Neljapäev, 19. november 2020

Rain (Eesti 2020) - 11.film PÖFFIl


Režissöör: Janno Jürgens

IMDB hinnang: 7,8 (hetkel 57 hääletajat)
Minu hinnang: 5

Ootused olid ehk liiga kõrgele aetud, et tulemuseks oli kerge pettumus. Filmitegijad nagu ei teaks, millist filmi nad teha tahaksid, ühest küljest sotsiaalne draama, teisest küljest kunstiliste kalduvustega. Ei saa aru ka hästi sihtgrupist, peategelaseks teismeline ja tema suhted-sidemed sõpradega ja kellegi tüdrukuga... Siis jälle vanemate suhted ja armastuse(tus), vanem vend Rain, kes ootamatult väikelinna, vanematekoju naaseb ning tolle sisemine segadus... Mida selle kõigega nüüd öelda taheti jäi minu jaoks igas pöördes lahtiseks...

Karakterid, kuigi näitlejad teevad, mis neile kätte on antud, on kõik kuidagi "õhust" ja lõpetamata - kes nad on, miks nad on õnnetud, kuhu nad edasi liiguvad... kõik on lahtine. Kes see Rain on, miks ta koju tuli, miks tal isaga selline imelik suhe on, taustsüsteem on kõik kuidagi täiesti lahtine. Miks ema unistab kõrvalsuhtest, mi(k)s juhtub selline asi Kaliforniasse unistava sõbraga, miks lõpus noor poiss nagu enesetappu üritab ja siis juba järgmisel hetkel ema, venna ja isaga köögilaua taga naeratades ema pannkooke taldrikult sööb... miks, miks, miks... küsimusi vaadates muudkui kogunes. Täiesti rumalana tundsin end vaadates, nagu ei suudaks kohe mitte kui midagi lahti muukida, mida minule näidata või siis täpsemalt - öelda tahetakse...

Näitlejad on muidugi head. Indrek Ojari kanaliseeris isalikku hoolt nooremasse venda, selline räsitud ja natuke müstiline, vaikne, aga sümpaatne tüüp. Kus kohas ta oli, miks tal isaga selline kummaline suhtumine on... seda ta lahtimängida ei saa, sest pole stsenaariumit selleks. Rein Oja, vast ehk ka tüüpilise eesti mehena, kes siiski kummagi poja isa moodi pole ja ma ei mõtle siin välist, vaid nad on seal kõik pere 3 meest väga erinevad - ka üks kivi stsenaariumi kapsaaeda. Laine Mägi ema ja frustreeritud, armastust ihkava naisena vaatet teeb meestele silmad ette, kuid ka tema teemad jäetakse poolikuks. Õnneks oli see ketisaamise stseen, et tekkis mingigi arusaam selle tegelase sisemistest piinadest, aga sedagi peamiselt tänu Laine heale mängule. Noor poiss Markus Borcmann on hea leid, sest mõjub ekraanil noore, kogemusteta näitleja kohta ehedalt. Ja Ivo Uukkivi on ka pinget lisav ning tegelikult hea, nagu viimasel ajal alati... Kuid miks ta seal verisena alguses on... mis juhtus - jälle üks tegelane ei kusagilt ekraanil toimuvasse tegevusvoolu sisestatud ei kusagilt... olgu, vähemalt on ta "danzumees" olnud ja on edaspidigi :) 

Jah, paraku ei saanud päris rahule jääda filmiga, kuigi häid eesti näitlejaid on ikka ja alati mõnus ekraanil vaadata, isegi kui polegi lugu jutustada. Lugu on, aga väga hõredalt. Meelis Rämmeld on mõnusalt hoopis teistsugune - isegi sassis juuksed on peadligi kammitud, aga ka teatav sisemine hing on midagi uut siin temalt. Stiilne, et ei saanud aru, kus kohas see täpsemalt toimub... Oli hetki, mis mõjusid nagu lasnamägi... siis jälle Narva... või mõni mereäärne väikelinn teel Narva... Teisalt jälle tundus see õues poksimine kuidagi võõras... kus seda siin meil toimub? See muidugi, et mina pole kokku puutunud, ei lapsepõlves vanavanemate juures suvesid veetes väikelinnades, ega ka muidu, et sellist asja ei võiks olla... samas kus lastaks poisikesi sellistele laevadele mängima ja vette hüppama... eks väiksemana sai ju ise ka kõikvõimalikku pättust tehtud ja eriti maakohas, aga see siin ei tundunud ka väga kaugest ajast olema, eriti arvestades klubimuusikat.

Liiga palju küsitavusi jäi õhku, et siiski filmielamusega rahule jääda. Eesti filmi siiski pole paslik mitte soovitada ja tõesti, igav vaadates tegelikult ei hakanud. Lapsepõlve nostalgitsemist ka näpuotsaga ja no alged olid olemas, et kui neist miski ka lõpuni oleks arendatud...

Kommentaare ei ole: