Mrožek on kahtlemata üks neid erilisi autoreid, kelle erinevate näidendite lavastuste vaatamised tuleb teatrigurmaanidel ikka võimalusel ette võtta. Täiesti seletamatutel põhjustel on minul Mrožekiga seonduvalt sees vingerdamas kahtluseuss - kui tema nime kusagil näen, siis ilmselt seon seda (tänu Polygonile) Fosse'ga ja Fosse näidendite tõlgendustega olen heaga lõpparve teinud. Kuid Mrožeki näidendid on lavastustena peaaegu alati (välja arvatud Rakvere Teatri "Leping" ja Tallinna Linnateatri "Rätsep") minule tegelikult vägagi meeldinud - tema mitmekihilisus, kaval jutustamisoskus ning mõtlemapanevad teemad, mis tihti on tal jäetud lõpuni lahti seletamata ning tuleb endal need sealt suurema loo seest üles leida ja läbi hammustada. Muidu lihtsalt ei saa tema geniaalsetest mängudest ja harukordsetest absurdi ja psühholoogia -segustest lugudest aru. Kaldun arvama, et "Leping" ja "Rätsep" jäidki mul just nimelt lahtiharutamata jätmise tõttu "mitte-meeldinud" teatrielamuste pagasisse. Eks teatrit võib ju alati vaadata kas kaasamõeldes ja seoseid luues või lihtsalt lugu jälgides ja/või enda meelt lahutada lastes. Mrožek lausa nõuab seda sügavamat lähenemist ja jätab lihtsat meelelahutust otsivad kuivale.
"Suvepäev" oli 1993. aastal Hendrik Toompere esimene suurem lavastus (Eesti Draamateatris - toona kammerliku loo kolmes rollis Ivo Uukkivi, Raivo E.Tamm ja minu omaaegne suur lemmik - Angelina Semjonova). Nüüd on see ka esimeseks lavastuseks äsja lavakooli lõpetanud Jaanus Nuutre'le (huvitav, kas teadlikult, kogemata või on siin sees hoopis peidus saatuslik oomen ja Nuutre saab lavastajana sama kandvad tiivad kui Toomperel). Kahjuks või õnneks ma ei mäleta enam väga täpselt Toompere lavastust, et sellega võrdluseid oma teksti sisse tuua. Vaatasin seda seekord praktiliselt täiesti uuelt, puhtalt lehelt, luues uued seosed, uued mõtted, uued arusaamad. Kuid "oma kahtluseussi" tõttu tunnistan, et vaatama minnes oli just nimelt "Nuutre debüütlavastus" minu jaoks vaatet suurema kaaluga tiiser kui võimalus Mrožeki materjali uut tõlgendust näha (lisaks mainitud Eesti Draamateatri, Rakvere Teatri, Tallinna Linnateatri ja Tamur Tohveri Fossega edukale miximisele - "Maja/Pidu" Polygon-teatri lavastuses, on Mrožeki "Pidu" saanud ka läbi teise töötluse lavalooks Uku Uusbergi nägemuses Võru Linnateatris ning Tartu Üliõpilasteater on toonud välja Kudu lavastustena nii selle sama "Suvepäev"-a kui ka "Ulgumerel", Tallinna Linnateatris on Mati Unt lavastanud praeguseks ehk legendaarsekski peetava "Tango", Theatrum tegi VHK õpilastega, kelle seas mängisid ka Jaanus Nuutre lavaka kursakaaslased Sander Roosimägi ning Ilo-Ann Saarepera kolme Mrožeki lühinäidendi ühisbuketi nimega "Rebaste mängud" ning neist kolmest 1, ehk "Lesed" (mitte segi ajada Kertesz'i Leskedega) on saanud Theatrumi/VHK koostöös veel ka eraldi lavastuseks. Kindlasti on neid Mrožekeid meil Eesti teatrites olnud veel ja veel, aga kui keegi oskab enda jaoks siitki seoseid luua, siis on juba pool arusaama varnast võtta, milliseks mõtete-mänguks Salme Teatri laval mängitavat, värskeimat Maarjamaa Mrožekit vaatama minnes, peab valmis olema.
Lavastus on selles mõttes natuke erilisem ka, et pealtvaatajadki on pandud lavale istuma (vaatasin seda Salme Teatri koduteatris - Salme Kultuurikeskuses). Ja kuigi olen aru saanud, et see on puhas juhus, et selline võimalus on tekkinud, siis tegelikult töötab see lavastusele tugevalt kaasa - toob ühest küljest pealtvaatajad tegelastega samale tasandile - sama luubi alla, sama rambivalguse kätte... ka meie oleme nemad ja nemad meie, kes lavaloos tegutsevad. Samastumised või pigem kaasatundmine-mõtlemine muutub juba eoses paratamatuks. Teisalt toob see ka need näitlejad, ehk tegelased käegakatsutavasse kaugusesse ning muudab kõik väga kammerlikuks ja intiimseks. Väiksemgi kleidiäärevärin, sammutugevus vastu lavalaudu või ninakirtsutus saab tahes või tahtmatult oma tähenduse. Vaataja jaoks mõnus. Etendus on võrdlemisi lühike - vaid tunni ja veerandi jagu pikk, kuid see intiimsus kasvatab intensiivsust ja muudab tervikelamuse täidlasemaks ning annab võimaluse tõesti igal sammul kogu loo teekonda igas väikseimaski nüansis haruldaselt lähedalt kaasa teha, andes omakorda tervikule sisukust, mida siin selle tulemusel (ja tegelikult näidendina muidu ka) tunduvalt rohkemgi kui mõnes poole pikemas lavaloos.
Kui ma varem arvasin, et Mrožek autorina läbivalt oma loomingus joonib alla selle, et me inimesed teeme ise oma elu raskemaks kui see tegelikkuses on ning ise siis sipleme selle kunstlikult tekitatud valu ning enesehaletsuse küüsis. Lootes, et keegi tuleks ja meid päästaks (meie endi käest), siis esmapilgul tundus, et ka "Suvepäev" sisaldab seda endas... või noh, sisaldabki... Kuid Suvepäeva suurem ja olulisem võti peitub ehk Mrožek'i enda elu-ajaloos. Poolast põgenes ta kunagi läände ning just lääne ja ida kultuurilise vastasseisuna mõjub ka etenduse käivitav vastuseis. Need Lääs ja Ida on inimkehastusena 2 meest, kes tahavad sooritada enesetappu - üks sellepärast, et tal miski ei õnnestu, tal ei ole midagi, teda ei pane keegi tähele. Teine mees vastupidi - sellepärast, et tal on kõik olemas, tal pole enam midagi tahta, kõik mis ta ette võtab, tal ka õnnestub. Mõlemad äärmused on pahad nende kandjatele. Ühtlasi võibki siin tõmmata allegoorilised võrdlused Ida- ja Lääne-Euroopaga. Kumbki pool kunagi päris rahul ei ole ja sellepärast, kui keegi vaateväljas punast kleidisaba sahistab (Ameerika?), siis tahavad mõlemad seda rabada oma seisukohalt enda päästerõngaks.
Teisalt on see lugu ka inimpsühholoogiline manipuleerimismäng. Kõik 3 tegelast teevad seda oma käitumisega nii, nagu see just neile ning nende olemusele on omane. Sisse on toodud ka mõned tekstilised kihid - näiteks minu jaoks tõelise "ohhooo" efekti pakkus teater teatris lõik - ehk tegelastel on plaanis minna vaatama ühte suveteatrit (tegemist ju "suve"päevaga), mille sisu ja näitlejate kohta Ed (ühe mehe nimi - teise nimi on Ebaed... viidates ilmselt edukale ja mitteedukale - ainsa naistegelase nimi on lihtsalt "Daam") jutustab põgusalt ning tundub, et kunst imiteerib elu ning tekib kahtlus, et kas see teater teatris on ikka päris või manipulatsioon teiste tegelaste ning ühtlasi ka publikuga, ehk kas mitte laval lahtihargnev lugu ei ole kahtlaselt sarnane sellega, mida etenduses tahetakse "vaatama minna"? Väga filigraanselt on Jaanusel see peen nõks lavastuses välja toodud. Ning muidugi kogu finaal, mida ei taha siin loomulikult paljastada, ent seegi tõstatab just manipulatsiooniga seotud küsimused - kas üks ärgitas teisel seda "tegu", mida ta suunab nimme tegema, teades tolle tausta? Kuigi tagantjärgi targana, siis minul pole küll kahtlustki. Ed liikus "üle laipade" eesmärgi poole - nii edukad teevadki...
Samas jättes ajaloo, poliitika ja psühholoogilised allegooriad kõrvale on "Suvepäev" ka täiesti jälgitav võttes vastu seda lugu, mida 3 tegelast esitavad - 2 õnnetut meest, kes kohtuvad kena naisega, kelle tähelepanu eest võideldes saavad nad oma eluhimu tagasi. Mõlemad tahavad naist, ent naise eelistus on küll päris kindlalt teadmata - kuigi üsna pea siiski tekib tunne, et üht ta neist siiski eelistab... aga kas päriselt ka või lihtsalt sellepärast, et teine saab rohkem võimalusi end peale pressida... Ja mis naise tagamõtted seal vahel üldse on? Miks ta nende meestega "mängib" või jändab? Selgelt kuidagi üleolev ja enda väärtust teadev. Selline "püss" naine, saaks kelle tahes... miks tal vaja selliste suitsiidi-kandidaatidega oma pead üldse vaevata... Seda saab juba igaüks ise enda jaoks lahti mõtestada ning tegelikult oma "loo" luua, sest autor/trupp neid seoseid ette ära ei nämmuta, ent annavad just piisaval määral niidiotsi.
Tulles hetkeks tagasi Salme Teatri juurde - nimelt, kes veel ei tea, siis on tegemist ühe vanima Eesti harrastusteatriga - nüüdseks juba üle 70-aastase ajalooga, on olnud "esimeste sammude" tunnistajaks ja suunajaks sellistele vingetele teatritegijatele, nagu Kalju Komissarov, Lembit Ulfsak, Anne Reemann, Liina Tennosaar, Kristo Viiding, Mart Koldits, Indrek Ojari, Merle Jääger jne jne jne. Nüüd siis ka Jaanus Nuutrele ning kes teab kui kaugele jõuavad "Suvepäeva" kolm näitlejat - Heidi Pähn, Kristjan Arunurm ja Rainer Miller. Harrastus- ja professionaalse teatri vaheline piir on juba ammu muutunud üsna häguseks. Küll lavastavad, küll mängivad (võtame või ühe möödunud suve suurima hiti - Lutsu Teatri "Viimsepäävä läüge", mille lavastas Salme Teatri kasvandik, praegune Vanemuislane Merle Jääger ning kus mängis koos harrastajatega ka näiteks samuti üks Vanemuise näitlejatest - Kärt Tammjärv ja selliseid näiteid võib tuua veel ja veel) või on teiste taustajõududena nõu ja jõuga tegutsemas profid ja harrastajad läbisegi. Sellepärast on ka see "Suvepäev" täiesti võrreldav mistahes teiste kutseliste ning loomulikult ka indie-teatrite lavastustega.
Lavastaja Nuutre on mängu seadnud põhiliselt kolme pilti - enesetapu-pingiga motiiv, ühise kohviku-lauaga motiiv ning supelrand (vahele ka üleminekuid) . On suvi ja tegevus toimub ühe päeva vältel - Suvepäev sic! Lavastaja on ühes isikus ka kunstniku ja muusikalise kujundajaga ning kunstilise tausta mõttes pole siin väga midagi suuremat loodud. Vaid nii napilt kui minimaalselt vaja, et oleks midagi suvega ühist - parimal juhul vaid tooniandvat - suvine riietus daamil, rannatoolid... See polegi sellise loo puhul eriti oluline - nagunii toimub see mitte-midagi-ütlevas kohas... kasvõi Pirita-rannas ja sealses rannahoones ning lähedal asuva metsaraja pingil, mõne oksa all, millele on seotud poomisköis... vahet pole, annabki rohkem rõhku ja fookust sisule. Küll on vahet muusikalisel kujundusel, mida pole eriti palju, kuid selle eest on see väga maitsekas ja häirimatult hea. Minu jaoks isegi ilus muusika, mis annab tooni ja atmosfäärile rohkemgi kui mida teeks (antud juhul) mõttetu butafooria.
Mängiti, nagu mainisin - laval, millel asus ka publik. Kõik kingaklobinad olid tugevalt kosta, aga need õnneks ei häirinud. Tekkis olukord, mil stseeni siseneti ka tihti kohe aksi tagant, ent sinna ääreni ei tulnud näitlejad kingaklobinal, vaid kõik oli loomulik ja sujuv. Mõnel korral liiguti otse esimese pingirea põlvedest vähem kui poole meetri kauguselt - nii mõnus kui tunned end kärbsena seinal, nagu pool-kogemata pealtkuulamas lavaltoimuva lahtihargnemist.
Näitlejate suhtes oli minu jaoks teatav vastuolu näitlemisstsiili ja esitatava rolli loomuse vahel. Ning isegi nüüd - natuke rohkem kui nädal pärast etenduse nägemist, ei oska ma otsustada, kas see oli tegelikult hoopis hea otsus või siiski mitte. Nimelt Ebaed'i mänginud Rainer Miller mängib väga enesekindlalt, sõnadega puterdamata, hoogsalt ja jõuliseltki karakterit kehastades, samas kui edukas -Ed, ehk Kristjan Arunurm vastupidiselt mängis ebakindla joonega, sõnadesse mõned korrad takerdudes, isegi kogemata loogikavea dialoogi sisse libistades, mida igat sõna mitte-kuulav inimene ehk ei pannudki tähele, ehk tervikuna tekitas teatava ebakindla (otsingulise?) mängumaneeri tunnetuse. Seda küll mitte läbivalt, aga üpris mitmetes misanstseenides, et rollitervikule jätta oma pitser. Samas milline huvitav mäng jällegi värskuse ning selle sama stiili tasandilt. Tekkis huvi teda midagi muud mängimas näha. Mõnikord võivad mängus konarused mõjuda hoopis põnevamaks-tegevalt. Rainer Milleri mängus oli jällegi - vastupidiselt tema kahe partneri mängule - teatavat soojust. Temal oli keemia mõlema tegelasega. Teistel temaga ja omavahel otseselt mitte nii eriti. Heidi Pähn daamina pidigi olema natuke kõrk, isegi uhke ja tiba ülbegi - mehed tahavad teda ju võidu... Ja millised lummavad silmad Heidil on - need võivad nii mõnegi mehe pea segi ajada... rääkimata siis sellistest, kes eluisuga kimpus ning igast võimalusest on valmis haarama. Heidi mängus on kohati aimatavat ebakindlust, mis tuleneb (ilmselt?) kogenematusest või järsust mänguruumi-muutusest - enne on seda tükki Salmes mängitud teises saalis. Ei tea, aga teatav närv oli tal sees, mis otseselt ei seganud tervikut, aga jättis ta hetketi karakteris olemisest mõnedes misanstseenides pisut sellest muidu sirge seljaga tüübist teiseks - selline tunnetus vaatajana tekkis millegipärast lainetena. Samas see on peenhäälestuse küsimus - veelgi läbivalt karmisõnalisemaks, ehk välisele mängule vastav häälekasutuse õige pisike peenhäälestus ja kõik on perfektne. Talle jagub ka selliseid mahlasemaid stseene ning eriti üks viimastest (tema kõige viimane), kus ta endast välja läheb, see on veel eriti pontentsiaali kinnitav ning näitab, et see kõik ongi tema "mäng", mitte endast leitud külg, mida uhke daamina ja meeste tähelepanu saav naine seal laval naudib. Harva juhtub laval, kuid seda parem ja haruldasem - kui läbivalt on karakter ühtmoodi tehtud ja siis kui korra ühel hetkel plahvatab - siis on see pauk ka korralikult mõjuv!
Kõige raskemini vastuvõetav oli minu etenduse lõpp. Saan aru, et nii võis see isegi jätta natuke šokilaadse arusaama, et kas tõesti... seda on raske seletada, ilma olulisi sisulisi nüansse paljastamata, aga kes on näinud, see ehk mõistab...
NB! igaks juhuks hüppa palun siin järgmisest lõigust üle - hinnanguni, kui ei soovi vähimatki lõpust teada...
et jäid üles küsimused - kuidas ikkagi edasi ja mis sai näiteks ujumist mitte ära õppinud eluheidikust Ebaedist? Kuidas siis "alatine võitja" ei saanudki seda naist endale, ehkki ta ju "alati saab kõik mis ta tahab"... Kahtlus tekkis juba ka ühes varasemas tema jutustuses - kas ta oligi üldse "võitja" või lihtsalt ärples sellega... nagu läänemaailmas ja eriti tänapäeva sotsiaalmeedia-ajastul armastatakse teha, et ennast veelgi enesekindlamana ja "kõvemana" näidata... Ja kes see salapärane "daam" ikkagi selles valemis oli... Kas taheti näidata, et naistel meeste maailmas ongi selline segiraputav efekt... naise maailm tungis siin meeste maailma sisse ning tekitas ühe paraja segaduse... aga samaga andis ka meestele eluisu tagasi? Või hoopis seda, et kui asi puudutab inimpsüühikat, siis miski pole 100% kindel. Sellepärast ei tasu kunagi alla anda. Alati saavad asjad paremaks minna. Kunagi pole miski absoluutne. Tõlgendusi on ilmselt nii palju kui on vaatajaid ja see räägib vaid selle näitemängu sisu tugevusest.
Hinnang: 3+ (Harrastusteatritega võrreldes oleks hinnang kindlasti 5 ligidal. Ja tegelikult ka muidu ju igati korralik hinnang. Võrdluses kõikide teiste nähtud teatrietendustega, langes see oma pisikeste (tervikut sisulises mõttes mittemõjutavate) tehniliste apsude, kammerlikkuse, mõningate küsimärkide ja sellise lühiduse ent samas kõnetava sisukusega 3+ hinnanguga lavastuste vahele, ehk kahtlemata "üle keskmise". Usun, et näiteks suurema eelarvega oleks see lugu ja lavastus võinud olla pisut kõrgema hinnanguga, ent praegu siis selline. Kõik on küll tasane, külm, tunded daami ja ed-i karakteritel peamiselt tugeva kaitsekihi all, aga samas atmosfäär nii intensiivne, et hingata ei saagi enne kui juba on läbi. Vast ehk lõppu olekski tahtnud midagigi veel. Kuid see pole selles mõttes tegijate teha, vaid näidend on lihtsalt selline. Kuid kõik need huvitavad keerdkäigud ning mõtted ja seosed, mida see tekst võimaldab enda jaoks teha, see on väga tasemel ning lavastatud ja mängitud välja ja seega kindlasti vaatamist-kogemist väärt. Kas mitte tegelikult seegi juba ei räägi enda eest, et oleks tahtnud rohkem ja pikemalt...)
PS. Selles loos keegi enesetappu siiski ei soorita... või siiski(?), aga isiklikult pinnalt tõi see lugu meelde enda vanaema enesetapu ning kuivõrd äärele või noh, isegi ju üle ääre peab olema nende inimeste jaoks oma elu aetud, et nad sellise otsuseni jõuavad. Ei suuda ette kujutada kuidas vanaisa läks küüni tollel hommikul ja leidis sealt eest oma naise rippumas... hirmus... kuigi lapsepõlvest peale on see mind kummitanud... pikka aega mõtlesin, et "õnneks" mina ei olnud tookord maal vanaema juures... kuid ühel hetkel vahetus see vastupidise arvamusega - vaevalt, et vanaema midagi sellist oleks teinud, kui ma oleksin maal olnud... Mingis mõttes on see üksindus kuidagi ühel või teisel moel asjasse segatud - kas tuntakse end üksi oma probleemiga, ollaksegi üksi või ei jaksa enam üksi elu/haiguse/murega edasi minna ja abiküsimine-saamine tundub võimatu või mingite sisemiste piirangute tõttu välistatud. Ikka ju üritad mõista ning eutanaasia kontekstis, mil valu on pidev ja nii väljakannatamatu, et pigem oled tõesti surnud... see on peaaegu, et arusaadav... aga mis muud põhjused sellise teoni võivad viia, et nendest nüüd kuidagi varem või hiljem üle ei saa... seda ei ole kellelgi ellujääjal tavaliselt võimalik mõista. Erinevad juhtumid on tavaliselt ka nii erinevad ning oma nüanssidega, et üldistusi teha ongi võimatu. Eesti ju teadupärast on enesetappude poolest üks kurvemaid riike. Olen tegelikult päris pikalt arvanud, et me suisa seal tipus oleme, ent hetkel siiski maailma riikide seas 33. kohal (näiteks Lätis ja Leedus on elanike kohta neid veelgi rohkem), kuigi natuke päästavad meid meie naised, nimelt meeste seas oleksime maailmas 22.kohal, aga naiste 95.koht tõmbab keskmise alla. Ilmselt on olukord ka tunduvalt parem praegu kui näiteks 30-40 aastat tagasi ja loodetavasti liigume pidevalt paremuse suunas...
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
SUVEPÄEV
Autor Slawomir Mrožek
Ühel suvepäeval kohtuvad pargipingil kaks pealtnäha täiesti erinevat meest. Kuid neid ühendab sama soov: mõlemad on tulnud parki selleks, et endalt elu võtta. Juhuslik kohtumine lükkab enesetapu edasi. Vähemalt mõneks ajaks.
„Suvepäeva” autor Sławomir Mrożek on Poola 20. sajandi teise poole dramaturgia suurkuju, kelle absurdimaigulistes näitemängudes põimuvad filosoofiline üldistus ja vaimukas dialoog, ühiskonna valupunktide teravapilguline analüüs ja inimese igapäevase üksilduse tunnetamine, võluvalt must huumor ja valusalt lõikav traagika. Nii ka „Suvepäevas”, mis on kirjutatud 1983. aastal ja püsinud sestsaadik teatrite mängukavades üle kogu Euroopa ning mujalgi.
Lavastaja, muusikaline kujundaja ja kunstnik: Jaanus Nuutre
Lavastuse juht: Crisely Apri
Valguskunstnik: Margus Ruhno
Rekvisiitor: Jana Wolke
Heli/valgus: Maiu Hirtentreu
Osades:
Daam: Heidi Pähn
Ebaed: Rainer Miller
Ed: Kristjan Arunurm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar