Üsna lühikese aja jooksul (viimane kuu aega) on mul õnnestunud saada tuttavaks võrdlemisi värske Eesti teatriga (loodud 3 aastat tagasi põhitegevuskohaga Tartusse) nimega Must Kast. Pikaleulatuvamaid järeldusi on veel vara teha, aga 3 esimese teatrielamuse ("Kangelased"; "5 grammi sisemist rahu" ja "Peks mõisatallis") põhjal võib juba selgelt öelda, et teatrit tehakse Mustas Kastis tõelise kirega ning valitud või loodud materjal ise on oluline ühel või teisel tasandil - "Kangelased" näitab, et mida iganes teed, tee kirega ja koputatakse südametunnistusele, et tänapäeva inimesed on selles suhtes laisaks tarbimisühiskonnaks muutunud ning ei usuta ega liiguta enam tõeliste ideaalide poole (ükskõik mis see siis ei oleks), lisaks tutvustatakse ka meie ajalugu; "5 grammi sisemist rahu" lööb ehtsa ja valusa elulooga lastel/noortel silmad krõlli ning ehmatab ja hoiatab narkootikumise kasutamise eest, "Peks mõisatallis" viskab kõrvaltvaatajapilgu meie aja- ning kujunemisloole läbi humoorikate eestlust kirjeldavate-kujutavate iseärasustega. Kuna kõik need teemad on otseselt seotud meie kui ühiskonnaga, puudutavad need ühtviisi nii tegijaid kui publikut. Lisaks ühtki nendest kolmest lavastusest ei saa kutsuda "tavapäraseks" ja kõigis kolmes on esitatud endale väga kõrged kunstilised nõudmised, et lavastustervik oleks terviklik, toimiv, ent pakuks tõesti ka midagi tavapärasest loo jutustamisest enamat vaatajatele. Kõigile kolmele lavastusele tagasimõeldes, siis ambitsioonid on tõesti Mustal Kastil täiesti omaette klass ja selle tunnistajaks vaatajana on igatahes põnev olla.
"Peks mõisatallis"... tabavalt (saatuslikult?) tahan ma seda pealkirja kirjutades kirjutada iga kord "Peks mõisatRallis"... sest tõesti üks trall see seal mõisatallis toimuva peksmise eel, vahel ja peal oli... Samuti nagu jäi mulle kontekstuaalselt kummitama üks esimesi lavastuses kasutatud laule - "Eesti muld ja eesti süda"... sest laval oli tõesti Eesti muld ja 3 eesti noort südant - tegemas oma asja metsiku sisemise põlemisega ja end ennastsalgavalt lavastuse jaoks füüsiliselt ohverdades - näod mullas, füüsiliste pingutuste ja ehedalt usutavate peksmistega... kui mainida vaid mõned "ohverdused"...
Sellist huvitavat trendi on märgata, et viimasel ajal on hakanud Eesti teatris tegema ilma/imet ka noored ägedad naislavastajad! Diana Leesalu, Laura Jaanhold, Kaili Viidas, Mari-Liis Lill ja Kertu Moppel'i nimekiri on saanud veel ühe huvitava tegija juurde - Birgit Landberg (unustamata Jaanika Juhansoni, Eva Kolditsat ja teisigi, kes ka ju veel täitsa noored... vähemalt minu mätta otsast vaadatuna).
Usun, et ma ei paljasta midagi olulist (see kõik on ka fotodel ja reklaamides ning uudiselõikudel olnud näha), kui ütlen, et kogu lavastus toimub ühes mullakastis. 3 tegelast (Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs) kehastuvad sujuvalt erinevateks tegelasteks, kellel pole otseselt nime... või tegelikult ju on, sest ikka hõikavad nad teisi ka nimepidi ("Jaanika", "Kaarel" ja "Lüüs"... mõned korrad ka mõned muud nimed), aga nende esitatavad karakterid on rohkem arhetüübid - "ema", "mõisnik", "ori", "spordivõistlusel osaleja", "vaataja, kes nopib "eestlase" nimetamisi telekast või filmidest", "näitleja" või siis lihtsalt "ürgeestlane". Selles mõttes ei saa rääkida sügavatest ja psühholoogiliselt täpsetest näitlejatöödest, vaid pigem füüsiliselt võimekatest mängulistest rollidest, mis on mitmekülgsed ja vajaliku huumori ning hooga lahendatud. Ka nüüd, paar päeva pärast etenduse nägemist, tuleb muie näole kui mõelda tagasi näiteks Jaanika ümmargustele silmadele kui ta last sünnitada punnitab või Lüüsi mulda täis näole kui ta endale pitsitäie mulda näkku on visanud pärast järjekordset "Estonia 12 points" kuulmist või siis Kaarlile kui ta kasvõi nahast väljapugeva üliinnuka müügi- ja reklaamimehena esimemmele ja esitaadile Eestit maha parseldab :)
Lavastaja Birgit Landberg on loonud selleks kõigeks ühe huvitava mänguruumi kus publik on asetatud istuma ümber lavaks oleva "liivakasti", mis antud juhul on küll "mullakast"... ent siiski lähevad kohe niidid kõikvõimalike "liivakastujuttudeni" ja vastavate allegooriate ning ütlusteni, milles liivakasti kujundina kasutatakse. Isegi Wikipedia toob paar näidet ära -
"Kujundlikult kõneldakse liivakastist, kui mingi tegevusala tundub analoogse tegevusala kõrval mõnes teises kontekstis väike, just nagu mängult, näiteks pealkirjas "Eesti väikelaevandus on kui liivakast Soome oma kõrval". Samuti nimetatakse liivakastiks ala, kus keegi võib vabalt tegutseda, hoolimata tagajärgedest või tõsiseltvõetavusest (pealkirjad "Paltsu liivakast" ja "Parlament pole liivakast")".
Eriti viimane nendest seletustest on kõnekalt sobivasti lavastuse kontekstiga paralleelne. Aga samas annab see muld mõnusa kunstilise rekvisiidilise lisandi, mida lavastuslikus mõttes on mängus endas korduvalt ja mõnusalt ära kasutatud. Mulla loopimine teeb muidugi ka näitlejatel näod kriimuks, aga see mõnus mulla lõhn, mis ka õhku näitlejate mullas müramisest jääb, mõjub veel mingitele aistingutele omakorda ning kisub ka vaataja täiega kaasa sellesse lavamaailma ja ajalisele teekonnale.
Kriitikanooli palju õhku lasta pole, aga üheks selliseks on tüki lühidus... Kuigi omamoodi on see ka mõistetav, sest näitlejad saavad seda tükki mängides korraliku füüsilise trenni - eriti Jaanika, kellel tuleb ka sõna otseses mõttes mehi seal laval kanda, aga Kaarel ja Lüüs jooksevad kindlasti oma korraliku paar kilti kogu tüki vältel ning samuti osa sellest raskusega... Jaanika näiteks teeb lisaks ka kujundujumist mullas :) Ja no pikemalt lähekski väga raskeks... niigi oli märgata eneseületuslikku füüsilist pingutust! Wow! :) Ja ehk see tunne lõpus, et "ongi juba läbi või?" on pigem positiivne ja igatahes tunduvalt parem kui "saaks see juba läbi"-tunne.
Üldse kogu liikumine on väga oluline lavastuse osa. Kõige leidlikumad hetked enda jaoks leidsingi just nimelt koreograafiast. Olgu see siis "sünnitamine" ja "sündimine", "naisekandmisvõistlus" mis läheb üle "meestekandmisvõistluseks", juba mainitud Jaanika "kujundujumine" või ka lihtsalt kuidas Kaarel "mõõka" mängib :) Aga ka lihtsalt klassikaline ilus koreograafia, mida mõnede sketšilike stseenide vahele ja üleminekuteks kasutati. Jaanika tegi tantsust küll raskemad ja liigutused ise ära, aga mehed sekundeerisid korraliku pingutusega ja mõningane kohmakus tuli vaid tüki üldisele atmosfäärile kasuks - see polnudki ju tantsulavastus :)
Rahvuslikkust rõhutav muusikavalik tuleb nii taustaks kui ka näitlejate live-esituses. Teistest enam pääsevad mõjule Kaarli lauldud armastuslaul ning eriti Jaanika räpp (minu jaoks võõras lugu ja sellepärast veel eriliselt lahedalt mõjuv ja avastuslik ning kahtlemata humoorikas). Terve etenduse mõtlesin kui hea häälematerjal on Kristjan Lüüsil. Loodetavasti kasutatakse teda tulevikus tihedamalt ka multifilmide häälena (kui seda juba tehtud pole). Lisaks pidulikud teadustamised jms. Selline korralik bass, mida juba naljalt loomuldasa niimoodi mitterääkiv inimene teha ei suudaks... kõrgemas helistikus ju veel võib rääkida ja lauldagi, aga nii madalates registrites rääkida saavad vähesed.
Tulles selle kriitilise poole peale lõpuks veel korraks tagasi, siis eks sketšilise ülesehitusega tükkide puhul on ikka nii, et mõni nali ajab naerma ühte ja mõni teine nali jälle teist inimest. Siin oli minu jaoks kahtlemata võidupoolel need naermaajavad lood ja stseenid. Paar korda jättis karbi lahti ka, et "kas ma kuulsin nüüd seda tõesti, mis ma just kuulsin" :) Oleks tahtnud vaielda vastu mõnele asjale (näiteks, et "kama on pask" ja üldse see "tõelise eesti asja" välja toomise lõik oli nii ja naa, kuigi ägedalt pidevalt hoogsamaks ja hoogsamaks muutuv ja toimiv just sellisena).
Lõpupoole, kui juba elati vähe tänapäevasemas tegevustikus, sai ka enda ennast selles "maailmas" äratundma hakata... näiteks diskensil kui läks soovilugude kuulipildujalikuks tellimiseks, siis oleks tahtnud ka sinna mullakasti näitlejatega koos tantsima hüpata :) Kusjuures selles stseenis tulidki kõige tugevamalt mängu ka paralleelid enda eluga... 90ndate alguse videodiskod ja 5 päeva nädalas tantsusaalides tantsimist... esimesed korralikud musid tüdrukutega ja muu selline... veel üks väike tasand tervikelamusele juurde.
Paratamatult liikus ka mõte Eesti 100 peale ja kuigi see tükk toob lavale palju pikema Eesti ajaloo, sobib sellist asja vaadata Eesti sünnipäevaga seonduvalt kohe eriliselt hästi. Sellepärast soovitan kindlasti meie 100nda sünnipäeva paiku (järgmise aasta veebruari teises pooles, mil seda jälle mängitakse) varuda see natuke üle tund aega ning minna Tartus või Tallinnas oma sünnipäevameeleolule mõnusat humoorikat hoogu andma Peksuga mõisat(r)allis :)
Publik koosnes valdavas osas u.20 aastastest, aga oli ka pensionäre ja kõiki vanuseid sealt vahelt. Ja kuna paratamatult tükki vaadates näed ka teispool näitlejaid istuva publiku reaktsioone, siis ühtviisi naersime me kõik. Vanemad inimesed rohkem muheledes ning nooremad laginal häälekalt oma huumorisoone kõditamist valjult välja näidates. Aga eestlased oleme me ju kõik ja eks mõnele rohkem mõnele vähem, aga kõigile meile läks see ka ilmselgelt korda.
PS. Illimar Vihmari kujundusest siiski päris lõpuni tõesti aru ei saanud... nagu Kaarli tegelane temalt tükis jutustatult oli ka küsinud... et igaüks pidavat selle enda pinnalt lahti mõtestama... Mul seostub selline kriipsude tõmbamine mingite kordade või päevade lugemisega... Näiteks kusagil ükskikul saarel kuupäeva arvutamiseks... Antud juhul siiski oli 4 kriipsu ja viies risti üle... mis see küll tähendab, seda ühendust ma lavastuse kontekstis luua siiski ei suutnud... Aga ega kõigel ei peagi alati seletus olema... valguskunstnikule andis see omakorda võimaluse luua omalaadset valgustust ruumile - ehk oligi kogu point sellest? Emil Kallase valguskuntsnikutöö oli üldse väga meeleolukas ja aitas lavastustervikule kaasa.
Hinnang: 4- (tund ja veerand sketšišõud, kus ajateljeks Eesti ajalugu esimemme ja -taadi Eestisse saabumisest kuni täie tänapäevani välja.... lõpuks justkui tehti mullast ka haud kõigele vanale või etendusele endale ja nüüd puhtalt uuelt leheküljelt värske ja uue ja paremana edasi. Sinna sekka natuke tantsu, natuke laulu ja natuke irooniat iseenda ja eestluse üle, natuke lihtsalt lahedat müramist, natuke sporti, natuke ka tuttavaid nalju... kõike natuke.... ja see kõik oli ka natuke elamus. Aga elamus igatahes! Lahe ja hoogne pullitegemine, mis oma konstrueerituses oli siiski justkui vaba ning klassikalise teatriga võrreldes mõnevõrra rohkem just sellel õhtul just niimoodi sündiv lavalugu. Eriline igatahes!)
------------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevaolev Maris Savik'u foto):
PEKS MÕISATALLIS
keskkoolinoortele (15+), täiskasvanuile
AUTOR: Trupitöö
LAVASTAJA: Birgit Landberg
DRAMATURG: Paul Piik (Kinoteater)
KUNSTNIK: Illimar Vihmar
VALGUSKUNSTNIK: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
HELIKUNSTNIK/ -TEHNIK: Sten Arvi
PROJEKTIJUHT: Reeli Lonks
TURUNDUS JA BRONEERINGUD: Heli Anni (heli@teatermustkast.ee)
LAVAL: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs
Meile on maalitud pilt eestlaste minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oi-oi kui vedel. Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat. See oli nende eesti talumeeste tants, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et mõisas “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: “Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!” Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?
Trupi ühistööna valminud humoorikas “Peks mõisatallis” on uurimus kannatamisest. Meie, eestlased, oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Kui keegi küsib: „Kuidas läheb?“ on auasi vastata, et töö tapab, et on kiire, et on raske. On tavapärane, et arsti juurde minnakse alles siis, kui on liiga hilja – mis see väike valu ikka teeb? Kas kannatamise harjumus tuleb inertsist või on see kultuuripärand? Oleme ju ajalooõpikute järgi olnud 700 aastat orjarahvas ning kes teab, kui kerge elu ka enne seda oli.
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.” Kas tegelikult on ka kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada? Kas tõeliselt aitab vaid teadmine, et teistel on veel hullem?
Kui etendus on halb – kannatad ära.
Pärast iga etendust toimub vestlusring publiku ja trupiga lavastusega seotud teemadel.
Toetasid Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ja Tartu Kultuurkapital.
Esietendus 24.02.2017 kell 18:00 Genialistide Klubis, Tartus.
KESTUS 75 minutit, vaheajata
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar