne aasta tagusest Tallinna Linnateatri autorilavastusest ning Tätte enda, Piret Kalda ja Andrus Vaariku mängitud filmist, täpsemalt öeldes on see praktiliselt juba pähe kulunud ja seega veel eriti olid kõik muudatused/üllatused/omad nägemused vägagi teretulnud.

Kusagilt jäi silma, et Polygonil on kavas humoorikas ja lisaks veel äraspidine versioon sellest loost luua ja no see Shakespeare'ilikuks muutmine tõstis mu ootused muidugi lakke...

Tegelikult ikkagi midagi eriliselt naljakat selles loos ei olnud... "äraspidist" veelgi vähem.... Ja Shakespeare oli sinna rohkem või vähem küll kuidagi olukorraga seonduvalt, kuid siiski vaid "lõikudena" vahele torgatud, mitte just sisusse pöördeid või üllatusi lisav. Vaid ühe korra täheldasin selle sisulist seostatust, ehk esimest korda kui mehed Shakespeare'i "keelt" hakkasid rääkima. Nimelt mehed seisid vastakuti ja ka pinna all oli vastasseis, ent pinna peal kõik viisakas. Siis vahetus valgustus (väga hea valgusrežii on loonud Tamur ise, Henri Viies ja Mait Rebane) ning mõlemast mehest tulid välja "loomad", ehk näidati nende õiget palet, seda Shakespeare'i tekstiga ilmestades... Kahjuks jäi see kord vaid korraks ja edaspidi muutusid need "Shakespeare'i lõigud" juhuslikemaks ning otseselt mitte Tätte looga integreerudes, vaid pigem lihtsalt, et sisse tuua vähem või rohkem sobiv lõik just sellel hetkel toimuvaga. Mõne aja pärast hakkasid need "lõigud" isegi häirima, sest tükeldasid tegevust mitte seda huvitavamaks tehes, vaid segasemaks ja lihtsalt kummalisemaks, ning ei andnud ka midagi nö. juurde.

Juurde andis live'is Maitre Bane esitatud muusika. Andes tooni emotsioonidele ja isegi näiteks põnevamatele hetkedele. Kahjuks etenduse lõpus pikem helilugu oli liiga kõva helitugevusega ning Kernu Mõisa mänguruumis muutus see pigem kõrvadele valusaks ja see vähendas seda maagiat, mille siiski kõrvataha panin kui etenduse tegevuse ajal tema helide lisamist nautisin.

Kõige rohkem andis lavastusele juurde üllatav stseen keset esimest vaatust, kui Osvald Laurale muinasjuttu kuldkalakesest jutustab ning palub tal katkestada kui too tahab, et muinasjutt tegelikkuseks muutuks. Nimelt katkestab Laura-Karin Rask selle väljudes korraks ka näidendist endast. Murdes maha neljanda seina ning tuues sisse mõõtme, et ta ei taha seda teha, mida ta teab, et lavastuse enda muudaks ägedamaks (lae alt mööda köit alla ronida)... aga see on ohtlik ja ta ei taha. Lisaks toob sisse ka muidu lavastusevälist (isiklikku? - ei tea ju kindlalt, kas seegi kõik on välja mõeldud/kellegi poolt kirjutatud :)) elu. See mõjub turgutavalt ning nii huvitalt, et publikut jälgides sellel hetkel oli märgata hoopis teistsugust elavnemist ja huvitatuse astet... Ise lootsin, et ehk siit tehakse kohe päris kannapööre ning ei tea ju kuhu see lugu siit edasi hakkab arenema... aga maagiline hetk siiski saab mööda ning lugu läheb edasi sealt kus see pooleli  jäi... kahju... Kuigi väärtust tervikule anti selle lõiguga sellest hoolimata kohe tundvalt juurde!

Sisulises mõttes andis Shakespeare'i lisamisest märgatavalt enam tükile hoopis Tamuri fokusseeritus ime olemusele teise vaatuse lõpus. Viimased 15-20 minutit enne Maitre Bane lõpumuusikat olid minu jaoks tüki tugevaimad (vastupidisel minu arvamusele hiljem saalist väljudes, kostus mitmelt inimeselt, et esimene vaatus oli hoogsam ja huvitavam), sest nendes oli midagi lavastaja kui kunstniku ja dramatiseeringutäienduste tegija kui filosoofi (ja antud juhul on lavastaja ja dramatiseeringule täienduste tegija ühes isikus, ehk Tamur Tohver) sisulist vajatavat isepärasust ja sisukust. Raha ei saa olla ja polegi kunagi "ime". Ime on mingi juhtum või ebatavaline nähtus... aga kõige ehtsam ime on ju ARMASTUS... Usun, et kõigi üksikute hingede jaoks, kes tahaksid ennast ja oma elu kellegagi jagada, neil on see nö. üks "esmastest vajadustest" täitmata (lähedus, jagamine ja hoolimine)... Nemad teavad, mis on tegelikult tähtis siin ilmas... see kellel on lähisuhe olemas, see otsib ja täidab juba neid järgmise tähtsusega vajadusi... Võin muidugi ka eksida, sest ma väga hästi ei tunne Tamurit ja ausalt öelda olen üldse terve elu olnud kehv inimestetundja (kuigi nüüd vanuisi vaikselt üha parem), aga siin kumas läbi midagi isiklikku ja seega midagi väga ausat ning siirast, mida eriti teatrilaval näeb harva (seostan seda ka tema tekstiga edasi.org lehel). Kogu selle muu osa, mis ei meeldinud, annab andeks tänu sellisele lõpule, ehk teatavale Tamuri-poolsele loo moraali rõhutatusele.

Kuid neid mitte-meeldivaid komponente oli veel... Alustades mängukohast... ei tahaks tuua võrdlust sisse, aga antud juhul pean seda siiski tegema, eelmised nähtud "Ristumine peateega" lavastused on olnud kuidagi intiimsemas ruumis mängitud. Eriti Kukruse polaarmõisas tekkis tunne, nagu oleks tõesti olnud seal samas ruumis koos tegelastega ja seega ka samas olukorras koos Laura ja Rolandiga. Kernu mõis kõrge lae ja suure ruumiga sellise tunde tekkimist ei toetanud (naljakas, aga tahtsin seda tükki just nimelt Kernus näha - seal nähtud Libahunt sobis sinna kui valatult ja arvasin ka "Petumine ristteel" sinna sobivat ideaalselt - nö. maakohas asuvaks Osvaldi-onniks). Korra Osvalt tuleb publiku poolele ja see hetkeks isegi aitab, aga samas (eriti natuke küljelt vaadates) jäi mulje, et kõike siiski esitatakse ja mängitakse vaatajatele, mis kuidagi lõhkus illusiooni. Ja siis need koledad metallkonstruktsioonid. Imestasin, et kas tõesti Kalju Kivi on sellise monstrumi tekitamise peale tulnud? Oleks siis kuidagi tekstis seda välja toodud, et parajasti on käimas ümberehitused majakeses, sest nõnda palju raha on sülle kukkunud, aga sellele ei anta mingit seletust. Lisaks oleks ju võinud kuidagi anda mänguruumi juurde teise korrusega kui seda nii taheti lahendada, aga nüüd oli see sellevõrra kõrgel, et seda ülemist osa siiski lavalaiendusena ei saanudki kasutada.

Minu jaoks olid ka jõujooned kuidagi paigast ära. Kaalukausid olid pigem nii, et ühel pool oli Laura ja teisel pool Osvald ja Roland. Ma ei tea, kas see oligi taotluslik niimoodi Laura tugevaimaks pooleks muuta, sest temal tuli vastu seista nii oma kergelt tossikesest mehele kui ka teisele tossikesele - vanemale mehikesele, kes metsamajakeses askeldas ja ülebal toas 4 miljardit raha kastides hoidis. Üks on hella olemisega ja teine ka ning Laura pidi üksi "rabama". See võib olla ka minu isiklik kiiks (kuigi ka teatrikaaslane oli minuga nõus!), sest tegelaste karakter avaldub ju ikkagi näitlejate mängu kaudu. Selles mõttes meeldisid mulle Karini ja ka hiljem mängu siseneva Tamuri intensiivsus ning pingestatus. Nemad kumbki loovad õhku teatava pinge, st. pinevuse ja elektri. Tunnistan, et tegelikult ootasin kõige rohkem Eero Spriidi mängu nägemist, sest mul on juhtumisi juba pikem paus tema rollidel. Lapsest peale, ehk Noorsooteatri aastatest alates on ta minule meeldinud (ka tema on ju sellest imelisest 7ndast lennust!) Ja eks ta mäng meeldis ka siin "Peatumine ristteel"... Eero Spriiti vaatama tulevad saavad mis nad soovivad ja mängulises mõttes igatahes väga heas vormis mängu... Sellepärast võiks isegi öelda, et nautisin tema mängu ja energiat, aga antud juhul ei tekitanud Osvald karvavõrdki creepy't tunnet... Eero-Osvald oli algusest kuni lõpuni ilma pöörete ja ka eriliste kiiksudeta. Rollijoonis niiöelda ei teinud hüppeid, ei ehmatanud, ei üllatanud, vaid kulges oma kindlat rada. Võib-olla selline valik muudab Osvaldi usutavamaks, aga minu arvates peaks just selles näidendis, just sellises olukorras ja sellise umbluu-jutuga olema ka see mehike üks imelik vana... Selles mõttes on tema eelkäijad Osvaldi-rollis pannud vaataja mõtlema, et kas Osvaldil ikkagi mõned kruvid pahasti ei logise ning sellisest "hullust" ju ei tea kunagi, mida oodata... järsku ongi ta mingi pervert või kargab igal hetkel llihtsalt ootamatult kallale? Ja samuti lõpus kui ta aru saab, et noored tal tahavad tal naha üle kõrvade tõmmata... siis Eero Osvald ei muutu... tema on võrdlemisi tavaline inimene, enda unistustega... ainult, et tal on ka natuke jutuvestja-annet ning selline naljakss ime sülle kukkunud, et naine, keda ta ajakirjas imetlenud on, juhtumisis tema maja uksest on sisse astunud...

Siim Maaten'i mängu suhtes mul on kahetised tunded. Jäi mulje, et Siim on tahtnud Rolandisse panna/jätta päris palju iseennast. Siim on inimesena ülimalt sümpaatne (ma ei tunne teda isiklikult, arvatav hinnang on antud lugedes tema mõtteid ja nähes, kuidas ta tahab maailma paremaks muuta), aga on hetki, kus Roland peab olema natuke jõhkard või jõuline. Selles suhtes oligi imelik, kui ta teises vaatuses tuleb katkise pluusiga, nagu oleks kakelnud või kähmlend, aga ometi see ei käinud kuidagi sellise Rolandiga kokku. Seevastu tuleb Siimust välja metsik elukas mõnedes Shakespeare'i lõikudes. Kusjuures vaimustav, kui hästi ta valdab jambilist pentameetrit! See peaks olema kordades raskem kui mängida tavatekstiga, tavalist inimtegelast kui tegelase peidetud poolt või alataju. Aga Siimul millegipärast tuleb just see raskem osa palju paremini välja! Kummaline. Kuid jah, Roland jäi samuti üheplaanilisemaks tossikeseks kuivõrd tegelaseks, kes alguses on abitult majaperemehe lükata-tõmmata, siis tõmbab endale jõuga õigused, edasi läheb hullu mänguga kaasa kuni hakkab hauduma salaplaane ja lõpus on tagasi ringiga alguses. Siimu ring oli märgatavalt ümmargusem.

Karin, nagu öeldud, tõi kogu pinge ka üksi sisse. Seda nii ühe kui teise mehega vastasseisulistes olukordades olles. Samas sobis ka see siiras imestus kui ta kogemata teada saab, et Roland tõesti talle sõrmuse juba ära on ostnud... kas tõesti see tossike on millegagi hakkama saanud... Ja siis see neljanda seinata lõik - wow! Ta oleks nagu tundnud ebameeldivust näitlejana näideldes seda lõiku väga "kiiresti", et jõuda juba tagasi turvalis(emas)se näidendimaailma. Jällegi siiras hetk, mis mõjub tervele publikule. Kahju tegelikult, et teistel tegelastel ei olnud sellist "oma lõiku"... võib-olla just sellepärast tekkis tugev poolehoid terveks tükiks just Karin-Laurale ning ühtlasi ka Karini mäng kuidagi põnevamalt mitmetahulisemaks ning rollijoonise keerdkäigud kord üles kord alla liikuvaks.

Kariniga võrdse pinge mängib lavastusse sisse ka lavastaja, ehk Tamur ise, kes lõpus maffiamehena korraks mängu siseneb. Vot temas on seda vajatavat "miskit kahtlast ja hirmuäratavat"... Usud, et ta võiks igal hetkel põuest püssi haarata ja kellelegi neist paar hoiatuslasku otse pähe lasta... Teised on hetkega "poisikesed" ta kõrval... isegi muidu ilmselt kogu maailma mehed enda soovide järele tantsida-suutma-panev Laura-Karin. Just nii peabki, see tegelane mõjuma!

Võib-olla ma ei märganud lavastuslikke nüansse, mida tavaliselt on Tamuril hulgi, kas ehk seekord on ta liialt usaldanud Shakespeare'i-lõikude sisestamise eripärasust ja seda üllatavat, ent väga palju juurdeandvat "lavastuse katkestamist". Need, kes Shakespeare'i lõikudest leiavad endale rohkem kui lihtsalt sobiva seose antud Tätte-näidendi hetkega, saavad ka midagi veel, mis minul jäi saamata. Tahaks aega tagasi keerata ja seda Kernu mõisas mitte näha, vaid näha seda Kultuurikatlas... kas ehk tõesti sobiks sellele mingi muu mängukoht, mis aitaks kogu kontekstuaalsust siduda paremini? Ühtlasi oleks tahtnud saada avastada ja kuulda/näha seda vägagi põnevate keerdkäikude lugu esmakordselt...

Muide esimest korda vist nüüd seda vaadates ühendasin ära loo sisu Adrian Lyne'i filmiga "Siivutu ettepanek" (Indecent proposal), kus Robert Redfordi tegelane maksab Woody Harrelsoni tegelasele miljon dollarit ühe öö eest tolle naisega, keda kehastas Demi Moore... Huvitav, kas Tättele tuli idee oma näidendiks (kasvõi alatajus) sellest filmist... midagi olemuslikult sarnast on nendes... võib-olla olekski järgmiseks "Ristumine peateega" versiooni huvitavaks arenduseks just see psühholoogiline pool kui Laura ja Osvald tõesti ongi koos ja nii Laural, aga eriti Rolandil tuleb oma otsuse mõjudega hakkama saada... Antud juhul ju nii sügavale inimpsüühikasse ei langetagi... kõik on mängulisem... Samas ei teki ka mõtet, et mida selles olukorras ise teeks... "Siivutu ettepaneku" puhul oleks mõtlemist-vaagimist rohkem ja sellel on kiiresti ka väga reaalne järelmaik ning ei tekigi muid versioone kui see, et Su elukaaslane on oma keha jaganud kellegi teisega. Idealistlikus mõttes küll ei nõustuks, aga kui raha oleks väga vaja... ja kui vahetada rollid, et keegi vanem daam noorpaarist hoopis mehega magades oleks nõus maksma miljoni... oleks ju mõtlemist palju rohkem (usunm et kaua suhtes olnud või vanemad inimesed oleks kohe nõus miljoni eest sellise leppe tegema - see ju enam eriti palju ei loeks, suhe on tugev ja tühja see võõra inimesega korra magamine miskit erilist mõju avaldaks, noortel on kindlasti romantilisem ning ebakindluse mõttes suurem hirm midagi ära rikkuda)... Aga Osvaldi pakkumisele saakski vastata valeliku skeemitamismahhinatsiooniga... Või kui võtta see vastu, siis jäävad ära ka pärastised hingepiinad või teineteisega uuesti leppimine... Kuidas see Tamuri maffiooso seal lõpupoole ütlebki - Kõige suurem ime ongi armastus, mille mõõdupuuks on usaldus... Tegelikult tõelise armastuse kontekstis polegi armastusel usaldusega mingit pistmist... õigemini see ei loe ning pole seega mingi teema - kes tõeliselt armastab, see ei taha kedagi teist, ei taha valesid ega mõtlegi üldsegi usaldusküsimustele...

Hinnang: 3 (ehk siis kokku nö. "keskmine"... oli komponente, mis meeldisid ja isegi väga ning siis jällegi neid, mis tegid need vinged asjad tasa... Olen esimest korda PolygonTeatri lavastusega mitte otseselt rahul. Samas oli tegemist üle 3 tunni pikkuse lavastusega ning ma ei vaadanud kordagi kella, seega igav ka polnud. Kindlasti meeldib see tükk palju rohkem neile, kes Tätte looga pole tuttavad või kellel on sealt mingeid detaile avastada või isegi lõppu-mitte-päris-täpselt mäletavatele inimestele. Ma muidugi olin ka oma ootused liiga kõrgeks ajanud Shakespeare'i nimega seonduvalt ja seda eriti selles mõttes, et just Tamur mingis mõttes Shakespeare'i lavastab. Aga Shakespeare see ju polnud. Komöödia ka mitte. Ja mõelda vaid, kui olekski olnud kuidagi äraspidiselt lahendatud, näiteks nii, et mingi maniakk Osvald saabub noorte juurde... või siis Laura lahkub Osvaldi ja tolle rahakastide juurest Rolandiga kaasa, sest tõeline armastus on rohkem väärt kui rahakastid vms, ehk sõna otseses mõttes "äraspidine"... siis oleks suurema tõenäosusega siin hoopis teistsugune jutt ning ma arvan, et rahulolevam...)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Polygon Teater 10

 PEATUMINE RISTTEEL

   Jaan Tätte “Ristumine peateega” koos William Shakespeare’ga

                          Hingetuks naerutav äraspidine tänapäev peadpööritava muusika tempos 

                       Mängivad Karin Rask, Eero Spriit, Siim Maaten ja Tamur Tohver 
Lavastaja: Tamur TohverLava ja kostüüm: Kalju Kivi ja Tamur Tohver
Helilooja ja elav esitus: Maitre Bane
                                             Valgus: Tamur Tohver, Henri Viies, Mait Rebane                                         Lavastuse assistendid: Jane Treima ja Helin Jürmann
        Produtsendid: Kristel Treier ja Georgi Viies

Esietendus 8. mail 2018 kell 19 Tallinna Kultuurikatlas

Osvald on mees, kellel on foto maailma kauneimast naisest. See naine on päevitunud, tal on sünnimärk ja ta kannab kaelas peenikest kuldketti. Osvaldil on veel 4 miljardit dollarit. Ta sai oma varanduse kuldkalakeselt, kes elab metsas jões. Ootamatult saabuvad  Osvaldi metsamajakesse läbikülmunud Laura ja Roland. Osvaldi jaoks pole olukord lihtne, sest imed, millel on kombeks olla kauged ja kättesaamatud, on jõudnud lõpuks temani. Neli miljardit dollarit on põhjus, mis paneb proovile näidendi peategelaste maailma. Halastamatu inimlikkus ja ootamatult pöörduv lugu küsib- kas Imed on olemas?  Et jääks alles armastus…

Rahakomöödia „Ristumine peateega“ on teravmeelse dialoogiga ja ettearvamatu sündmustekäiguga lugu sellest, kuidas raha mõjutab meie mõtlemist, tundeid ja eesmärke. Raha võib sünnitada ja hävitada sõprust. Kas ta suudab seda ka armastusega? Kuid täna ja täpsemalt – mis see siis on, mida raha eest osta ei saa? Või mida saab? Kas noore naise süütus on süütu või vana mehe pahelisus pahe? Kas voorus on väline või igatsus iharus? Kes sa siis tegelikult oled ehk kas sinu piimakruusi põhjas on jänku või pornopilt? Ajad on erinevad, kas eetika on libisev?

Autor Jaan Tättest:  Näidendeid hakkas tähelepanelik inimvaatleja Jaan Tätte enda väitel kirjutama põhjusel, et ei leidnud teatris näitlejana piisavalt huvitavat rakendust. Näitlejana on ta püüdnud tekste kirjutada lähtuvalt oma kogemusest ning mõeldes eelkõige sellele, kuidas näitlejal parem mängida oleks. Lavastaja Tohver: “Ja sai sellega suurepäraselt hakkama!” Näidendit on edukalt mängitud kõikjal maailmas. Aeg on nüüd ristteel peatuda peale 20. aastat ka näidendil kodumaal. Ja ka kodumaal endal?

“Te teate Polygoni. Kui meil oleks neli miljardit dollarit, siis ehitaksime päevapealt oma teatritempli. Tätte esimene ja populaarseim näitemäng “Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest”, kannab motos kirjutamispõhjust: raha”, räägib lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver.“Polygon Teatril täitub sel aastal, 8. mail, 10 aastat asutamisest! 2018 on ka EV 100. sünnipäev. See on peatumise koht. 10 aastat ebavõrdses konkurentsis riigiteatriga. Raha eest või raha pärast? Meie etendame seda lavastust kingituseks. Polygoni teatrisõpradele ja meie kõigi riigile.”

Etendusest veel

Juubelilavastus “Peatumine ristteel” on Jaan Tätte juba klassikaks saanud näidendi “Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest” lavastus Polygoni võtmes. Näidendit on edukalt mängitud kõikjal maailmas. Aeg on nüüd ristteel peatuda peale 10. aastat ka kodumaal ja teatril. “Peatumine ristteel” ongi Polygonil juba 19-ndaks lavastatud algupärandiks.  Ja Tätte kui klassik ei jää seekord üksi. Klassikast tunneme selles lavastuses ära sedapuhku veel ka Shakespeare’i “Kuningas Leari” ning “Romeo ja Julia”.