Esmaspäev, 16. november 2020

Beginning/Algus (Gruusia 2020) - 5.film PÖFFil


Režissöör: Dea Kulumbegashvili

IMDB hinnang: 6,6 (hetkel 220 hääletajat)
Minu hinnang: 2

Üks vastik film. Vägistamisest. Jehoovatunnistajate kogukonnas ühel hetkel ühe naise mees läheb mõneks ajaks kodust ära ning kohe on platsis end politseiks nimetav teine mees. Esimese külaskäigu ajal ta naise käe endale püksiajamisest kaugemale ei lähe, kuid tuleb hiljem, teisel õhtul ja ka vägistab tolle... Siis tuleb mees koju ning saab lindistuse naise ja võõra mehe jutuajamisest... Naine läheb segi ja tapab oma lapse... ja ongi kogu film. Sorry, et rikkusin selle ära, teisalt kui sisu rohkem pole, siis filmitegijad ilmselgelt ei kutsugi kedagi kinosaalis sisu teadasaamiseks, vaid ikka muude kaasnevate, olulisemate ja sügavamate mõtete pärast, mida film peaks tõstatama. Tegijad on sellest proovinud teha poeetilist filmi, kus iga stseen muudkui kestab ja kestab ja kestab... Ängistav ja ebameeldiv maailm. Staatiline kaameratöö. Ehtne "festivalidefilm"... selline kus palju ei räägita, pigem "näidatakse". Ärritavalt aeglane, mis ajab magama. Natuke tukud, ega sellel ajal jõua nagunii midagi juhtuda. Ja kui juhtubki, siis ei midagi olulist, sest sellise filmitempo juures ei suuda tegelastele üsna algusest peale kaasa elada, vaid kannatamatult ootad lõppu. Poole filmi ajal oligi niigi tühjast saalist mitmeid lahkujaid. Oleksin ise ka minema läinud (ja polekski millestki ilma jäänud), kui samas kinos ja sobivalt peale selle filmi lõppu poleks alanud järgmine film.

Kuna Gruusia otsustas selle (debüüt)filmiga asuda oscarit jahtima, siis tõstatub küsimus, kas nad kunagi pole ühtki nominenti näinud? Sellise filmiga ei jõuta küll mitte kuhugi (sama küsimus tegelikult tõstatus ka meie oma Eesti žürii kohta... "Viimased" on küll parem kui Gruusia täiskäkkfilm, aga isegi poolfinaalist võime juba kohe suu grusiinidega koos puhtaks pühkida). 

Muidugi annab siin filosofeerida ning detailidest rebida olulisi mõttearendusi, nagu näiteks filmi alguses kui jehoovatunnistajate kabelisse visatakse tulepomm ja vaip sütib põlema, siis keegi hüüab, et "ärge ust lahti tehke"... umbes nagu kui see nii on määratud, siis tulebki jumala juurde minna... nagu Jehoovatunnistajad lasevad oma lastel surra olukordades, kus vereülekanne võiks lapse elu päästa... Siin oli alget... sest kui oled jehoovatunnistajate ridades

Muidugi eriliselt võiks närida teema kallal, miks ikkagi naised tunnevad süüdi ennast, kui neid vägistatakse - nad ei tahtnud ju seda. Muide ka sellises olukorras on logisevate kruvidega inimesi, kes väidavadki, et naised on ise süüdi - mis nad siis on nii väljakutsuvad... Haige maailm. Ja no kogu see film ongi haige. Lõpp veel eriti. Hämmastav, et isegi Cannes'i festival on filmi märgistanud, kui nende tänavuse ametliku valiku osa. Kas tõesti keegi vaatab ja saab filmist mingi naudingu - et vau kui mõtlemapanev või vau kui sügav... Miks sellist filmi üldse vaja on? Ilmselt selleks, et aru saada heade filmide headusest. Minu jaoks oli tegemist tõeliselt piinava elamusega ja seda kõige halvemas mõttes.

Just mõni päev tagasi sai lugeda uudist, kuidas jehoovatunnistajate Utah-i osariigi sekti vanemad sundisid üht 15-aastast tüdrukut kuulama 4 tundi iseenda vägistamise lindistusi, sellepärast, et too tunnistaks, et tegemist polnud vägistamise, vaid nõusolekulise seksiga: https://www.independent.co.uk/news/world/americas/jehovahs-witnesses-rape-first-amendment-utah-b1722138.html
Kui Su ajud on nii pestud, siis ei imesta, et ka filmi peategelane täiesti ära pööras... Ja filmi lõpp - see süüdlase sadestumine... miks seda vaja oli? Tekitamaks libakunstilist mõtteainest - paha sai palga... või kas seda kõike üldse oligi, vaid naine oligi tegelikult lihtsalt peast soe. Ma siin üritan teoretiseerida, mõtteid välja tuua, kuigi see film pole väärt hetkegi rohkemat ajakulu... niigi varastati 2h ja 10 minutit elust ära millegi nii nõmedaga. Ära Sina samasse ämbrisse astu...

Kommentaare ei ole: