Kuulsin sellest lavastusest päris mitmelt sõbralt ja tuttavalt - lööb pahviks millise energiaga mängitud, kuivõrd sügav ja valus ja ehe see on. "Torkab otse soonde". Nõnda siis ootasin, et see lavastus minuni jõuaks... alla tunnise tüki pärast Tallinnast Tartusse sõitma ei hakanud ning ootasin Musta Kasti Tallinnasse külla... seda võimalust ei tulnud ega tulnud. Must Kast käis Tallinnas mängimas küll, aga minule need kuupäevad/kellaajad ei sobinud kordagi.
Ja siis... aasta hiljem... kui ma uskusin, et tükk on kavast maha võetud ning mu lootused seda näha igaveseks kadunud, leidsin "5 grammi sisemist rahu" ETV2 telekavast. Panin meeldetuletuse kalendrisse, rivistasin oma 3 järelkasvu ka õigeks ajaks teleka ette, et las vaatavad, mis "vahva" elu see narkari oma on... Targad õpivad ju ikka teiste vigadest...
Kuid telekast nähtu üle tekkis üsna kiiresti pettumus - ekraani"filter" ja teiste Musta Kasti näitlejatega ilustatud versioon oli hale vari tegelikust narkari elust. Turvalise ekraanifiltri läbi mõjus kui mistahes igav moraalilugev noortekas. Lapsed ükshaaval voolasid vaikselt teleka eest ära ja no ega ma ei saanud neid ka takistada, sest sellisel "telelavastusel" polnud seda efekti, mis ma lootsin... Poole teleteatri ajaks olingi ekraani ette üksi jäetud... Ise olin otsustanud lõpuni pingutada... kuigi see oli raske... lõpp oli veel eriti tobe, sest sellise loo "mõjumiseks" ei oleks tohtinud kõik hästi lõppeda...
Selge - pole minu tükk, aga nähtud ta sai. Vähemalt südamerahu ja õlgadekehitus, et ju live's siis mõjus seda tükki kiitnud sõpradele tugevamalt kui minule...
Mis need mu praegused sõbrad sellest narkari-teemast teavadki. Nende jaoks võiski see olla midagi "erilist" ja "ehmatavat"...
Umbes 25 aastat tagasi, olin siis selline napilt 20-aastane või isegi alla selle kui sattusin välismaalt kodumaad külastades sellisesse gängi, kes mahajäetud kuurides, trepikodades ja kus iganes kokku kogunes. Tehti igasuguseid lolluseid ja pättust, muidugi korraliku alkoholikoguse abiga. Minul oli lihtsalt põnev kaasa hängida ja pidu panna. Minu huvi oli rohkem seotud sõprade kambaga õhtuste tantsuklubide külastamisega... sai seal ennast tantsides välja elada ja no muidugi ka naisi jahtida - noorte nagade värk. Varastamiste ja vaikselt tekkiva pisimaffia tegutsemises mul otseselt huvi osaleda ei olnud. Hea ja turvaline oli muidugi sellisesse jõuku kuuluda. Kui mingi jama oli, siis oli kindel, et omad "vennad" on igal pool. Kuigi ma polnudki sedasorti kaak, kes mingitesse jamadesse oleks kellegagi sattunud. Löömamehed ja tülinorijad olid küll ka gängis olemas, aga "omad" olid neist kaitstud. Siis ühel päeval teatas üks ninameestest, et tal on hašist. Kes tahab proovida, see saab sellel ja sellel kellaajal 7.Keskkooli sisehoovis olevate garaažide juures kokku. Põnev... (oh kui loll võib olla üks "vaevalt täiskasvanuks" saanud, põnevusnäljas, ülirangete vanemate võimuall elav noor, kes järsku on saanud võimaluse ise otsustada, ise elu maitsta) elus tuleb ju ikka kõik ära proovida. Kui õigesti mäletan, oli mul isegi sellel ajal moto, et mina ei löö mitte millegipärast endale risti ette. Ikka härjal sarvist ja avanti poppolo... Nõnda me sellise 7-8 kuti kambaga seal kokku saimegi. Kamba ninamehel oli tagi hõlma all paberis selline helepruuni värvi plaat, millelt siis kraabiti mõnuainet tubakapaberi sisse, millest suits keerutati ja seda siis ringimööda paari mahvi kaupa sisse tõmmati. Mäletan, et keegi vist pahandas kellegagi, et miks too suitsu välja puhub - see tuleb alla neelata... ehk ühesõnaga täielikud algajad...
Ega kohe ei tundnudki midagi, aga siis läks üha lõbusamaks... mäletan, et tellisin takso, istusin tahaistmele, lükkasin pea kuklasse ja tundsin kuidas katus sõidab... see kõik toimus keset päeva... järgmine hetk kui pildi ette lõi, oli juba öösel tantsuklubis... muusika oli eriti hea, kõik oli eriti hea... mõnus... elu keeb ja mina selle sees... Ega mulle see alkoholi kibe maitse ei meeldinudki. Pika mehena kergemat alkoholi juues läks ikka tükk aega, enne kui purju jäi ning viina ning muu kange kraami maitse oli kibe ning seega seda juua pagana tüütu... ühe suitsuga sai juba päris hea kaifi kätte. Huvitavamalt teistsuguse ka... Nõnda sai ka järgmisel päeval seda "proovitud" ja järgmisel... Ükskord tuli mulle ööklubisse toona veel üsna värske minu tüdruk järgi oma sõbrannaga... ma ise eriti ei teagi, mis kõik nendel päevadel juhtus, naine rääkis seda mulle... sealt klubist tulles olevat ma täiesti seosetut juttu ajanud ning kuna meie suhe oli võrdlemisi alguses, mõtles ta minust loobuda ja kogu meievahelise suhte ära lõpetada - korralik tüdruk ei jaksa ju sellist tolgust taluda... Ma elasin justkui mingis deliiriumis... sõpradega oli lahe, aga tema oli ka minu jaoks oluline... Ühel päeval pakkus keegi, et kas ma ei tahaks igasuguste ainete üle piiri vedamisega tegeleda. Tasu on ülimalt korralik ja vahelejäämine praktiliselt välistatud - ontliku väljanägemisega tüübina mind tihedatest edasi-tagasi piiriületustest hoolimata mitte kunagi tollis kõrvale ei kutsutud... Lisaks pakuti, et kas ma ise ei tahaks midagi korralikumat, kangemat proovida... Koju jõudes rääkisin "vingest" pakkumisest ka naisele. Rahasumma, mis selle eest pakuti oleks meist kiiresti teinud rikkad. Aga mul läks jänes põue ning mõtlesin (ma ei tea küll miks), et kui naine on nõus ja isegi takka utsitab, siis ühise heaolu nimel võiksin seda teha ka. Sellist reaktsiooni ma ei osanud oodata... ta läks täiesti endast välja... ütles, et ta juba kaua on mõelnud kuhu see piir tõmmata, ta armastab mind, aga siin ja praegu on nüüd see koht, kus mul tuleb valida, kas tema või mu nn. "sõbrad"... Ma olin pidevalt purjus või mingi laksu all Eestis käies, aga see lõi mu hetkega kaineks. Ei, temast ma loobuda ei taha... see pidi olema ju "meie kahekesi kogu maailma vastu" kui asi peaks mingil hetkel niikaugele minema... ja nüüd olin olukorras, kuhu "tegelased" satuvad raamatutes ja filmides...
Sellepärast mul ei olegi vanemaid sõpru kui need, kes on tekkinud pärast seda saatuslikku õhtut... Nendest 8sast kutist seal toonase Hariduse tänava 7.Keskkooli õuel (saatuse iroonia, sest see oli mu enda kool) on 2 surnud. Üks üledoosi, teine kõndis pilves autole ette... 2 on vangis istunud... 1 oli sellel ajal mu parim sõber ja tal peaks siiski kõik olema ok, ülejäänud 3 kohta ei tea ma mitte kui midagi.
Minu elu loksus sealt edasi kohe õigele rajale - pere, ülikool, karjäär... Milline positiivne mõjujõud võib olla ühel targal naisel... ja armastusel...
Tollest ajast oleksin kui valgusaastate kaugusele liikunud. Kui ma mõnele lähedasele inimesele olen neid tolleaegseid jutte rääkinud, on neil raske uskuda ning eranditult kõik imestavad, et kas see tõesti võis olla minuga juhtunud.
Mõned aastad hiljem, ühel EBSi kursapeol tundsin õhus kanepi lõhna... üks kursavend suitsetas seda. Kõik need ajad ja jamad tulid elavalt kui laksust meelde tänu sellele lõhnale ning süda läks pahaks... Kuigi selle ajani oli mul isegi mingisugune respekt ta vastu. Ja kui enne olime päris head semud, siis pärast seda hakkasin ka kohe teda vältima. Pole vist mõtet mainidagi, et sõpru meist ei saanud. Samas on päris hea, et tunneksin selle lõhna oma laste küljest või riietelt kohe ning teaksin reageerida... kuigi kuidas reageerida? Kas nii nagu "5 grammi" tükis... ilmselt nii ma siiski ei teeks, kuigi...
Kogu selle pika jutu mõte on selgitada, miks see tükk mulle eriti ei meeldinud ka siis kui mul lõpuks õnnestus seda teatris elavas esituses näha. Minusugune "vanamees" kahtlemata ei olegi selle tüki sihtgrupp. Silver Kaljula mängu vaadata oli küll võimas. Tõesti - see energia ja süvenemine oma rolli oli täiesti klass omaette. Eriti mõjusid need klaasistunud silmad, mida ta teeb mõnes misanstseenis. Noore publiku haarab ta oma haardesse kohe algusest ning hoiab, ehmatab ja raputab neid just õigesti kuni lõpuni välja... aga seda ainult päriselt teatris vaadates. Minu nähtud etendusel olid mõned õpetajad toonud oma klassi ja noortemaja juhendaja oma noored seda vaatama. Pärast etendust toimus ka vestlusring näitleja enda ning kohalekutsutud psühholoogiga (mida mul kahjuks ajanappuse tõttu ei õnnestunud kuulama jääda).
Vaatasin Silveri tantsimist ja näiteks seksimisele viitavaid liigutusi ning korraks mõtlesin, et kas need esimeses reas istuvad u. 12 aastased tüdrukud tunnevad ennast halvasti seda nähes... või teisel hetkel karjub Silveri tegelane oma ema peale: "Lits, anna raha!" ema kägistades... ning kõik need energilised peod ja narkossitarvitused... selle kõige vaatamine pidigi tekitama "halva" ja "ebameeldiva" tunde! Ma ei tea, kas selliste asjade vaatamine suudab ära hoida kellegi uudishimu, aga igatahes noore aju ehmatusel võib olla selline mõju, et hilisemas elus on mingi ebameeldiv, kahtlane ja hirmuäratav tunne jäänud tagaajju ning paneb loodetavasti õigel hetkel mõtlema, millised riskid sellise asjaga kaasneda võivad. Selles suhtes teeks kallistuse kõigile hoolivatele õpetajatele, kes oma hoolealuseid sellist ebamugavust läbielama panevad. Isegi kui need lapsed ise juhtumisi ei puutu otseselt narkootikumidega kokku, võivad nad kõrvalvaatajana mõnele oma sõbrale positiivset mõju avaldada - narkootikumide, ükskõik kui mahedate katsetamine, on väga ohtlik mäng! Päris teatris isegi lõpp ei mõjunud nii helgena kui televersiooni "5 grammi sisemist rahu". Ma küll ei oska seisukohta võtta, kas see lõpp sellest hoolimata meeldis mulle või mitte... ega ükski lapsevanem ei suuda otseselt oma lapsi narkootikumide eest hoida kui laps ise tahab neid või satub sellisesse sõpruskonda... Aga kindlasti meeldis see südamlikkus - Silveri tegelane tegi nii, sest arvas, et tal endal oleks sedasi jäänud narkomaani raskused elamata...
Paratamatult tekivad narkoteavitusega seoses ka sellised mõtted, et kas mõni võib hoopis mõelda, et kui cool ja kui põnev see on, millest kõik räägivad (keelatud vili on ju eriti magus)... millest kõik justkui üritavad mind kõrvale hoida... mõni kõvem kutt võib mõelda, et tema on nii tugev, et teda sellised asjad juba lõksu ei püüa ning nimme endale või teistele tõestamiseks "proovib ära"... Kaldun siiski arvama, et just selliste esitustega, nagu Must Kast "5 grammi" näol pakub, justkui noortelt noortele - see on see kõige õigem ja sellise esituse ning looga kõige mõjuvam ära hoidmaks narkootikumide katsetamist. Ja rääkida tuleb! Aga kavalalt ja mõistusega...
Selle kõigega seoses meenub veel üks narkoteavitus-teema... Nimelt kunagi üks soome telesaade, kus räägiti Helsingis noorte seas levivast uuest trendist - välgumihkli gaasi sissehingamisest... narkootikumid on kallid ja alkoholi ei müüda lastele... aga mõni välgumihkel ikka kusagil vedeleb... sellest tõusis Soomes suur skandaal. Miks televisioonis õpetatakse kogu Soome noortele selliseid lolluseid... kusjuures õnnetuid juhtumeid selle tulemusena hakkaski uudistesse voolama... Jälle tekkisid küsimused, kas sellistest asjadest on parem vaikida või rääkida? Kas lastele anda võimalused ja teha nad tugevaks oma mõistusega nendest lollustest loobumiseks? Jällegi ma arvan, et see peaks olema ühiskonna norm, et ainult tõeliselt rumalad üldse proovivad neid aineid. Ja mõjutamiseks on vaid väike hetk - siis kui laps on valmis sellist infot vastu võtma ja enne kui ta juba nii suur on, et see mõjub tema jaoks coolina. Ning just selliste "ehmatustena", nagu Silver selles tükis vaatajatele vastu vahtimist paiskab.
Lõpu-mõttena tuleb öelda, et minu enda jaoks on tekkinud uus narkomaania - ülesöömine... Palju lihtsam on tasakaalustatud dieeti pidada kui kõikvõimalikke ahvatlusi lihtsalt koju ei osta... Kui midagi osta, siis ju võtad natuke ja siis natuke veel, kuni ongi kõik söödud... Ja siis mõtled küll, et oli seda nüüd jälle vaja... Õgitud kalorimäära tasakaalustamiseks aitab õnneks sport...
Hinnang: 3- (televersioonile andsin hinnanguks 2-, selles mõttes oli elus teater kõvasti-kõvasti mõjuvam. Ja see hinnang on puhtalt minu isiklikust lähtekohast vaadatuna. Teismelistele vajaliku vaatamismaterjalina oleks hinnang kindel 5. Ideaalne koolidesse tellida - minu hinnangul 12 aastastele ja vanematele õpilastele. Kestab alla tunni ja selles lühiduses peitub veelgi üks selle tüki tugevusi - tähelepanu ja vastuvõtlikkus ei jõuagi hajuda. Väga ehe lugu, tõestisündinud või väga osavalt ja tabavalt kirjutatud. Täpselt nii see ongi... Ja näitleja räägib loo sisse ka natuke viimase hetke statistikat, mis omakorda teeb kogu loo asjalikumaks, kuigi läheb hetketi jällegi täiesti peoks kätte ära. Aga niimoodi jõuavad ka need peidetud moraalitsemised noortele kohale ilma otseselt teadvustamata, et selle näitamisega neid "õpetatakse"... Eraldi äramärkimist vajab ka valgus- ja helikujundus - eriti veel see üks hetk selles lavastuse heliribas, mis ehmatas ja mõjus!)
----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Gabriela Liivamäe tehtud foto):
5 GRAMMI SISEMIST RAHU
noortele (12+), õpetajatele ja lapsevanematele
AUTOR Kätlin Padesaar
LAVASTAJA Silver Kaljula
VALGUSTEHNIK Kristo Kuusik (TÜVKA)
VALGUSKUJUNDAJA JA HELITEHNIK Peep Maasik (TÜVKA)
PROJEKTIJUHT Reeli Lonks
LAVAL Silver Kaljula — Vladimir
Lavastus on valitud 2016. aasta Eesti Teatriauhindade Salme Reegi nimelise auhinna nominendiks ning lavastaja-näitleja Tartu Kultuurikandja 2015. aasta laureaadiks uustulnuka kategoorias. Samuti on lavastus pärjatud Monomaffia 2016 žürii eripreemiaga.
„…Ma tahtsin, tol ajal poisikesena, elada nii, et ei peaks tundma pidevat hirmu. Olin täiesti tavaline tukka loopiv teismeline ning kahtlemata oli mulle ülioluline teiste arvamus. Eriti oli ülikõva lihtsalt selline chill ja cool olla. Alustasin kanepiga, naah, täiega mass tunne oli. Edasi läkski juba kergemalt. Mul oli respekti ja hunnik sõpru. Tarvitasime aineid ja panime pidu, kuni ühel hetkel ööbisin suvalistes mahajäetud majades. Ei kottinud enam sellised asjad…”
Sotsiaalkriitiline monolavastus “5 grammi sisemist rahu” toob vaatajateni endise narkomaani valusad, aga ausad mõtted. Lavastuse eesmärk on selgitada publikule narkootikumide mõju ühe noore mehe näitel, kes alustas kanepiga, kuid lõpetas fentanüüliga – seda kõike väga inimliku eesmärgiga leida endas õnnetunne ja sisemine rahu. Lavastus ei püüa kedagi hirmutada ega käsitletavale teemale omapoolset hinnangut anda, vaid pigem pakkuda üht lugu, mis räägib ausalt narkootikumide mõjust tarvitajale, lähedastele ja ümbritsevale ühiskonnale.
Pärast iga etendust toimub võimalusel vestlusring lavastusega seotud teemadel.
Esietendus 18.10.2015 Tartus, Genialistide Klubis.
KESTUS 55 minutit, vaheajata
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar