Mina seda Ole Lund Kirkegaardi ninasarviku lugu lapsepõlvest ei mäleta. Mäletan küll siniste kaantega ninasarvikupildiga raamatut, mis riiulis oli, ent lugemiseni ma ilmselt ei jõudnudki. Poeg selle eest on lugenud, naine ka ja nüüd oleme kõik Ott Sepa lavanägemust sellest loost näinud. Noorem tütar veel peale kauba. Ja sama palju kui meid vaatajaid oli, sama palju oli ka arvamusi. Naisele ei meeldinud (tema oli teisiti ette kujutanud tegelasi ning näitlejad ei istunud kah), minule meeldis küll natuke, lapsed kõiguvad kahe-vahel. Nädal aega tagasi nähtud tükki meist siiski keegi suhu pole rohkem võtnud, seega mingit "erilist elamust" see ilmselt siiski ei andnud.
Lugu räägib poisist, kes leiab võlupliiatsi. Ta joonistab sellega toas tapeedile ninasarviku, kes ellu ärakab. Tuba asub aga teisel korrusel ning ninasarvik uksest välja ei mahu. Pahandust kui palju. Loosse on segatud ka naabrimees, allkorrusel elav kuulmisvaegusega tädike (kelle laest pidevalt krohvi alla sajab), poisi klassivennast sõber ja tema isa - kes all korrusel kohvikut peab ning poissi tunnistusega koju ootab. Lisaks veel üks vahva prillidega tüdruk, kes tõukerattaga mõnikord sellest majast mööda sõidab ning kes peategelasest, Topperist, "huvitatud" on :) Topperile meeldib tüdruk ka...
Lihtne lugu, lihtsalt lahendatud lavastuslikus mõttes, aga minule meeldis siiski ühtkomateist selles tervikus. Näitlejatest rääkides, siis Rein Pakk on juba varemalt end tõestanud koomiline talent ning juba oma olemuselt mingil määral muheda olemisega. Selles tükis kahtlemata väärtus omaette! Teine, kellele kiidusõnu jagub, on teine "lemmik" - Merilin Kirbits. Tema lahedalt omapärane Sille - oranžide tunkedega plika, suured prillid ninal, hääl naljakalt tüdruku kohta madal - justkui selline poisstüdruk, kellele meeldib tõukekaga sõita ja ronida ning poistega mängida. Karakter, mis on tõesti õnnestunult "loodud".
Teiste kohta erilisi kiidusõnu ei jagu, kuigi mina eriti uriseda ka ei tahaks. Tafitšuki ma olen varem ainult korra laval näinud - VKA 7.lennu lavastuses "basseinis". Vilksamisi olen kunagi ka telekast sattunud peale mingile tema koomuskitegemisele, mis minu jaoks naljakas ei tundunud, aga võibolla oli lihtsalt "vale hetk" ja selles suhtes olen veel eelarvamuseta. Topperina pidi ta mööda lava ringi tiirutama ning higi leemendas mehel otsaees - andis endast, mis anda oli. Ja eks ta natuke mõjus ka poisikesena. Plusspunktid isegi selle eest, et ta karakteriga üle ei pingutanud (nagu sõpra mänginud Veljo Reinik), sest niimoodi mõjus ta selles "lastele suunatud stiiliga" mängivate näitlejate vahel teistsugusena. Veljo Reinik mängib pärast Endlast lahkumist nii harva või õigemini mina pole talle eriti peale sattunud (nüüd on tulemas "Hirm" Miksteatris). Noorel näitlejal on arenemiseks vaja palju mängida... see vingiv tüüp hakkas ka karakterina natuke vastu. Meie pere raamatut lugenud väitsid, et raamatus ta polnud selline piripill, aga selles suhtes ma kaasarääkida ei oska. Parem oleks olnud minu meelest igatahes, kui ta oleks teistsugune olnud. Kristo Toots on nii habesse peidetud ning Kais Adlase ja Martin Kõivu mäng oli eimidagiütlev. Minule ilmselt nende mängustiil lihtsalt ei istu, kuigi seekord otseselt midagi ette heita ka ei saa. Tommingase ja Kaljujärve rollid tulevad kahjuks lindilt läbi kõlarite.
Ja Otto ise... selline riidest ninasarvikunukk, kes ei püsi isegi vormis (vajust kummaliselt kaldu)... Kui nüüd näiteks meenutada Tammearu lavastatud ja Vausi kujundatud Väike Tjorven soolavareselt - kus Pootsman oli väga lahedalt lahendatud, siis võiks ikka päris korralikult nuriseda... ent ma ei teagi, kas see läheb lavastaja või kunstniku kapsaaeda. Või oli säästurežiim - Vanemuisel tuleb ju igal aastal nii palju uuslavastusi.... Nele Sooväli kunstikutöö oli muidu üks tugevamaid "Ninasarvik Otto" lavastuse komponente. Lahedad püksid (jäi mulje, et need on meestegelastel sarnase lõikega) ja üldse kostüümid. Äge, suur, rõduga maja. Naljakalt suur telefon pika juhtmega ja mõnevõrra ülepaisutatud piip ning muud rekvisiidid. Kõik mõnusalt värvikirev - lapselikku huumorit ja soojust lavastusele juurde tuues.
Natuke muusikat oli ka, aga see oli siiski teisejärguline.
Hinnang: 2/3 (Kui võtta hindamise etaloniks juba mainitud Ugala Lindgreni meisterlikult lavastatud lastetükk - Ugala "Meil on ninasarvik Otto"-t mul enda lapsepõlve ajal näha ei õnnestunud - siis peaks hinnangut isegi vähendama. Kuid igav ei olnud ja paar mõnusat rolli ning mõned vahvad kunstilised lahendused ka, muhedat naeru sai Rein Paku tegelase ja Merilin Kirbitsa "Sille" üle natuke pugistada... ning loomulikult lugu ise on vist tänaseks päevaks juba "klassika", igatahes päris vahva. Lapsed ütlesid pärast koju sõites, et neile meeldis, aga neile meeldib peaaegu alati teatris. Tegelikku meeldivust väljendab hoopis see, kas sellest tükist ka hiljem õhinaga räägitakse või nõutakse uuesti vaatama minemist. Selle tükiga nii ei läinud. Raamatut ka keegi välja ei otsinud riiulist.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Ninasarvik Otto
Lastelavastus koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarvik Otto seiklustest.
Autor Ole Lund Kirkegaard
Tõlkija Arvo Alas
Dramatiseerija Viljo Saldre
Lavastaja Ott Sepp
Kunstnik Nele Sooväli
Valguskujundaja Imbi Mälk
Osatäitjad: Anatoli Tafitšuk (külalisena), Veljo Reinik (Endla teater), Merilin Kirbits (külalisena), Kais Adlas, Kristo Toots (külalisena), Rein Pakk (külalisena), Martin Kõiv
Suvevaheaja esimesel päeval leiab koolipoiss Topper värvilised pliiatsid ja kirjutab plangule oma suure saladuse: „Sille, ma armastan sind!“. Sillele vahele jäämisest päästab teda ainult ime – selgub, et tegemist on võlupliiatsitega, sest kiri on kustunud. Topper ja tema sõber Viggo joonistavad Topperi toa seinale ninasarviku, kes aga ei mõtlegi kaduda, vaid hoopis ellu ärkab – tahab süüa ja juua ning tekitab linnakeses hulga segadust.
Taani lastekirjaniku teos on eestikeelsena trükis ilmunud 1982. aastal ning olnud korra varem ka teatrilaval Viljandi Ugalas.
Esietendus 12. veebruaril 2010 väikeses majas.
Fotode autor Alan Proosa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar