Praegusel keerulisel ajal, mil Tallinna, Harjumaa ja Ida-Virumaa teatrid on suletud hetkeseisuga kuni jaanuarikuu lõpuni, on pisut ehkupeale see soovituste tegemine. Ka esietenduste toimumine pole veebruarikuus kindel, ent sellest hoolimata peab ikka elama lootuses, et rahvas jälle kõikjal kultuuri ligidale lastakse. Ise käisin septembrist detsembrini 74 korda üle Eesti teatrites (sealhulgas eriti tihedalt Tallinnas), ikka mask ees ja viirus külge ei hakanud... võibolla vedas, aga ma usun, et normaalsed inimesed haigena ei ronigi teatrisse ja sellepärast ei olnud ka ainsat juhtumit, mil oleks teada olnud, et keegi teatris olles selle haiguse kätte saanud...
Jaanuar on jõudnud poole peale ning kuigi see planeerimine on Tallinna teatrites keerulisem, siis vähemalt hetkel mujale saab etendusi vaatama küll. Koondasin siiski kõikidest planeeritavatest etendustest oma soovitused kokku. Aja kokkuhoiu mõistes valin sellel aastal oma soovitused vaid nende lavastuste seast, mida olen vaadanud teatrite kutsutuna (kutsuvad -> järelikult on uhked oma tegemise üle -> järelikult on alus juba olemas, et tegemist pole kehva asjaga :) Tegelikult tõesti on kiirem koondada seda infot, kui saab keskenduda ainult headele). Ühtlasi ei leia siit soovituste seast neid, millele piletid on juba välja müüdud.
Lavastusi, mille etendusi on "lühikese" veebruarikuu mängukavades, leiab ligemale 200, mille seast toon väljaselle teravama tipu, ehk 10% - TOP20. Lisaks leiab soovituste järel ka lühiinfo kõigi veebruarikuus Eesti teatrites esietenduvate lavastuste kohta. Mõned neist pidid esietenduma juba jaanuaris, ent kuna ei saanud, siis ma automaatselt võtsin selle kuupäeva, mil vastav uuslavastus on esimest korda veebruarikuu mängukavas. Von Glehni Teater näiteks viib oma jaanuari esika hoopis Tartusse üle ja sestap saavad enda esietenduse planeeritud päeval realiseerida.
Minul on hetkel veebruaris 3 teatriplaani, ent kõik 3 Tallinnas, seega kindlat pole siin veel midagi. Vast õnnestub järgmisel nädalal teatriaasta alustada Rakvere Teatri ja Tartu Uue Teatriga... Uuel aastal katsun kohe pärast etenduse vaatamist ka teksti siia üles kirjutada, siis ei jää pausi, ega teki tõrkeid kirjutamisel. Üks uusaastalubadus vähemalt, saab näha kuidas õnnestub. PÖFFil toimis see taktika päris hästi. Pole ju vaja ka nii hirmus pikalt... :)
Kuid siin siis VEEBRUARI soovituste TOP20 (pealkirjade all leiduvad põhjendused, ehk pikemad peegeldused):
1. Praktiline Eesti Ajalugu - Tartu Uus Teater (8, 9, 10, 11, 15, 16, 17, 21, 22.02 Tartus)
2. Kalevipoeg - Vanemuine (23.02 Tartus)
3. Beatrice - Vanemuine (5.02 Tartus)
4. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater (18.02 Rakveres)
5. Etturid - Ugala (8.02 Viljandis)
6. Carmen - Paide Teater/Teater Must Kast (1.02 Tallinnas)
7. Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse - Vaba Lava Narva/Vene Teater (6.02 Tallinnas)
8. Once - Ugala (5, 6, 20.02 Viljandis)
9. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala (6, 20.02 Viljandis)
10. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala (12.02 Viljandis)
11. Kommuun - Tallinna Linnateater (8, 9.02 Tallinnas)
12. Minu eesti vanaema - Vaba Lava Narva/R.A.A.A.M. (8, 21, 25.02 Tallinnas)
13. Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater (5.02 Tallinnas9
14. Romeo ja Julia - VAT Teater (15.02 Tallinnas)
15. Kuidas minust sai HAPKOMAH - Ugala (2, 17.02 Viljandis)
16. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater (1.02 Tartus, 19.02 Rakveres)
17. Tallinnville - VAT Teater (17, 18.02 Tallinnas)
18. Hullemast hullem - Rakvere Teater (4, 15.02 Rakveres)
19. Naiste kool - Vanemuine (25.02 Tartus)
20. Mängu ilu - Tartu Uus Teater (12, 13, 19, 20, 26, 27.02 Tartus)
Lisaks soovitaksin 3 laste- ja noortelavastust Eesti Noorsooteatris:
1. Pollyanna (20.02 Tallinnas)
2. Apelsinitüdruk (19, 20.02 Tallinnas)
3. Momo (7.02 Tallinnas)
Ja kõik, mida mängitakse Piip ja Tuut Mängumajas (veebruaris "Mauno saladuslik kadumine" ja "Loomad")
Ja kui balletiisu on, siis väga värske lähenemine Shakespeare'i klassikale:
1. Romeo ja Julia - Vanemuine (7.02 Tartus)
Veebruarikuu esietendused (koos teatrite kirjutatud kirjeldustega):
1.02 Lapsed - Tallinna Linnateater (lavastaja Elmo Nüganen)
Mis on minu vastutus, mis on minu võimuses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta? Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose. Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama.
Mängivad: Piret Kalda, Anne Reemann, Epp Eespäev, Peeter Tammearu, Hendrik Toompere
2.02 Renate Keerdi uuslavastus - Eesti Noorsooteater (lavastaja Renate Keerd)
Seda on oodatud vaatama kõik absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilised. Need, kes on Renate eelmiste töödega tuttavad, võivad muidugi aimata, et tulemas on üks pöörane, plahvatuslikult vaatemänguline ja särtsuvalt mitmekihiline teatriteos, millest ei puudu kaasaega kõnetav sõnum.
Mängivad: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi
6.02 reflektsioon - projektiteater Sakala 3s (lavastaja Carolyn Veensalu)
"Ma vahetan iga päev. Mina annan osa endast ja mulle antakse vastu. Aga kui tihti on see, mida mina annan, võrdväärne sellega, mida mina tagasi saan? Või vastupidi, kas annan liiga palju? Ja hoolimata sellest vahetan ma veel. See on saanud normaalsuseks. Vahetan veel, et olla justkui kaitstud. Selleks, et olla tahetud. Või on see tahe olla kellegi moodi? Märkamatu sõltuvus olla sobiv ning seeläbi peegeldada vastu vaid seda, mida arvan, et teine näha soovib. Kui ahneks võivad minna vahetused? Kui palju on võimalik end kohandada ja kas seeläbi jääb mulle ausus alles?” refleksioon
Maurice Raveli klaveritsükliga „Peegeldused“ füüsilise teatri lavastus ühes vaatuses. Mängivad/tantsivad: Carolyn Veensalu, Karmen Teesi Pregel, Mark Monak, Tähe-Lee Liiv(pianist)
6.02 Inspektor tuleb - Vene Teater (lavastaja Filipp Loss)
Eduka ettevõtja Artur Birlingi peres tähistatakse rõõmsat sündmust – tütar Sheila kihlumist. Peotuju rikub aga ootamatult külla saabunud salapärane võõras, kes nimetab end politseiinspektoriks. Ta uurib noore tüdruku enesetappu. Aga kuidas on selle tragöödiaga seotud Birlingite perekond? Võib-olla on tegemist eksitusega? Ja kust see inspektor üldse välja ilmus? Antud loos on palju küsimusi ja mitte vähem üksteisele vastupidiseid vastuseid. Ja ainult ootamatult ärkav südametunnistuse ärev hääl võib vihjeid anda, millised vastused on õiged... 1944. aastal kirjutatud J. B. Priestley näidendist „Inspektor tuleb“ kujunes autori kõige populaarsem teos, mida on saatnud muljetavaldav edu nii teatrilaval kui ka kinolinal. Venemaal võeti näidend eriti soojalt vastu. Isegi nii hästi, et selle maailmaesietendus sai teoks mitte autori kodumaal Suurbritannias, vaid Moskva Kammerteatris 1945. aastal. Kuigi näidend on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi, võib veendunult öelda, et meie ajal on lugu omandanud veelgi prohvetlikuma tähenduse kui J. B. Priestley ise eeldada võis. Lavastus lavastuse järel on tõestanud, et see teos on aegade ülene. Vahetuvad aastakümned, riigid, inimesed, kuid inspektori saabudes heliseb uksekell ikka samamoodi. On aeg lasta sel heliseda ka Eesti Vene Teatris....
Mängivad: Leonid Ševtsov, Tatjana Manevskaja, Artjom Garejev, Tatjana Jegoruškina, Viktor Marvin, Dmitri Kordas, Marina Malova
6.02 Trubaduur - Estonia (lavastaja Neeme Kuningas)
Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna... „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub.
9.02 Professor sai värske õhu mürgituse - Vana Baskini Teater (lavastaja Gerda Kordemets) Näidend tõukub ühest Eesti enimtsiteeritud filmist, Sulev Nõmmiku legendaarsest telelinateosest „Mehed ei nuta“. Tsitaate oma igapäevases sõnavaras kasutades ei anna me endale sageli aru, kust need pärit on või mis kontekstis neid algselt kasutati. Nii on sündinud eraldi sõnavara, mida me ühtmoodi mõistame ja armastame. „Professor sai värske õhu mürgituse“ algab hetkest, mil filmist tuttav Professor arvatava osoonimürgituse tõttu minestab. Raamjutustus pöörab filmi tegevusega mitu korda ringi, luues oma aegruumi, kuid viies vaataja samas ka läbi müüdiks saanud filmi. Näidendi idee põhineb nn. unenäoargumendil, mille tuntuim käsitlus pärineb Hiina filosoofilt Zhuangzilt, kes näinud kord unes, et ta on muretult ringi lendav liblikas. Ärgates hakkas ta kahtlema, kas ta on tõepoolest professor, või on ta äkki hoopis liblikas, kes hakkas just nägema und, et ta on professor. Meie lavaloos on filmis „Mehed ei nuta“ toimunu tegelikkus ning sealt tuttavad tegelased, ka Professor, päriselt olemas. Kusagil selles loos on olemas ka noor lavastaja Sulev Nõmmik, kuid ükski näidendi tegelane temaga isiklikult tuttav ei ole. Saame naerda vanade, filmist tuttavate naljade üle, kuid pealiinis tegeleb näidend – samuti huumori võtmes - eneseotsingu- ja endaga leppimise küsimustega, mõtiskleb unistuste täitumise võimalikkuse ja tuleviku maailma üle.
Mängivad: Ott Sepp, Juss Haasma/Ivo Reinok, Marika Korolev, Inga Lunge, Kalle Sepp ja Indrek Taalmaa
12.02 Tants - Rakvere Teater (lavastaja Veiko Õunpuu)
Psühholoogiline triller 19. sajandi lõpu dekadentlikus ja sümbolistlikus õhustikus. Mehe ja naise kujutlusmängud üksildases sõjaväekindluses kasvavad ettearvamatutes suundades ja muutuvad kolmanda osapoole saabudes halastamatuks kodusõjaks, kus kirgastub nii Strindbergi kui kaasaja inimese suhe reaalsusega, mida aina vähem mõistetakse ja kus haiget tegemisest võib saada ülim märk siirast armastusest.
Mängivad: Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer
12.02 Mefisto - Eesti Draamateater (lavastaja Kertu Moppel)
Lavastus põhineb Klaus Manni romaanil „Mefisto”. Mann kirjutas romaani aastal 1936, kui ta oli põgenenud Saksamaalt natside võimuletuleku tõttu Hollandisse. Romaani peategelane on Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ta laulab, tantsib, teeb nalja, ta on võluv ja lõbus. Tema isikus on ühendatud suur kunstnik ning väljapaistev showmees. Höfgen on just teinud oma esimese suurrolli (Mefistofeles Goethe „Faustis”), kui Saksamaal tulevad võimule natsionaalsotsialistid. Höfgenil on valida, kas jätkata oma tõusujoones kulgeva karjääriga, isegi kui ta peab selle nimel tegema koostööd poliitilise jõuga, mille vaateid ta absoluutselt heaks ei kiida; või seista oma väärtushinnangute eest, mis paraku tähendaks ka tema karjääri lõppu. Klaus Manni jaoks on tegu väga isikliku looga, sest Höfgeni tegelaskuju põhineb Manni õemehel, tolle ajastu suurimal Saksa näitlejal Gustaf Gründgensil. Manni romaani põhjal valmis 1981. aastal Ungari režissööri István Szabó film „Mefisto”, mis võitis samal aastal parima võõrkeelse filmi Oscari.
Mängivad: Juhan Ulfsak (külalisena), Lauri Kaldoja, Hendrik Toompere jr, Teele Pärn, Marian Heinat, Inga Salurand, Merle Palmiste, Sandra Ashilevi (külalisena), Indrek Sammul, Guido Kangur, Karmo Nigula, Britta Soll, Aleksander Eelmaa
13.02 Niskamäe naised - Vanemuine (lavastaja Tiit Palu)
See on lugu tugevatest naistest ja hingelistest meestest, samuti traditsioonide jõust ja maa väest. Niskamäe põlistalu valitseb Vanaperenaine, kelle järglaseks peab saama tema poeg. Poeg armub aga ülepeakaela haritud linnatüdrukusse, kes näeb oma pere tulevikku hoopis teisiti kui Vanaperenaine seda sooviks. Algab võitlus kaasaja nõuete ja vanade kommete, unistuste ja kohustuste, vere- ja armusidemete vahel. See suur eepiline draama kujutab neid valikuid, mille ees seisab inimene alati, ajastust hoolimata. Siin on nii vanatestamentlikku vankumatust kui põhjamaa lühikese suve hullutavaid ihasööste, nii pisiasjalikke intriige tagatubades kui saladuslikke suusaretki metsades. Lavastust saadab elav muusika. Tangod, polkad ja jenkad tulvavad armastusest ja igatsusest. Vanaperenaine võitleb lõpuni ega anna armu ei endale ega teistele, sest mängus on Niskamäe tulevik. Hella Wuolijoki ehk Hella Murrik on Eesti päritolu Soome kirjanduse klassik, kelle loomingus on sageli esil võimsad naised. Vanemuise „Niskamäe naiste“ dramatiseering põhineb kahele Wuolijoe viiest näidendist koosnevast tsüklist: näidenditele „Niskamäe naised“ ja „Niskamäe leib“.
Mängivad: Külliki Saldre, Maarja Johanna Mägi, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Riho Kütsar, Merle Jääger, Saara Nüganen, Andres Mähar, Kaarel Pogga, Karol Kuntsel, Oskar Seeman, Ken Rüütel
14.02 Miks me varastasime auto - Eesti Noorsooteater (lavastaja Mirko Rajas)
Lavastus „Miks me varastasime auto” põhineb saksa kirjanik Wolfgang Herrndorfi tempokal ja rohkete pööretega noorteromaanil. „Miks me varastasime auto” peategelaseks on eraklik teismeline Maik Klingenberg, kelle kodune elu pole kiita. Tema ema hoolib küll pojast, kuid on eluraskuste tõttu pidevalt eemal. Karmi isa jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad. Maiki üksluiselt ja küllaltki õnnetult kulgev elu lööb kihama, kui tema klassi tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov. Asotsiaalse välimusega Tšikk on segane tüüp, keda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid. Kahe justkui „elust välja jäänud” ning täiesti vastandliku nooremehe teed ristuvad. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise „laenatud” autoga mõned tiirud teha. Peagi avastavad poisid end autoga mööda Saksamaad ringi sõitmas, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata. See on teekond iseendasse läbi erakordse ning äärmuslikult mängulise olukorra, kuhu poisid end asetavad. Vale oleks öelda, et kõik muutub, aga vale oleks ka väita, et sellest hetkest ei muutu nende elu täielikult. Aga esialgu tundub, et nad on lihtsalt väga suures, päris tõesti väga suures jamas. Lavastaja Mirko Rajas: „See on lavastus noortele, aga kindlasti ka lugu noortelt nende vanematele ja teistele inimestele, kes neid igapäevaselt ümbritsevad ning mõista püüavad. Mind kõnetas selle loo mitmekihilisus ja hinnanguteta lähenemine noorele inimesele, kes just praegusel ajal elab, mõtleb ja on. See on justkui julgustus, kerge provokatsioon, et elage, riskige, rikkuge reegleid! Kuid tehke seda siiski elusolemise ilu otsimise eesmärgil. See lugu avab noorte sisemaailma, kõnetab vaatajat teemadel, millest iga päev valjult ei räägita, kuid mis meid kõiki ikkagi puudutavad.”
Mängivad: Mait Joorits, Mart Müürisepp, Laura Kukk, Taavi Tõnisson
15.02 venus.me - Sõltumatu Tantsu Lava (lavastaja Rene Köster)
Veenus – meie päikesesüsteemi kuumim planeet, Maa õde ning kõige säravaim täht taevas, mis eal ei kao. Veenus – armastuse, seksuaalsuse, iha, ilu ja võidu jumalanna, kes on teatud ka kui üks suurimaid LGBTQI+ liitlasi ja queer-agenda pooldajaid. „veenus.me“ on kaasaegne tantsulavastus ja alternatiiv-muusikal, mille keskseks teemaks on queer– ja klubikultuur pandeemia-järgses maailmas. Meie lugu algab hetkest, kus maailm on „kinni pandud“ ning kangelane otsib kodust pääsemiseks võimalusi internetist, täpsemalt www.veenus.me portaalist – kohast, kus läbi videoruumide, chat’ide ja filtrite on võimalik end ükskõik kelleks maskeerida või välja elada seda, mida oma kodu nelja seina vahel teha ei saa. Queer-kogukonna, eriti noorte jaoks, on klubikultuur saanud väga oluliseks, kuna see on ajalooliselt olnud peaaegu ainuke koht, kus on võimalik kohtuda sarnaste inimestega, tunda end vabalt ja avada ning avastada iseennast. Eriti tuleb see ilmsiks nende noorte seas, kel ei ole selleks kodus tunnustav ega turvaline keskkond, kus tihti kohtab vägivalda või karmi konservatiivsust. Mis aga juhtub siis, kui see „teine kodu”, see väljapääs on ära võetud? Lavastuses „veenus.me“ saavad kokku Eesti andekad ja väga erinevate taustadega LGBTQI+ noored. Laval saab näha nii klassikalist kui kaasaegset tantsu, eksootilist postitantsu, vogue’ingut, elemente drag– ja performance-kunstist ja ka muusikuid. Mängivad/tantsivad: Diana Harten, Rene Köster, Elina Masing, Jaan Männimaa, Edgar Rahhimov
15.02 Kriuh-Va-Tšiuh! - Varius (lavastaja Heidi Sarapuu)
Lavastuse tegevus toimub "ESTONIA" teatris aastal 1925, mil Estonia Selts tähistas oma 60. juubelit. Tol aastal oli teatris mitmeid tähelapanuväärseid sündmusi, mille ajendil otsiti ka uut direktorit. Estoonlaste (Toomas Tondu, Sergius Lipp, Sergei Mamontov, Nikolai Põlluaas) kõrval on laval ka Eesti- Soome laulusilla rajaja Väino Sola. Legendaarsed estoonlased (Paul Pinna, Alfred Sällik, Benno Hansen, Agu Lüüdik, Gerda Murre jpt.) on olnud tegelasteks üheteistkümnes erinevas Variuse lavastuses..Seekordses, arvult kaheteistkümnendas, saame tuttavaks vähemtuntud või unustatud artistidega.
Mängivad/laulavad: René Soom, Priit Volmer, Urmas Põldma, Peeter Kaljumäe
20.02 Kaks garaaži - Vaba Lava (lavastaja Elmars Senkovs)
1991. aastal said Eesti ja Läti Nõukogude Liidust vabaks. 2004. aastal liitusid nad uue vanema vennaga, sel korral küll vabatahtlikult, aga siiski. Nende kahe aasta vahele jäi periood, mida üldiselt mäletatakse metsikute üheksakümnendatena – ajast, mil teismelisest riigist hakkas saama täiskasvanu. Maailm muutus peadpööritava kiirusega. Osad olid nutikad ja näljased ning said üleöö rikkaks. Teised kehastusid vanade väärtuste hoidjateks ning kritiseerisid progressi-hullust. Mis aga sai nendest isikutest, kes ei kuulunud ühte ega teise leeri? Auhinnatud läti lavastaja Elmars Senkovs võtab fookusesse kummalise vaheala – garaaži, paiga, mis on olnud pelgupaigaks nii nõukogude mehele kui vabariigi kodanikule. „Kaks garaaži” leiab paralleelselt aset Eestis ja Lätis ning jutustab loo noortest meestest, kes koos taasiseseisvumisega enda täiskasvanuelu alustavad. Mida aga teha, kui nii vana kui uus maailm tunduvad võõrastena – kui sa pole osa ei võitjate põlvkonnast ega digi-generatsioonist ? Mis saab siis, kui ühiskondlikud ootused, praktilised eesmärgid ja salaunelmad on omavahel lootusetult konfliktis? Mida teha, kui isalt päranduseks saadud garaažiboks tundub ainsa tõeliselt turvalise ja õige kohana?
Mängivad: Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäe Eestist. Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis Lätist
22.02 Jooks - EMTA lavakool (lavastajad Tiina Mölder, Helen Reitsnik)
Lavastus põhineb tudengite mõtetel jooksmisest ja unistustest. Protsessis on olulised olnud aeg, tempo ja koosloomine. "Mulle meeldib joosta. Kui jooksen, siis tunnen, et olen vaba. Õhk ja tuul ja mina. Kiiresti ja kaugele ja väga kaua. Sageli on see lihtsalt vajalik. Näiteks avastan kõndides, et mul on kehas midagi ülearu: kurbust, hirmu, segadust… Ja siis… ma lihtsalt pistan jooksu. See tuhisemise ja õnne tunne! Ma jooksen kõigist mööda: koolilastest, ärimeestest, kulleritest, müügimeestest, koertest, lindudest. Ka trammist jooksen mööda! Lisan kiirust. Higi nõrgub laubalt, aga mis mul sellest. Mina jooksen."
Mängivad/jooksevad: Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Elo Tuule Järv, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Marcus Mayfield, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi
27.02 Surnud mees - Ugala (lavastaja Taago Tubin)
Kevin on oma eluga jõudnud täielikku ummikusse, kui talle tehakse ootamatu ettepanek: „Miljon. See on sinu ja sa võid seda ühe nädala jooksul kulutada täpselt nii, nagu ise soovid. Meie filmime sind. Kuid nädala lõppedes sa … sured. Sa sured televisioonis, kaamerate ees.” Kevini süda ja sisetunne ütlevad, et ega asjalood paremaks ei lähe. On valida, kas lohistada end oma mõttetust elust läbi, nii et järele ei jää muud kui halvad mälestused. Või siis kustuda nagu supernoova, näidates maailmale oma valgusega teed parema ja eredama tuleviku poole. Ja samas nautida seda täiel rinnal. Kevin valib. Surnud mees“ on musta huumoriga laetud lugu sellest, milliseid ohverdusi on inimesed valmis tegema raha ja kuulsuse nimel. Ja sellestki, kui kaugele me ise vaatajatena oleme valmis meelelahutuse nimel minema. Soovitatav gümnaasiumieast alates. NB! Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse.
Mängivad: Martin Mill, Laura Kalle, Tanel Ingi, Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm ja Vallo Kirs
27.02 Igatsuse rapsoodia - Eesti Draamateater (lavastaja Priit Pedajas)
Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks. Iiri näitekirjanik Brian Friel (1929–2015) pälvis oma kodumaal loovisiku kõrgeima tunnustuse, Saoi aunimetuse, mis antakse eluks ajaks ja mida samaaegselt võib kanda kuni seitse inimest (tema eluajal viis). Frieli teoste maailm on õrn ja nukker, vaimukas ja kirglik. Frieli on nimetatud nii Iirimaa hääleks kui ka iiri Tšehhoviks. „Igatsuse rapsoodia“ („The Loves of Cass McGuire“, 1966) on üks esimesi näidendeid ta poole sajandi pikkusel loometeel.
Mängivad: Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill
28.02 Maria Roget' mõistatus - Kellerteater (lavastaja Vahur Keller)
Väikeses New Yorgi tubakapoes töötab kaunis müüjanna Mary Rogers. Tema veetlus on üle Manhattani kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt mehi teda imetlema. 1841. aasta 25. juuli hommikul läheb ilus Mary kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Hudsonist tema surnukeha…Väikeses Pariisi parfümeerias töötab kaunis müüjanna Marie Rogêt’. Sarmika griseti veetlus on üle linna kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt ostjaid. 1841. aasta 22. juuni hommikul läheb ilus Marie kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Seine’ist tema surnukeha… “Marie Rogêt’ mõistatus” on Edgar Allan Poe teine lugu detektiiv Auguste Dupini novellide seerias. Charles Baudelaire nimetas seda jutustust “meistriteoseks” ja “imeks”. See on esimene kirjanduslik mõrvamüsteerium, mis põhineb tõestisündinud lool. Poe püüdis poolteist aastat peale sündmusi, ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal, kauni tubakaneiu Mary Rogersi kadumise mõistatust lahendada. Ta viis New Yorgis sündinud loo tegevustiku Pariisi ja nimetas Mary Rogersi – Marie Roget’ks. Kuigi Poe analüüs on jutustuses vaimustav, ei õnnestunud suurel kirjanikul siiski süüdlaseni jõuda ja Mary Rogersi juhtum on tänaseni lahendamata. 180 aastat hiljem otsis Vahur Keller välja selle saladusliku looga seotud mälestused, tõendusmaterjalid, teooriad ja legendid ning saatis avastatud faktide valguses detektiiv August Dupini uuesti juhtumit uurima. Kirjanik Poe ja tema loodud tegelane Dupin äratavad lavastuses ellu juhtumiga seotud inimesi ning lahkavad läbisegi nii fakte kui fantaasiaid – kõik selleks et leida tõde. Kui mõrvamüsteeriumi asub lahendama Auguste Dupin, ei pääse isegi tema autor Edgar Allan Poe kahtlusaluste ringist. Ükski lugu ei ole vana, kuni see ei ole lõpetatud.
Mängivad: Liis Haab, Riho Rosberg, Meelis Kubo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar