Karin ja Pearu - VAT Teater

Anna Eesti rahvale Tammsaaret ja rahvas jookseb nagu tormi. Mina, eestlane, teiste seas :)

Ja mis siis sellest kui Tammsaare ise pole näidendit kirjutanudki, olgu see siis Lennuk, Nüganen või nagu seekord - Kivirähk - ikkagi on see Tammsaare ja tema tegelaste lugu. Või tema "lood", nagu Kivirähki kirjutatud näidendis (seal oli nimelt peidus rohkemgi kui ainult "Tõde ja õigus"). Mina igatahes läksin sealt Tammsaaret otsima ja seda ma sealt ka sain. Minu teatrikaaslane oli palju kriitilisem. Kahju, et mul polnud diktofoni, et podcastina meie vestlust eile õhtul nähtu-kogetu kohta siia üles panna. Mõtlesin siiski, et vahelduse mõttes võiks ühe nägemuse ja vaatenurga asemel 2 üsnagi vastakat seekord ära tuua, elustan selle vestluse siin mälu järgi. Enda tekstile lisan mõned mõtted juurde, mis võibolla vestluses kõik välja ei tulnudki, kuid mis siiski mu peas ringlevad seoses eile Rahvusraamatukogu keldrisaalis nähtud tükiga:

- Ei tea, mida Hele Kõrve mõtles-nägi-vaatas vaadates, kuidas Katariina Karinit mängib?

- Hmm, kas Hele oli seal ka? Ma nägin küll Alot, Anu Lampi ja Raivo Põldmaad.

- Jah seal oli veel Linnateatri inimesi.

- Ma kuulsin välja minnes, kuidas keegi neist ütles, et see oli tõeliselt hea. Minu meelest oli ka! Ma vist ei väsi Tammsaarest ja tema Tõe ja õiguse töötlustest kunagi.

- Mina olen küll väsinud. Või tegelikult mitte otseselt, sest Lennuk tegi Vargamäel väga huvitava ja üllatusi pakkuva versiooni. Aga siin ei olnud midagi uut. Mul on Tammsaare praktiliselt juba peas ja selles tükis oli teada nende tegelaste tekst juba enne kui nad oma suu lahti tegid.

- Sul oli igav?

- Jah

- Minule Katariina tõsiselt meeldis! Täiesti teistsugune ja omanäoline Karin.

- Ja, minule ta meeldis ka, aga häiris, et ta sõnadega nii palju puterdas.

- Mina ei kuulnudki seda puterdamist. Võibolla korra-paar, aga kuna ma läksin nii selle tüki sisse, siis tegelikult ei märganud tehnilisi konarusi vaid lihtsalt nautisin.

- No kuna minul oli igav, siis ma just panin eriti tähele kõike sellist. Kuigi tavaliselt oled ju Sina see, kes sellistele asjadele tähelepanu pöörab.

- Jah. Minule meeldis Raivo Trassi intensiivne mäng ka. Kui ta lavale tuli, oli terve see pisike saal teda täis. Mulle nii meeldis see kõikehõlmav energia.

- No minule just vastupidi. Kohe kui ta tuli, läks mul olemine raskeks. Ma nagu väsisin ära. See mäng polnud lihtsalt usutav. Nii tobe on kui nägu moonutatakse. See lihtsalt polnud inimene vaid pingutatud karakter.

- Minule just meeldis, et oli hoog sees. Kuigi ega näomoonutamine minule ka tavaliselt ei meeldi, oli siin ta läbinisti just selline, ehk vedas oma näomoonutused lõpuni välja.

- Eriti raske oli seda esimeses reas vaadata. Võibolla oleks selleks pidanud istuma kaugemal.

- Ei minule just meeldis esimeses reas. Niimoodi oleks nagu ise ka selles kohvikus olnud.

- Naljakas, et ma ühel hetkel vaatasin millegipärast kõrvale ja kogemata nägin teisi esimeses reas istuvaid inimesi ja neli inimest hoidsid silmi kinni. Neil oli ka raske seda nii lähedalt vaadata.

- Ma ei usu, et see oli sellepärast. Minule igatahes väga meeldis Raivo Trassi mäng. Särtsu ja elektrit täis. Hoogne. Kuigi selgelt oli näha kuidas ta tüki edenedes väsis. Lõpus enam sellist hoogu ei olnud. Huvitav kokkusattumus on see ka, et see telelavastus, mis on "Vanaisa surma" alusel tehtud, seal ju ka minu mäletamist mööda Raivo Trass ütleb lõpus selle lause: ... ei olnud ei keppi, piipu, ega ka tihast... vms... see kajas peas ka nüüd teatris :)

- Ma ei mäleta seda televastust, aga olen seda lugu lugenud. Mis asi Sulle selles tükis siis meeldis?

- No Katariina ja eriti just kõik tema tekst.

- Katariina oli tõesti hea, välja arvatud see tekstiga pidev komistamine.

- Ta on nii kena. Ja no jalad ja kõik :)

- No see jalgade jutt on ka juba ju tehtud.

- Ma ei mõelnud seda. Ta nägi väga ilus välja ja üldse sobis Kariniks. Ja oli hoopis teistsugune Karin.

- Jah, sobis küll. Karin peabki olema selline "voolav". Ja loomulik oli ta ka. Ta oli "inimene", mitte mõni pingutatult tehtud karakter. Teda ma uskusin.

- Minule meenutas tema rääkimismaneer natuke Rootsi eesti naiste maneeri. Selline kohatine aktsent nagu oleks olnud isegi juures. Aga no tema tekst oli see, mis ikka pidevalt jälle kuidagi mu tüki sisse kaasa tõmbas.

- Mis tekst?

- No näiteks see ihaldamise vajaduse lõik. Ma isegi tundsin iseennast selles ära. Ma ei arvanudki, et mul Kariniga võiks midagi ühist olla. Eriti veel mehena. Aga siiski...

- No seda tegi ju Hele Kõrve ka ja jalgade suudlemise lugu oli ka juba Linnateatris.

- Jah, aga sellise rõhuga ja just selles tükis pani mu uuesti või just nii sellele mõtlema.

- No mind pigem ärritas, et midagi uut või huvitavat pole.

- Mul on muidugi ülikehv mälu ka, niiet ma seda ihalemisvajaduse juttu nii selgelt ei mäletagi Linnateatri tükist, kuigi midagi muidugi tuleb meelde.

- Ja see Pearu mesilase jutt. Selle tegi palju huvitavamalt Velvo Väli Vargamäel.

- Jah, seda küll, aga mind see siin ka ei häirinud. See oli siin teistmoodi. Ja see Vanaisa surma lugu oma tihasega oli ju mõnusalt sisse kirjutatud.

- Ikkagi oli see kõik juba teistes teatritükkides olnud.

- See oli küll imelik, et siin kasutati sama muusikat, mida Linnateatri Karinis ja Indrekus. Kas see on mingitpidi kohustuslikus korras seotud selle looga? Ei mäleta küll, et tekstis nad oleksid just mingit konkreetset muusikat seal kuulanud. Aga jällegi, ega minu mälu pole just kõige parem.

- No see lugu oli tegelikult ju natuke võõras, mida see kelner rääkis. Ehk natukenegi midagi. Aga minule ei meeldinud see näitleja - Meelis Põdersoo.

- Minule ta küll selles rollis meeldis. Ta oli ju väga hea "Hea, paha ja inetu"-s ka.

- Ma ei tea, mis tema mängumaneeris on, mis minule ei meeldi.

- Tal on üpris spetsiifiline hääl. Selline mingitpidi terav.

- Jah, hääl võis see tõesti olla.

- Minu meelest on tal hästi tugev ja kõlav hääl. Aga see karakter, mida ta mängis oli küll kuidagi ebameeldiv. Libe ja, ja...

- ... ja jällegi päriselus mitte usutav. Ikka selline ülemängitud, kuigi mitte nii hullusti nagu Trassi Pearu. Miks üldse teha uuesti, kui ei tee paremini. Nii hästi on meeles see kuidas Üksküla rääkis seda "teise pere isa" juttu. Ta oli lihtsalt nii hea! No see pole ju võrdväärne, mida Trass tegi.

- No Üksküla on muidugi täiesti omaette tase. Aga jällegi minule meeldis just see, et Trass oli teistsugune. Omamoodi. Rikastab seda Pearude kavakaadi :)

- No Velvo Väli rikastas ja tema oli tõesti selline "teistmoodi", keda oli sellepärast ka põnev vaadata, aga siin ei olnud midagi põnevat. Ma teadsin täpselt, mis tuleb. Tegelikult Sa ise ju ka. Ütlesid ju poole peal, et küll see tihane tuleb ka veel aknale...

- Jah, aga mis sellest. Minule ikkagi meeldis. Ja ausalt öeldes meeldis Trassi just eriti näha üle pika aja. Selles oli minu jaoks hoopis mingit värskust.

- Ja kuna nad istusid kohvikus, siis tuli muidugi kohvi isu ka peale, aga vaheaega ei olnud.

- Minule meeldiski, et vaheaega ei olnud. Kohviisu küll ei tulnud, aga Karin sõi ju kooki ka... Kooki oleks küll tahtnud :)

Hinnang: 4 (Ilus ja võluv Karin... robustne, kuid mingil kummalisel tasandil armastusväärne Pearu - kui mõelda kasvõi tema armastust heleda hjäälega Krõõda vastu - silus veel teedki tolle põrmuga vankri sillaületuse jaoks, et tema armastatud naisel poleks ebamugav kirstus oma viimsele puhkepaigale sõita... Mitu olulist hetke ja lugu on Kivirähk oma näidendisse kirjutanud. Lisaks vürtsitanud seda Tammsaare teiste lugudega. Kivirähk koos lavastaja Aare Toikkaga on toonud Otsa talu peremehe Pearu Muraka ja (tolle nuabrimehe, Mäe talu Andrese minia) Karin Paasi kokku kohvikusse, kus kaks parajalt kiiksuderohket "Tõe ja Õiguse" saaga tegelast avastavad teineteises ja iseeneses ühiseid jooni. Jutustavad teineteisele lugusid ja leiavad sellest lohutust. Kõrvaltegelasena sekkub ka kohviku kelner, kes juba pikemat aega on jälginud Karinit ja tema sõbrannasid, kui nood kohvikus käivad. Alkohol teeb mehed jutukaks - muudab nad justkui võrdseteks "kohvikupreilideks" Karinile seltsiks, kes seekord on millegipärast sõbrannadeta.

Toikka on lavastanud mõnusalt need tegelased istuma kord ühe kord teise laua äärde. Laua vahetumisega vahetuvad ka lood, mõned detailid käivad ka lauast lauda kaasa, kuid nii jääb mingi mõnus kirjanduslike "peatükkide" tunnetus. Ühtlasi kaetakse terve lava tegevusega. Tammsaare karakterid on ju hästi "elavaloomulised". Ja Trassi Pearu on lausa tulesäde. Katariina Karin on küll väljapeetum, isegi Katariina loodud kujuna kuidagi kurvem kui viimaseaja eesti teatri Karinid, kuid samuti ihakab ka tema "TUNDA". Ühel hetkel ta isegi kõrvetab ennast tikuga, et tõesti lihtsalt "tunda"...

Kõik me ihkame seda, et meid armastataks ja see sõnum jäi ehk kõige rohkem sellest tükist peale. Ei ole midagi, et "kõige tähtsam on TÕDE ja ÕIGUS", veelgi "tähtsam on ELU ja ARMASTUS".. vähemalt seda nagu oleks VAT Teatri tegijad tahtnud rõhutada. Ja see oli armas. Katariina Unt ja Raivo Trass teevad minu meelest väga head rollid. Mõlemad loovad omanäolised kuid usutavad karakterid, nagu neid minu meelest varem pole loodud. Lugu tõesti on ju tuttav, aga just nende rõhkude valguses, mida seekord välja tuuakse, on ikkagi mõnus mõelda just seekordsetele teemadele, mis ka oma elu või olemisega haakuvad. Näiteks kasvõi see Karini "häbi"-teema: "Kui armastab, siis teeb ka häbi"... Ja oh kui palju häbi ma oma armsamale olen teinud... hea, mõnus vabandus omastkäest võtta - ma ju järelikult armastan... Neile, kes Tammsaarest ei tüdine, neile kohustuslik ja kindlasti väga nauditav. Neile, kes tunnevad, et aitab juba Tammsaarest, soovitan siiski kõrvale hoida. Kivirähki ju mingis mõttes on selles kogu asjas küll olemas peidus, kuid siiski väga tugevalt on see ikkagi Tammsaare. Tabasin end ka mõttelt, et seekordse tüki eriline võlu oli ikkagi just nende näitlejate tegelaste-loomes. Karin on ilmselt "eesti teatri" Julia või Martha või üks kolmest õest... Katriinal CV-s nüüd 2 neljast juba olemas...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

KARIN JA PEARU

Autor:
Andrus Kivirähk

Lavastaja ja muusikaline kujundaja:
Aare Toikka

Kunstnik:
Kaspar Jancis

Valguskujundaja:
Sander Põllu

Video:
Peeter Ritso

Osades:
Katariina Unt, Raivo Trass ja Meelis Põdersoo

Tammsaare kangelaste kauaoodatud kohtumine.

Tammsaare Karin ja Pearu – esimesel pilgul ei seo neid tegelasi justkui mitte miski. Kuid tegelikult on nad omal kombel hingesugulased. Kumbki ei sobitu kuigi hästi oma igapäevasesse keskkonda, mõlemad on pisut lapsemeelsed, mistõttu neid ei võeta enamasti kuigi tõsiselt. Nad on jonnakad ja äraarvamatud. Ikka ihkavad ja otsivad nad meeleheitlikult midagi uut ega soovi leppida olemasolevaga. Nad tahavad mängida ja elust rõõmu tunda, mitte Paaside kombel tööd tehes ja vaeva nähes vaguralt armastust oodata. Nemad tahavad kõike ja kohe ning nende armastus on nii suur, et viib trammi alla või kõrvetab hinge surmani. Tammsaare ei lase Karinil ja Pearul kordagi kohtuda. Meie anname neile selle võimaluse.

Fotograaf: Siim Vahur

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 45 minutit.

Esietendus 21. jaanuar 2012 VAT Teatris (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis)