Kolmapäev, 25. november 2020

Ammonite/Fossiil (UK 2020) - 19.film PÖFFil


Režissöör ja stsenarist: Francis Lee

IMDB hinnang: 6,5 (hetkel hääletajaid 740)
Minu hinnang: 7,0

Film osales ka Toronto filmifestivalil ja juba ennustatakse Winsletile naispeaosa oscarinominatsiooni.

PÖFFil on kaks suure kaliibriga staaride ja tegijate 1800ndatesse viivat naistevahelist armastulugu. Teisest, ehk "Teistugune maailm" kirjutasin juba siin

Elame 1840ndate briti rannikuäärses, maalilises väikelinnas, kus meri toob tuultega kargust nii kivide sillutatud tänavatele kui ka inimeste südametesse... aga aitab tekitada kividesse fossiilidel. Kes ei tea või ei mäleta, kuidas tekivad fossiilid, siis siin on päris hea-lihtne seletus.

Selles linnakeses tegutseb ka suurlinna melu eest paos üks naisteadlane, kes omal ajal müüs ühe oma leitud dinosauruse fossiili Briti Muuseumile Londonisse. Naisteadlaseid teadupärast toona väga tõsiselt ei võetud, aga see naine siin on saanud tunnustust ja teatavat kuulsust. Nõnda saabub ta uksele ühel päeval sama ala meesteadlane. Alguses soovides ise õppida meistrilt, ent üsna pea tuleb tal lahkuda pikemale tööreisile ja palub oma juhendajal pühendada oma naist fossiilide otsimise saladustesse... Siit saab alguse nende naiste vahele aegamisi tekkiv ja üha süvenev armulugu...

Suuremas osas hallides ja kivistes toonides, tuuline ja karge, on filmi armulugugi alguses külmavõitu. Jõudes siiski korraliku lesbipornoni välja. Olevat olnud Kate Winsleti tuline soov, et seda filmis nii (porno)graafiliselt näidataks... kuigi tegemist tõesti vaid ühe stseeniga, mis näiteks võrreldes "Sinine on kõige kurvem värv" filmi 9 minutilise naistevahelise seksiga on ju kõigest köömes...

Režissöör Francis Lee alustas oma filmikarjääri telesarjade näitlejana, millest liikus edasi lühifilmidetegijaks. Tegi 1 dokfilmi, aga saavutas laiema tuntuse oma esimese täispika mängufilmiga "God's own country", mis rääkis kahe mehe vahelisest armastusest, ehk omalaadne briti vaste "Brokeback mountain"ile. Nüüd, Lee teises täispikas mängufilmis, on niiöelda kord naiste käes... Ta kasutab ka mitmeid samasid näitlejaid, nagu näiteks Gemma Jones ja rumeeniast avastatud Alec Secareanu (kes küll enne Lee'ga koostööd jõudis juba mängida ka samas filmis Harvey Keitel'iga).

Nüüd, aga sai Lee oscarivõitja ja 4-kordse oscarinominendi oma paati kehastama kaht naispeaosa, see räägib selle esimese filmi tasemest ja kuidas ka suured staarid suhtuvad režissööri potentsiaali. Võibolla mõningal määral tänu eelmisele filmile ja kindlasti just Kate'ile ja Saoirse'le, ootasin ka mina filmilt midagi enamat. Kogu protsess ja suhte tekkimine ning areng mõjus õige pisut lihtsuse mõtte lati alt minekuna. Kuigi ajastu ja samuti loorbereid vääriv kostüümikunst tõstsid filmi väärtust. Ja no ega näitlejatele midagi ette heita ju ka saa... Kuigi kui keerutatakse üles ootuseid, siis juba vaatama asudes ootad ka ei-tea-mida... Kate'i läbi tugevuse ja madala ning tavalisest ehk vaid tõesti õrna konnotatsiooniga jõulisus on väga peen häälestus just sellele rollile. Vastas teine meister, Saoirse näol, kes vastupidi, keerab grammivõrra naiselikkust oma tooni juurde... Suurepärane kokkumäng, aga ka mõlema puhul oma rolli ülesehitus. Kui see minu teha oleks, siis tegelikult oscarit ega isegi nominatsiooni ma kummalegi ei annaks, ent ei imestaks ka kui Kate tõesti nomineeritakse sellel kummalisel ja kaht kopsu köhival (pandeemia-... köh-köh filmi)aastal.

Kuid me peame midagi paljastamata mainima ära ka filmi lõpu.... Nimelt JUST nii lõpetatakse üks film, kui tahta, et vaatajatel oleks mille üle arutleda... Mõistatada, et kuidas ikkagi läheb sealt edasi... Ei, kahtlemata ei saanud sellest lemmikfilmi, ega isegi mitte lemmikute lesbifilmide (Carol, Sinine on kõige kurvem värv jt) klubikaaslast, isegi see eelmainitud teine samas teemas ja ajastus kulgev PÖFFi film oli minu arvates tugevam, aga sellest hoolimata on filmil omad tugevad väärtused ning kuigi kohati kiskus ka igavaks, korvas see lõpp ja head (lemmik)näitlejad väga palju. Filmis osaleb ka Fiona Shaw, keda on tänavusel PÖFFil võimalus näha ka filmis "Sugulased"... aga tema tegelanegi oli just huvitava nurga alt küsimusitekitav - kas ta oli Kate'i tegelase ex? Miks too temasse tugeva reservatsiooniga suhtus? See andis võimaluse enda teooriatele ja kogupildist mõnede tükkide puudumisega huvitavust ja mõttetegevust juurde. Absoluutset tõde ei tea, aga ometi saab enda oma looks nende jagatud tükkidega kokku siduda... Ja paratamatu romantikuna, arvan-usun-loodan, et see lõpp oli siiski õnnelik!

Ise armunud olles ei näe me alati teise silmade läbi... tahame loomulikult head, aga see võib olla hea vaid iseenda jaoks. Peaasi on siiski tegutseda, sest lõppude lõpuks on just teod need, (mitte sõnad) mis näitavad tegelikku armastust, tekitavad selle PÄRIS tunde teises. Ja kui on armastus, on ka piisavalt tahet leida lahendusi. Lihtne elutõde, mille jõul just nimelt seda lõppu õnnelikuna tõlgendangi...

Tänapäeval peaks olema see normaalne kui 2 täiskasvanud inimest tahtes teineteisega koos elada, teineteist armastada ja kasvõi abielluda, olenemata sugupoolest, saaksid seda ka teha. Nii on see paljudes normaalse suhtumisega demokraatlikes riikides. See on tegelikult üks olulisemaid samme ühiskonnana näidata, et me tahame lisaks enda heaolule ka teistele inimestele head. Lisaks sugupoolele ja sellega kaasnevale seksuaalsele sättumusele ka näiteks kehavärvile ei saa inimesed ise midagi parata. Sellepärast ei ole ka kellelgi teisel inimesel õigust nende asjade üle otsustada negatiivselt, kellegi õiguseid piirates. See on ebainimlik, ennast kellestki teisest kõrgemaks pidamine. Kui seksuaalne sättumus on paratamatus, siis jumala-sündroom on psüühiline haigus. Õnneks siin filmis ei käsitleta seda ühiskondlikku julma poolt muul viisil, kui elamiseks vajalike sundlike valikutega. Kuid üldisemas plaanis on seegi julm, et nii tuli ja paljude meelest tuleks ka praegu veel asju korraldada - salaja, varjatult, tehes inimesi õnnetumaks ja andes teistele justkui õiguse neid sellisesse olukorda sundida. Sellised filmid on siiski lõppkokkuvõttes väga vajalikud, näitamaks, et see on täiesti normaalne, kui näiteks 2 naist teineteist armastavad. See ei puuduta mitte kedagi teist peale nende enda ja pigem jätab ära ebavajalikud haigekstegemised, mis tulenevad varjamistest ja armastuseta olustikust pealesunnitud suhetest.

Kommentaare ei ole: