Režissöör ja stsenaariumi autor: Chino Moya
IMDB hinnang: 6,9 (hetkel 29 hääletajat)
Minu hinnang: 6,5
Kahtlaselt tuttavates, kuigi digitaalselt moonutatud kohtades liigutakse selles briti düstoopias... Kokku segatud mitmes kohas ja ajaliinis toimuvad tegevused ja mis parajasti ekraanil on "jutustus" ning mis "tegelikkus", selles peab pidevalt kahtlema. Sellepärast ka üheseletuslikult kogu seda mitmekihilist teost kokku võtta on pagana keeruline.
Mõnikord ja väga harva juhtub nii, et kõigest arusaamiseks oleks vaja filmi vähemalt paar korda vaadata. Siin on küll kõik puzzletükid ka ühe korra vaatamisega peos ning väiksemaid lugusid rohkem kui tavaliselt ühes suurfilmis, aga neid kokkupaigutades jääb mõne koha pealt jänni (näiteks isa jutustus tütrele... kus see lõppude lõpuks lõppes või jäigi õhku? Või ikkagi märkamata... sest mitmed asjad, mis loos edasi voolasid, olid juba enne isa jutustuse algust ekraanil jooksnud... või sulandus see kõik üheks mingi mõtte kaudu, millest siinkirjutaja lihtsalt selle korravaatamisega aru ei saanud?) Sellepärast kaldun ka arvama, et teistkordse vaatamise järel saaks see film veelgi parema hinnangu.
Ent korra vaadanuna, mis sealt pihku jäi, et näiteks üldse ka teist korda vaadata?
Palju jõhkruseid, mis meie praeguse maailma kulgu arvestades võib täiesti usutavalt sellise maailmani välja viia... Vast sellepärast ongi vastukaaluks tekkinud nähtused, nagu veganlus... Või miks me peame väsimatult ja väga kõva häälega peame rääkima perevägivallast! Aga sealt edasi viivad juba mõtted üldse laiematele ühiskondlikele protsessidele... Näiteks miks tekivad maskidevastased rühmitused ajal, mil jah, tõesti pole veel tõestatud, et neist mingit tolku oleks, aga samas miks ei võiks ka lihtsalt austada teiste inimeste usku (pole ju tõestatud ka teaduslikult jumala olemasolu, ega ka paljusid muid olulisi inimeste uskumusi) ja lihtsalt heatahtlikult neid kanda, kui see ühele ja väga suurele ühiskonnagrupile rahuldust pakub. Kasvõi viisakusest. Inimesed massidena on egomaniakid ja näevad ainult iseenda nabani, mitte ainult emotsionaalselt debiilikud vaid ka sõna otseses mõttes rumalad. Igakord pole see alati mitte lammastena kaasaminek ja uskumine kõike, mida Sinule pähe aetakse, mõnikord tuleb lihtsalt ennast painutada natuke, et kõigil oleks hea. Ent ka indiviidi tasandile viies sama lugu näiteks koduses majapidamises, kui ühel on külm ja teisel palav, siis ei hoita akent lahti. See kellel on palav võtab riideid vähemaks, käib külma duši all. See kellel on külm paneb küll paksemalt riidesse/kuumas vannis ja kui tal hakkab soojem, ehk jõutakse siis võrdsema tundeni ning vaadatakse sealt edasi... nii lihtne see ongi. Elementaarne viisakus.
Siin filmis "astutakse" läbi mitmetest kodudest ja inimsuhetest. Esimeses neist näiteks on olukord, kus elavad mees ja naine ning üks sõber tuleb ja jääb pisut pikemaks. Naist see ei häiri, aga meest küll... Võõras mees tema kodus ja kudrutab veel tema naisega lõbusalt ning nõuab lõbu ja pidu... Lükkab ju kopsu üle maksa... aga kas ta rahulikult räägib oma naisega. kus kohast king pigistab ja mis teda ärritab - ei, ta läheb lihtsalt endast välja, sest mis õigusega keegi nõmetseb ja veel tema kodus...selleks pole vaja mingeid "seletusi"... Ühes hilisemas kodus elavad naine ja mees ning järsku ilmub välja "zombilaadne toode", kes kunagi oli naise abikaasa või armastatu, ent kuna naine arvas, et too on surnud, siis tekkis uus elukaaslane... Mees üritab mõista, aga naine asub tööle ex-i taasinimeseks muutmiseks. Kuidas Sa seda kõrvalt vaatad - mis on selle lõplik tulemus? Võtab kukalt sügama küll, aga inimesed lähevad sellepärast lihtsalt teise inimese peale endast välja ja lõpuks, nagu ka filmis selgelt mõista antakse - kaotavad mõlemad.
Ja siis kogu see laibakorje ning mis neist surnutest saab... rääkimata kogu tehasest, kus neid laipasid töödeldakse... Kogu kombinaadisüsteem... Rõve, aga kindlate allusioonidega praegusesse ühiskonda... Lisaks veel kogu selle rõveduse keskel väga markantseks ja karikatuurseks moondunud ja moonutatud meie oma Katariina Unt - vägesid juhatamas :)
Selles on veel teatav ports rahulolu, et Katariina kui eesti näitleja mängib filmis koos selliste suurte maailmalemmikutega, nagu Kate Dickie (Šoti teatrinäitleja, kes aktiivselt tegutseb ka kurtide teatriga, aga on osalenud näiteks telesarjas "Troonide mäng" ja teeb täiesti vapustava rolli ka meie kinodes näidatud filmis "The Witch") ja Geza Röhrig (ilmselt sai laiemalt tuttavaks parima võõrkeelse Oscari võitnud filmi "Sauli poeg" peaosas).
Film on üllatustetihe, sest kunagi ei tea, kuhu lugu järgmiseks viib või hüppab või millega mõni pisematest lugudes seal sees otsa saab ning tõesti see moonutatud lasnamägi, mis mõnedes stseenide vastu vaatab on ühtviisi õõvastav ja toetab ka mõttevoolu a la "sinna oleme siis teel". Kõigele lisaks väga stiilne heliriba, mis nagu moonutatud elektroonilise 80ndate muusikana muutuks justkui hoopis tulevikumuusikaks?
Tuleb vist juba kogu selle siinse "filmi mõtetes taaskülastamise" tulemusel hakata oma hinnangut kergitama ja tõesti - veelkord seda vaatama :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar