90ndate keskel kutsus sõber Ronald mind tantsutrenni. Olen terve elu tantsimisega tegelenud (Palestra poistetrennis, alates 1.klassist.. kuni 7nda klassi keskel välismaale kolimiseni välja) ja tollel hetkel ma parajasti kusagil tantsimas ei käinud, seega võtsin sõbra kutse rõõmuga vastu. Trenn toimus Mainori-maja keldri trennisaalis (Gonsiori ja Kunderi tänavate vahepeal). Kohale jõudes selgus, et see trenn jääb ära, sest üks teine trenn on ees. Keegi Nancy, kes on poplaulja ning alustab seal saalis oma trennidega hoopis sellisel kellaajal. Kuna meil trenniriided ja -jalatsid kaasas, palusime, et kas saame tagareas kaasa teha. Lubati. Üks vene poiss oli treeneriks (Sergei, ansamblist Noisy Nation), kes hakkas kava õpetama (vist oli selline laul nimega "Aeg peatub", kui mu mälu mind ei peta). Lisaks olid seal veel 4-5 kutti. Kuna mul oli nii mõnestki tugevam tantsutaust, siis haarasin liigutused kiiresti ja asjad jäid paremini meelde ning tundsin end vajalikuna, sest minu pealt said jälle teised järgi teha. Nõnda me sellesse trenni Ronaldiga jäimegi käima. Mõned kadusid ja mõned tulid vahepeal juurde Tarmo (Jüristo) näiteks. Ühel hetkel liitus ka Raivo (kellel oli balletikooli taust ja mainitakse ka La La Wonderland etenduses Best B4 bändi ühenduses). Kuid esimeses trennis osalejatest jäid pidama ainult Jüri ja Timo. Nõnda saingi esimest korda tuttavaks Eesti popmuusika telgitagustega. Nancy laule kirjutasid 2 Quick Start-i mehed. Tollel ajal oli raadio- ja telemaastik piiratum ning see oli suur asi kui 7 vapras Nancy laulud osalesid või raadioedetabelites need muudkui kõrgetel kohtadel figureerisid... Oi kuidas ma tahtsin ka tantsida ta taustal... Jüri, Timo ja Raivoga koos... Oskasin ju sama hästi neid kavasid... Kord ühe tähtsa esinemise ajal jäi üks meestest haigeks või pidi olema kusagil mujal (vist Timo korraldas mingeid reive või alustas Moskva-kohviku pidamist Vabaduse väljakul või oli Jüri end vigastanud.. enam ei mäleta) ja no siis olin ju mina kohe võtta... Nancy manager Urmas (ta mängis ise kitarri Mihkel Raua Mr.Lawrence bändis ja 2 Quick Starti taustabändis ka) tuli trenni ja teiste idee peale "mind asendajana kasutada" laitis selle maha - ma olen liiga paks selleks - ei sobi... Kõik mu unistused purunesid tuhandeks killuks... "liiga paks"... jah, eks ma olingi... tühja sellest, et hästi oskasin tantsida... Kaaluga on mul tõesti terve elu olnud probleeme... olen elus 3 korda võtnud 30kg alla ja neljandal korral isegi 50 kilo... aga käin nagu jojo oma kaaluga üles alla - pingutan ja siis midagi juhtub (viimati näiteks vigastasin ja oma pikamaajooksutrenniga tuli lõpparve teha just kui olin maratoni jooksnud 3:32ga ning suutsin siiani elu pikima ultramaratoni - 136km ära joosta)... Tollel ajal olingi kaaluga seal "üleval"... Aga kaasas jõlkusin ikka mõnikord - olin ju osa sellest "perest"... backstages oli lahe ka, sai huvitavate tüüpidega tuttavaks... Nüüdseks on muidugi vahepeal palju vett juba merre voolanud ning Urmasegagi oleme ikka mõnikord teatriski kokku jooksnud ning isegi äriasju ajanud. Minu lavahetked (filmid ja telesarjad ka) tulid õnneks hiljem, teistes tantsukooslustes... ja siis sain nii paksu kui kõhnana seda tähesära... seega mul mingit kibestumist küll pole. Hiljem kui Nancy trenn kolis Estonia-teatri trennisaali, siis vajus see kuidagi üldse ära ning mulle ei meeldinudki seal enam tantsida, kuigi kõik need inimesed olid (ja ilmselt on tänaseni) väga toredad. Jürigagi alles mõni nädal tagasi suhtlesime, küll hoopis teistel teemadel... Ise kolisin ju ka varsti jälle välismaale ära ja nii see kogu asi jäigi (muide Rootsis sain ka tantsida sealse tantsuakadeemia rühmas)... Hea vaheldus ärimaailma tegemistele-toimetamistele. Nüüdseks küll kahjuks enam ei tantsi üldse (vahest harva kusagil töökoha-ühistel väljaminekuõhtutel ja siis on tore kuulda küsimusi "kuidas Sa nii hästi tantsida oskad" :))... Kui keegi tõmbaks mingi ägeda trenni käima, siis ilmselt süttiks küll kiiresti :)
Kogu selle pika sissejuhatuse mõte on selles, et läksin La La Ladies'e "Eesti popmuusika telgitagustest" rääkivat muusikalist stand-up'i vaatama just selle mõttega, et huvitav, kas nüüd - 20 aastat hiljem on midagi muutunud... EI OLE! :) Paljud tüdrukute jutud tundusid liigagi tuttavad... Kuid need, kes selles karussellis pole ise osalenud, võin öelda, et just täpselt nii, nagu nad seal Hansahoovi laval neid ägedaid, kreisisid ja koomilisi lugusid jutustavad - täpselt nii see ongi! Ja üldsegi mitte liialdades (kuigi eks mõningaid kohti mängulises mõttes on vaja neil puust ja punaseks ka teha)! Nagu tükis selgub, siis mõne jutu nad oma liigse eksplisitiivsuse tõttu jätavad isegi vaatajate enda ettekujutluse viljaks :)
Ehk siis "muusikaline stand-up"... Kui praegu meenutada, siis võis seda kogeda küll "Huumorigaalal" mõni aasta tagasi, sest seal olid lihtsalt esinejad läbisegi lauljad ja koomikud (ja nii Jarek Kasar kui Jaan Pehk seda ka lühivormis tegid), aga mingi ühe koosluse tervik-showna ma Eestis seda kogenud polegi. USAs jah, oli kunagi üks kitarriga mees, kes segas koomilisi stand-up stiilis lugusid ja kitarrisaatel koomilisi laulukesi sinna vahele ning stand-up õhtutel mõnes comedy club-is oli neid muusik-naljamehi veel... aga nendel olid tavaliselt lühikesed lõigud suuremast stand-up klubi õhtusest kavast. Seega Eesti mõistes võiks isegi öelda, et "La La Wonderland" on täitsa ainulaadne nähtus.
Räägin küll "show"st, nagu see poleks andnud teatri mõõtu välja... aga andis ikka küll. Seda eelkõige sellepärast, et tunda oli täiesti arvestatava tugevusega dramaturgiat (Mihkel "Vabad mehed" Seeder'ilt... ilmselgelt tüdrukute enda lugude põhjal seatud) ja eekõige Ain Mäeotsa lavastajakätt. Need sketšid olid tal väga hästi ühe voona voolama pandud (vahepeal riietevahetusel näiteks sobivalt mingeid üleminekukavalusi kasutades jms) ning lood ise olid ka erineval viisil "lavastatud". Mõned isegi huvitavate trikkidega varustatud, nagu näiteks üks mu lemmikstseene, kus tüdrukud jutustavad lugu, kasutades ainsat meesnäitlejat (Kalle Sepp) selle loo mehena, pannes teda pidevalt "pausile", et anda publikule vaheseletusi.
Siin kohal pean ütlema, et olen ka päris elus La La Ladies -bändiga kokku puutunud. Paari ürituse korraldamisel. Kuna ma ise tunnen natuke Lennat ja Hedvigit, siis võimalusel olen ise ikka üht või teist kutsunud esinema üritustele, mida ise olen korraldanud, aga pärast Rootsist Eestisse kolimist, aitasin lühikest aega kaasa ühe ürituskorraldusfirma tegemistes ning sealne juht kasutab praktiliselt alati kui võimalik just nimelt La La Ladies bändi. Ta on ka päris kõva tegija ning eeldab alati partneritelt kõrget professionaalsust ja seda La La Ladies ka pakub. Nagu ta korduvalt ütles, siis nende peale võib nö. kindel olla. Selles mõttes ei läinud ma päris võõra bändi lugu vaatama, kuigi naljakas küll, aga nende muusikaga ma tuttav polnud. Ka tookord kui neid üritusi sai korraldatud, siis minu ülesanded olid seotud muude teemadega ning kuigi kohtusin nendega põgusalt enne üritust, siis nende esinemist ma siiski enne "La La Wonderland"i ma näinud pole.
Kuid seda avastuslikum see kõik oli. Tüdrukutebändiga ja ilmselt tüdrukutel poistebändidega on ju ikka nii, et keegi üks neist meeldib teistest rohkem.... Panen käe südamele ja ausalt - minu jaoks need kolm tüdrukut on küll kõik sama head. Ühel võib-olla on ühed, teisel teised eelised. Nõnda tundus Diana (Varik) kõige omapärasema välimuse ja ägeda (laulmisest kä(h/r)eda) rääkimis-häälega. Ka näitlejana oli ta ekspressiivsem oma ilmetega, Kethi (Uibomägi) oli kõige avatum, vahetum ja kuidagi "omasem", samas võib ta selles avatuses ja ausameelsuses mõjuda isegi lihtsam ja lapsesuum kui teised, aga see on tema eripära ja see on igati tore, et nad kolm omamoodi kõik nii erinevad on. Ja no Inga - wow - milline hääl tal on! Võiks oma "run"idega (ei tea, kuidas laulus neid eesti keeles kutsutakse?) vabalt Christina Aguileraga võistelda! Ja Aguilera on teadupärast nendes "helistikejooksudes"maailmameister!
Tegelikult kõik kolm mõjusid laval näitlejatena väga loomulikult. Ei tea kas sellepärast, et nad ju mängisid iseennast... ent nad sellest hoolimata "mängisid"... ja kuigi ma sellele vaadates ei mõelnud - nad jutustasid ju niiöelda juhtumisi oma bändikarjäärist ja nii vahetult, nagu oma sõpradele, aga hiljem tervikule tagasi mõeldes, siis muidugi tegid nad ju nö. "rollid"... need "rollid" lihtsalt sattusid olema nad ise... Muidugi ei tea, kas nad ka muud rollid välja mängiks, aga ehk õnnestub neid ka kusagil muusikalis kunagi kohata... Ingal tundus igatahes selleks kõik eeldused olemas. Aga samas Dianal jällegi ming x-faktor, mis paneb laval teda jälgima ning tähelepanu temale pöörama. Kethil jällegi teatavat julgust ning ma usun, et lavastajate käes oleks ta selline materjal, keda saaks igasuguseks voolida.
Kuna Kalle Sepp pidi esindama kogu meessugu oma värvikirevuses, siis tema sai teha erinevaid karaktereid. Minu jaoks oli see alles teine kokkupuude Kalle "mänguga". Kui suvealguse "Sweeney"s olin üsna kriitiline ta aadressil, siis nüüd - teise rolliga - tabab ta küll pakku. Neid (meid) erinevaid mehetohmaneid (jah, peamiselt need on natuke kummalised mehed - tegemist on ikkagi girl-power-tükiga) tuleb tal kui varrukast. Ja Kalle mängus on seda mõnuga-tegemise-lusti, mis kandub publikusse edasi just sellise komöödiale vajaliku laheda meelelahutusena. Kusjuures kui jutustati ühest kummalisest ürituskorraldajast, siis selle loo esimese misanstseeni ajal ma mõtlesin kui hästi ta tabab just selle mehe maneere, kellest just ennist jutustasin (see, kes La La Ladies'id alati kasutab) Ent siis kui jutt võtab kahtlase pöörde, siis muidugi "tema" see kindlasti pole :) Kuid Kalle ilmselt ise on ka tuttav nii mõnegi ürituskorraldajaga ning seega head oskused ja võimalus elu kunsti sisse ehedal vormil süstida.
See lavastus on kohe eriti meeldiv minusugustele, kellele meeldib ka kontsertidel, kui esineja oma lugude vahele "jutte" räägib... siin oli kaalukauss nende juttude kasuks ja vahepeale ka õige pisut lauldakse. Samas kui hinnata seda kui "teatrietendust", siis minu meelest on see ideaalselt kerge, suveõhtune meelelahutus tartlastele. Aga näiteks Tallinnast edasi-tagasi 5h Tartusse seda vaatama sõites saaksid sealt "piisavalt" teatrit ja elamust ehk vaid tulihingelised La La Ladies fännid. Selleks on see siiski natuke (vähemalt minu jaoks) liiga "kerge". Hetkel ongi vaid võimalik sellel suvel seda 25.08 näha, aga kui tüdrukud oma show peaksid kunagi ka Tallinnasse tooma, siis kehtib tallinlastele sama soovitus - saab naerda ja see on lahe ning meelelahutuslik ja ülielusuurustest nüanssidest hoolimata väga aus ja ehe. Muide kuna Kalle on ka ju hea laulja, siis tüdrukud pole kadedad ning annavad ka talle võimaluse paari laulu popurrii laulda.
Tüdrukud tõmbavad kogu rahva nii mängleva kergusega kaasa, pannes publiku kaasa tantsima ja kaasa mõtlema... ehk siis kaasaelama nii loole kui nende bändi teekonnale. Jutustatakse ju ka bändi saamislugu ja Diana-Tanja on väga lahedalt karikatuurselt tabatud. Lisaks korraldatakse viktoriine, et publik saaks teada esinejate termineid ja trikke ning auhinnaga vahepeal ka suu magusaks... ka minul (kogemata) õnnestus üks auhind võita... lihtsalt ühele küsimusele vastati ääriveeri küljepealt kõikvõimalikke vastuseid, aga mitte täpselt seda õiget sõna. Mul aga oli see algusest peale keelepeal ja ühel hetkel ma ei saanudki aru, kuidas see huultelt Hansahoovi õhku järsku paiskus... no ja pekki, oligi õige vastus...
Eks seal ridade vahel on ka korralik annus eneseirooniat ja sellepärast need lood mõjuvad omakorda ausa naljana ning näitavad, et tegijad pole mingid ülbed, ega ennasttäis tüdrukutebändi-diivad, vaid toredad ja mõnusad meelelahutajad, kes oskavad ühtviisi hästi nii laulda kui nalja visata. Tänu sellele teatrietendusele ma ei imestaks kui leiaksin end varsti ka mõnelt nende kontserdilt!
Hinnang 3+ (mul ei ole tegelikult otseselt midagi kritiseerida selle tüki suhtes, aga hinnang on selline selle kerguse, lihtsuse ja samas rõõmsameelsuse ning meelelahutuslikkuse eest. Ja seda võrreldes teiste kõikvõimakes žanrites teatrietendustega. Tegemist on ju nö. amatöörnäitlejatega ning arvatavasti ka ühe esimese sellise tööga nende jaoks. Selles mõttes väga korralik tulemus, kuid olen veendunud, et ilma lavastaja ja dramaturgita, poleks see hinnang nii kõrge. Igati sümpaatsed plixid on need La La Ladies tüdrukud! Kõik kolm laulavad hästi ning otse, mitte stuudios-ettesalvestatud-fono pealt. Ja ilusad on nad veel ka, kõigele lisaks :))
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Tiina Tasa tehtud fotod on pärit Õhtulehe kodulehelt):
La La Wonderland
Meelelahutusmaailmas pole salapärasemat nähtust kui tüdrukutebänd. Kuidas selline kooslus sünnib? Mis jõud seda koos hoiab? Mida tüdrukutebändi kuulumine selle liikmetega teeb? Need on hästi varjataud saladused, sest selles maailmas on kõige olulisem glamuur – tähtis on, et väliselt näiks kõik imeline.
La La Ladies´i Kethi, Inga ja Diana avavad aga huvilistele ukse, et näidata tüdrukutebändi köögipoolt, mis kubiseb jaburatest situatsioonidest ja värvikatest tegelastest. Laulude ja huumoriga vürtsitatud õhtu näidatab samm-sammult, kuidas tüdrukutebänd käima panna ja töös hoida. Kes teab, äkki keegi publiku seast saab vajaliku tõuke ise järgi proovida?
Ja kui bänditegemine pole teie teetass, siis ärge muretsege – La La võlumaal on midagi igale maitsele!
Osades: La La Ladies ja Kalle Sepp
La La Ladies: Kethi Uibomägi, Inga Tislar, Diana Varik
Tüdrukute bändi üritasid raamidesse suruda: Mihkel Seeder ja Ain Mäeots
Esietendus Tartu Hansa Hoovis 2.08.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar