Ei saa just öelda, et selle etenduse "nägemisest" on juba mõned kuud, pigem selle "kogemisest"... aga kuna tegemist oli millegi erilisega, vajab see elamus ikkagi üles tähendamist... eriti sellepärast, et ka nüüd - kuid hiljem, tuleb see ikka ja jälle meelde ning ehk saan selle oma süsteemist välja kui mõned mõtted siia maha kirjutan.
Osalusteater oma olemuselt on kahtlemata natuke kahtlane... ei taha ju sattuda naerualuseks ega ka ise teatrisse minnes sattuda lavale või esinema kolmandatele inimestele. Ja kunagi ei tea ka, mis ikkagi juhtuma hakkab... eriti "vanglasse" osalusteatrisse minnes. Järsku pannaks kinni ning siis mingi lollitamise läbi ainult saab sealt välja...
Selliste kõhedate mõtetega sõitsin ikkagi Rummusse... Kohta, kus mu oma onu kunagi vangis istus...
Olin umbes 3 aastane kui onuga üle järve paadiga sõitsime ja seal kahekesi mustikaid mugisime. See on üks mu varasemaid mälestusi lapsepõlvest (ilmselt suisa teiseks varajasem - esimene, mis-pole-fotodega-seotult-meeles, on sellest kuidas ma u. 1,5 aastaselt uhket staadionit Lomonossovi tänava ühiskorteris joonistan, samal ajal kui ema mu ümber koridori koristab... Staadioni lipud lehvisid... ilmselt oli see mingi tite soditud paber, aga siiani mäletan, mida oma arvates joonistada tahtsin - arvatavasti seotud jalutuskäikudega omaaegsel Komsomoli staadionil, millel praegu nimeks "Kalevi Keskstaadion"). Enne veel kui kooli alustasin, istus ema noorem vend juba vanglas. Rummus.
Nad olid kuttidega mingi mehe rahakoti ära võtnud... umbes 10 kutti ühe kallal. Mees muidugi hakkas vastu ning selle rüseluse käigus tapeti ohver. Nuga, löögid, jalaga mahakukkunud meest veel ja veel ja veel... Kohus. Kõik poisid said maksimumkaristuse, sest keegi teineteise peale ei kaeband - kes kasutas nuga, kes tagus jalaga näkku ja makku - seega tuli kõigil karmi karistust kanda. Kui õigesti mäletan, tähendas see vist minu onu jaoks 15 aastat... vist... kuigi tema ju polnudki süüdi... aga päris kindlasti tähendas see elu rikkumist igaveseks.
Kirjutasin talle sinna vanglasse kirju terve lapsepõlve. Ema ja vanavanemad käisid teda seal vaatamas ka, ent õelapsi vanglasse külla ei lubatud, ükskõik kui kõvasti ma ka ei nurunud ja palunud ja pisikese poisi "draamat" ei teinud. Vanglauksed jäid minule suletuks. Kuulsin ainult lugusid ja onu saatis ikka mõnikord minule ka mõned read.
Aastad läksid ja veel enne kui tal karistus täis sai istutud, lasti ta amnestia või hea käitumise pärast varem välja. Oli Rock Summer'ite aeg ja kohe rakendati onu ka valvepostile, ehk meie - nagamannide, pidupanemise piirajaks-kontrollijaks. Onu oli "oma poiss" ja kuigi pidas ta korda, vaatas ta kõigele ikka natuke ka läbi sõrmede. Liskas oli see heaks võimaluseks meil uuesti teineteisega tutvuda. Onu jutud olid esialgu lähemalt või kaugemalt seotud vanglaga. Tal ei olnud küll ühtegi "sõpra" sealt jäänud väljapool vanglamüüre. See oli ühest küljest tal omaette eesmärgiks, et mitte "pättidega" tegemist teha, aga tegelikult onu juttudest tuli välja, et ega ta seal sees eriti kellegagi ei sõbrustanud ka. Ütles, et mängis sellist erakut, kes on natuke hull, et keegi teda ei puutuks, viga teeks, ega ka kaasaks mingitesse lollustesse. Tegi trenni ja hoidis omaette.
Eks neid jutte sellest mis vanglas toimus, neid ta jutustas igasuguste eluliste teemadega ühenduses. Näiteks seal Rock Summeril sai ju ikka tüdrukuid landitud ning mõni kojugi kaasa toodud. Onu rääkis, et vanglas ei saanud kunagi naistega olla. Mõnedel meestel muidugi oli see "tung" pikka aega "ilma" olles ning siis pandi mõni nõrguke kummargile uksevahele kinni tagumik upakile, üks valvas teispool ust, et keegi ei tuleks ning mehed siis torkisid seda tagumikku kujutades ette, et end naisega rahuldavad... karm koht, karmid probleemid, karmid lahendused. Tema jutustus oli muidugi palju poliitiliselt ebakorrektsem... ning tegelikult üks tema nö. "tagasihoidlikumaid" lugusid... uhh, mis jõhkrusi ja jõledusi seal ikka seal korda saadeti... prrrrrrrr...
Nüüd lõpuks tänu Kinoteatrile tekkis võimalus oma silmaga minna vaatama seda kohta, kus kohast kõik need "jutud" pärit olid.. Omalaadse osalus/ekskursioon/audio/teatri vormis.
Alates vangla alale sisenemisest tekkis kohe imelik tunne... Olengi "sees"... bussi istuma paigutades pandi meid teatrikaaslasega eraldi. Nüüdsest välismaailma õigused enam ei kehti... Ainus sidusus reaalsusega oli äratundmine, et üks "valvuritest" on TÜVKA teatrikunsti lavastaja-näitlejana äsjalõpetanud Karl Sakrits.
Kohe hakkasid pihta ka üllatused iseendas ning nö. enda tundmaõppimine eriolukorras... Vastupidiselt mu enda arvamusele iseendast ning minu teatrikaaslase käitumuslikule mustrile, kes proovis igas olukorras täita viimseni käske ning "mitte millegagi silma torgata", tekkis minus kõva trots võimukandjate vastu. Sellised pisikesed poisid, kelle võiks natukese kõvema aevastusega pikali pühkida... no mida te tulete ärplema ja mind bussist välja kiirustama... hirmus tahtmine oli end ühel hetkel ümber keerata, kummardada oma nägu tema näole ligidale, poisile korraks näkku "auhh" öelda ja tal nina otsast hammustada :)
No ei, see kõik oli ja jäi ainult kõrvade vahele... väliselt mängisin kuulekalt kõik ilusti kaasa :)
Edasi hakkas ekskursioon läbi barakkide ja erinevate vangla osade. Kõrvaklappide kaudu jutustasid head eesti näitlejad lugusid kas vastava kohaga seonduvalt või siis vanglaelust üldisemalt. Eriti meeldisid ja just selleks otstarbeks sobisid selliste tippnäitlejate hääled nagu Aivar Tommingas, Kait Kall, Peeter Tammaru, Markus Luik, Ivo Uukkivi ja Ülle Kaljuste. Nendes oli ehedust ja usutavust ning midagi veel ekstra, mille jälgimine mõjus ning pani kuulama, kaasa elama ja ette kujutama. Eriti vanemate meeste häältes oli seda. Huvitav, kas sellepärast, et neis on sügavust ja elukogemust rohkem... ei oska nüüd enam seda kindla peale seletada (Kait ja Markus ju mõjusid sama tugevalt). Tegelikult kõigi hääled olid head. Mäletan, et tundsin ära veel sellised mehed nagu Priit Pius (või oli see hoopis Märt...), Kaspar Velberg, Veiko Tubin, Jörgen Liik, Andres Raag. Ning lisaks Üllele veel üks naishääl - Hilje Murel'ilt.
Mõjuvamad peatuskohad olid "kohtumisakende" tuba, kus telefoni abil sai oma külalisega teispool klaasi juttu ajada. Ülirasked kuritööd toimepannud vangide maja. Seal istus ka näiteks Romeo Kalda (pole minu sugulane :)). Välitöö-tegemise koht, kus osa meie grupist ka tööle pandi... minul, elupõlisel "viilijal" õnnestus sealgi kuidagi tööst kõrvale hoiduda... No tegelikult mind millegipärast lihtsalt ei saadetud heki taha riisuma - töövõit! :)
Sporti sai seal ka natuke teha ja palligi taguda. Oli müür, mille üle loopisid "omad" vangidele pakikesi.
Vangide toas kogu see kuulikeste suguelundi naha alla ajamise jutt oli vist ainuke karmimat sorti lugu, mis meelde jäi. Muidu olid need lood rohkem üldtutvustavad ning vangide hingeellu väga palju ei sisenetud. Rohkem pinda kaapides ning osalusteatri kohaselt seletades juurde, mis tunne ikkagi oli seal vangis olla. Samas oma onult sai need hullemad lood juba nagunii kunagi kätte, seega ma väga ei nurise. Nõrganärvilisematel niigi piisavalt allaneelamist...
Kõige tugevam ettekujutuslik "vangis olemise tunne" tekkis mul "välisjalutusboksis"... See kuus sammu pikk ja paar lai, tekitas tõelise puurilooma tunde. Umbes sellistes elavad ju ka loomad loomaaias... ülevalt võrguvahelt paistavad valvurid, aga ise võib küll hulluks minna sellises edasi-tagasi-edasi-tagasi kõndides.
Ekskursioon lõppes aulas, kus näidati "kino"... kujutan ette, et seal võib-olla näidatigi kunagi kino ka vangidele samamoodi... meile näidatud filmis said sõna vangid ja veel ühe killu juurde vangla-elu-oludest ja tunde, mis tähendab vangis istumine...
Hinnang: 4 (Mõjuv ja eriline. Võimalus vangla siseruumides tunda end vangina, aga samas ikkagi pärast "ekskursiooni" sealt lahkuda... Oli küll natuke vabastav tunne sealt väljudes ja vaadates kuidas järgmised "vangi pannakse"... Otseselt eriti tugevalt seda õiget vangide bluusi või valu võib-olla päikselise jalutuskäiguga koos ei tundnud... hingekriipiv ka polnud... kas olekski pidanud olema... ilmselt mitte... Ent õnnestunud võimaluseandmine selle atmosfääri tunnetamiseks ning teada saamiseks, millist elu seal elati. Täpsemalt öeldes "olulisemate kildude" teada saamiseks, et siiski lõpuks kõik ise kokku oma peas panna ning varasemate vanglafilmide-sarjade-raamatute-teatrite taustateadmistega tervikpilt enda jaoks luua. Elamus- ja osalusteater kõige paremas vormis. Hinnang on antud juhul natuke meelevaldne, tekkides teiste "teatrielamustega" võrdelisel skaalal. Muidu annaks 5. Isiklikult pinnalt lisan ka - tänud Kinoteater!)
Ahjaa... mis onust sai... ta tegi juba paarkümmend aastat tagasi avarii... sõitis autoga vastu maja... keegi ei tea, kas meelega või mitte... jäi ellu... aga üle kere halvatuna...
----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülevalolev Siim Vahur'i foto on pärit Siimu kodulehelt):
Kinoteatri uus suvelavastus Murru vanglas
Juulis esietenduv Kinoteatri uus lavastus annab võimaluse siseneda 2013. aastal suletud Murru vanglasse ning saada aimu elust koloonia tüüpi vanglas.
Dramaturgid Paavo Piik ja Priit Põldma on kogunud vangide ja ametnike, endiste töötajate ja lähedaste mälestusi sellest, missugune nägi välja Murru vangla igapäev, millised olid selle paigad ja helid, lõhnad ja atmosfäär.
Lavastusmeeskonda kuuluva Henrik Kalmeti sõnul on tegu harukordse võimaluse külastada ruume, kuhu inimesed vabatahtlikult pole pääsenud. “Samuti kuulda tõsielulisi lugusid maailmast, mis on ühest küljest meist nii kaugel, aga samas eksisteerinud pikalt meiega koos, lihtsalt teisel pool müüre," lisas Kalmet.
Murrus oli Eesti viimane koloonia tüüpi vangla, kus kinnipeetavad elasid suurtes gruppides koos, kus valvurite ja vangide vahel ning eriti barakkide sees valitsesid keerulised hierarhiad ja kus kanti edasi Venemaalt pärit vanglatsoonide kirjutamata seaduseid – panjaatjaid.
Lavastusmeeskonda kuuluvad veel Revo Koplus, Raido Linkmann (Teater NO99), Paul Piik ning Illimar Vihmar.
Ühele etendusele mahub korraga kuni 30 inimest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar