Režissöörid: Audrius Mickevicius, Nerijus Milerius
Stsenaarium: Audrius Mickevicius, Georgi Tenev
Dokfilm
IMDB hinnang: 7,8 (hetkel vaid 28 hääletajat)
Minu hinnang: 6
Minu hinnangut mõjutab teemaga kursisolek ning tõeline vanglafilmide ja sarjade fänlus, mis on siiani toonud silme ette vägagi tugevaid, teemakohaseid filme/telesarju/raamatuid(teatrietendusigi - läbi aegade suurim teatrielamuski on "vanglalugu", kammerlik 2 näitlejaga - Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp - Georg Malviuse "Ämbliknaise suudlus" aastast 1994). Rääkimata nendest tõeliselt imelikumast imelikumatest lugudest, mida vanglas töötav elukaaslane mõnikord (täpsemalt praktiliselt iga päev) raske tööpäeva lõpus koju kaasa toob. Sestap teemast kaugemalseisvatele võib ka see dokfilm kordades tugevamalt mõjuda. Viimasel ajal ongi "lugude" devalveerumine ilmselt tingitud just nimelt elu enda värvikirevuse ning uskumatuna tunduvate päris lugude tõttu.
Selle filmi puhul on tegemist teatava režissööri isikliku uuringuga - nagu ta filmi alguses ütleb - tema venna tapjad said 10-aastase vanglakaristuse, ent said vabaks "eeskujuliku käitumise" tõttu juba 5 aastaga... Kas see ongi ühe inimese (lähisugulase) elu "hind"? Seeläbi näeme läbi tema kaamerasilma, kuidas neid inimesi mõista, nende püüdlust järsku olla korralik, et kiiremini müüride vahelt välja saada... Elu sekkumist kinnipidamisasutuses olgugi, et näiliselt tundub kõik pragud kinnitopitud ja ligipääsmatud sellises olukorras. Inimene on visa - ikka vajab ta lähedust, ikka vajab ta teatavat vabadust, austust ja õigustust oma elule... ja selles suunas pürgime ükskõik, kas vanglas või vanglast väljas.
Peamiselt jälgib film üht meest, kuidas ta abiellub naisega, keda pole päriselt enne laulatust näinudki muidu kui ainult fotodel... Ka naine on vangis. See raskus, mis tekitatakse endale ise - sest soov oleks ju ikka kokku saada... on siiski parem kui üldse mitte midagi. Ja nagu iga suhe, liigub ka see lastesaamise soovi ja muidugi ka teiste eluliste unistuste suunas... Kuigi mees kannab eluaegset vanglakaristust ning väljavaated normaalseks paarisuhteks tegelikult puuduvad. Kas siis on üldse vaja last teha? Kas on vaja abielluda? Vanglafilmid äratavad ikka elulisi psühholoogilisi dilemmasid, nii ka see film. Dokfilmina lisandub ju loomulikult ka eheduseväärtus. Elukaaslane tõi koosvaadates huvitavalt välja võrdluseid, kuidas Leedus on vanglas palju rohkem lubatud, mis omakorda jällegi tõstis vaatamise väärtust. Ometi kokkuvõttes siiski väga palju sõelale ei jäänud, mida varem poleks näinud-lugenud-tundnud/teadnud. Samas igav ka ei olnud ja soovituslik vaatamine eriti neile, kes "päris" vanglaeluga eriti tuttav ei ole ning kes tahavad mõtiskleda inimõiguste üle, mis peaks mõrvaritele, pedofiilidele ja teistele olla tagatud... Ja kas vangla tegelikult ka tegeleb inimeste muutmisega või nagu filmis öeldakse, on see näiteks vähemalt Leedus "krimikool" noortele - kuidas veelgi suuremaks/paremaks pätiks saada... ja see viib jällegi mõtted edasi, et kas "vangla" on üldse õige "ümberkasvataja"... mis jällegi ühe teise dokfilmi mõtetega seoses viib mõttevoolu selleni, et miks näiteks Eestis suurem osa vange jõuab ringiga vanglasse tagasi, aga näiteks Norras mitte... Samas need "huvitavamad" mõtted vangla-teemal on seotud ikka suurema pildiga, milles nüüdsest ühe tükina on ka "Eeskujulik käitumine" sees, ent siiski mitte just otseselt selle dokfilmi tekitatud.
Režissöör muide lahkus meie seast filmitegemise ajal... sestap ilmselt viis teine filmilavastaja töö lõpuni. Ülevalolev foto on filmi lõpukaadrist, mis minu kui mesiniku jaoks tõstis nõksuvõrra ka hinnangut - kõik need mõtted ja elulised seosed, mida see tekitab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar