Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

Kirjutasin 3 aastat tagasi, kohe peale Vahur Afanasjevi raamatu lugemist instagrammis järgmised read: 

“Afanasjevi Peipsiveere suguvõsadevaheline mastaapne ajastu-, asukoha- ja kättemaksudraama jooksis lugedes silme ees, nagu hea teater. Võimas, mõjuv, põnev ja hästi kirjutatud.” 

Tegelikult, tunnistan ausalt üles, poleks osanud lootagi, et keegi selle telliskivimõõtu romaani ka päriselt lavale julgeb panna! Pigem arvasin, et mõni hakkajam filmitegija rabab kiirelt õigused ning saab sellest (juba ette teades) kobeda kassapotentsiaaliga filmi-instseneeringuga hakkama (arvestades ilmumisjärgset kisa-kära ja auhinnasadu, on raamatul lugejaid-austajaid palju). Minu arvates on tegemist meie käesoleva sajandi eesti kirjanduse ühe suurima saavutusega. Kuid kui siis järsku Tartu Uus Teater infoga välja tuli, et nemad risti ette ei löö ja kirjaniku enda pealt- ja kõrvaltvaatamise abiga võtavadki tee Peipsiveere vanausuliste ja uuema aja eestlasest jõhkardi kokkupõrkeloo realiseerimiseks jalge alla ning kõigele lisaks veel ka autentses asukohas, sai sellest ka sedamaid mitte ainult eelmise, vaid pandeemiast tingitult ka käesoleva suve ning isegi terve teatriaasta suurim ootus! Nende suurte ootustega muidugi läheb tavaliselt ikka nii, et ootad-ootad ja siis pettud…

Aga mitte seekord! See polnud ka lihtsalt Kultuurkapitali mõne aasta taguse "aasta parima romaani" auhinna võitnud teose õnnestunud dramatiseering, ega ka ainult 1 õnnestunud suveteater, vaid terve teatriaasta mõttes TEATRISÜNDMUS! Pole ka siinkirjutaja ju vähe elu jooksul teatrit näinud ja seda nii Eestis kui mitmes teises riigis. Sel aastalgi oli see juba 45.teatrikülastus (28.suveetendus) ja harva kui midagi uut enam kogeb…Ja siin - ometigi! Praktiliselt terve publik tõusis aplodeerides seisma ja sain minagi (2. korda sel suvel) lõpuovatsioonideks jalad sirgu! 

Erilisest mängukohast tingitult saab kogu teatrielamus alguse juba tükk aega (ja maad) enne Tartu Uue Teatri seekordsel suvelaval etenduse algust. Nimelt, seal Peipsiveerel, Kolkja külas, on nagu mitmetes teisteski selle kandi paikades au sees sibulakasvatus. Sestap, kes plaanib etendusele minna, tasub pisut rohkem aega varuda, eeldades muidugi, et ilm on hea (nagu esietenduse õhtul). Jõudes umbes 50min varem (tundub sobiv ajavaru ka teistele soovituseks), et jalutada piki seda Kolkja teed edasi tagasi (parkimine on külast väljaspool, sest juba on kohalikudki andnud mõista, et nende majade ette parkida pole lubatud, kuna auto võtab samaga suure osa võrdlemisi kitsast sõiduteest enda alla ja nõnda tekitab teeääres nii etendusele kõndijatele kui kohalikele liiklusohtliku olukorra. Osta saab seal sibulapatse (kes hinda ei tingi, neile maksab 10-12euri), sibulamoosi, mett, muidki köögivilju ja maitsta kohalikke pirukaid, teed jne. Kohe etenduskoha vastas näiteks on Tädi Šura teatrikohvik, aga Tartu Uue Teatri kohv on ka väga tasemel (kohaliku tava järgi tullakse sinna oma kruusiga. Meil kahjuks polnud, aga siis pannakse ikka papptopsi ka) ja seal etenduspaiga "sees" saab ka sibulapirukaid osta… Seega ainuüksi juba sellepärast on elamus suuremgi kui lihtsalt üks tavaline teatrikülastus. Ka minusuguse jaoks, kes sibulat suu sissegi ei võta (suveniiri asemel rändas teistele ikka 1 pats kaasa). Üks soovitus veel - vaid sularaha on seal kohalikel käibel! Terve teeäärne on iga teine maja oma müügiletid välja pannud, rahvas tegi ka kõikjal nende lettide ääres sibulapatsidega pilte...

Ja kui siis jõuad selle majade vahel oleva aediku juurde, millel on teatri lipp lehvimas, siis kehitad õlgu ja astud "sisse"... kuigi tegemist oleks nagu ühe maja ja hooviga "teistega samas reas". Kohe toimub ka jagunemine, sest etendust mängitakse kahes sektoris - "Serafima" ja "Bogdani" omas. Kaasa tuleb sektorisissekäigu juurest võtta ka kõrvaklapid... See tekitas esialgu kahtluse, et kui tõesti räägitakse/mängitakse mikrofonidega, siis kuidas ikkagi see kõrvaklappidega teatrivaatamine mõjub? Võib kohe ette ära öelda, et täiesti asjatu kartus - sellel on ühtviisi nii praktiline väärtus, ehket ei häiriks samaga teise sektori mänguhelid, aga eelkõige ikka ka kunstiline väärtus, sest kuna kogu helindus on lahendatud kõrvaklappidega, tekib tunne, nagu oleks vaatajana igal hetkel tegelaste ümber tiirlev kärbes, kuuldes näitlejate iga ohet, ähkimist ja sosinat, rääkimata fantastiliselt heast (praktiliselt tervet etendust saatvast) Eeter’i loodud helimaastikust (mille sees on muide muuhulgas võimalik ka kärbseid kuulda)! VAPUSTAVALT ilus!

Tegemist on kontseptuaalse lavastusega, milles ridamisi väga erilisi/omapäraseid nii lavastuslikke kui ka dramaturgilisi otsuseid. Kuna nende kontseptuaalsete valikute avastamine oli ka minu jaoks üks suur elamuse võlu osa, siis ei tahagi neid eriti palju siin paljastada, et sellega kelleltki suuremaid ohhoo-momente ära võtta! (Ühtlasi soovitan hoiduda lugemast-kuulamast selle etenduse kohta sügavamaid lahkamisi, enne kui endal pole nähtud, aga plaan vaadata). Ja mis eriti tore, mõtlesin seda seal kohapeal, et isegi kui on lugenud, on seal avastamisrõõme veel kuhjaga tänu kōigile nendele imelikele, huvitavatele, segastele, õudsatele, ilusatele lavastuslikele lahendustele! Isegi pisut kartsin, et kui on raamatu järgi - kas veab huvitavuse mõttes välja… Ka see oli täiesti asjatu hirm. Oma sisulise selgroo mõttes ju loomulikult lugu järgib raamatu saagat, ent see on Ivar Põllul siiski kirjutatud praktiliselt ümber. Sellest salapärasest ülesehitusest rääkimata🙂 Tegelikult tuleb raamatu eelnev lugemine isegi vast natuke kasuks, sest siis saab ju võrrelda enda ettekujutusega. Esimese vaatuse lõppedes 1 mees publiku seast seljataga ütleski, et ei saanud kōigest aru ja “oleks ikka vaja see raamat läbi lugeda”… Aga teises vaatuses jõudsid vast temale ka ikka need puuduvad pusletükid kohale. See on eriline! Nii palju vast ütlen midagi paljastamata, et vaatasin "Serafima" sektoris…ja kui oleks saanud ideaalse kombinatsiooni valida, siis oleks tahtnud vaatamiseks saada “Serafima” skeemi, aga “Bogdani” järjekorra… Kuigi lõpuks muidugi saavad kõik kogu asja kätte. Jah, juba mängukoht ise! Ja see eriline (pajuvõsastikuga lava, milles vast ainult mõni üksik remmelgaks juba sirgunud)! Mnjaaa... Põllu on saanud taaskord hakkama millegi SUUREGA! Tartu Uus Teater on üks meie teatri lipulaevadest ja eriti viimaste aastate lavastused näivad nagu olevat just sellised, et nendes on nii palju üllatuslikku ning avastuslikku + kõik need lavastused on nii eriilmelised, et nende peegeldamine muutub samuti seetõttu keerulisemaks, et tõesti mitte midagi olulist teistele ette paljastada. 

Lugu seega, järgib omal erilisel moel Afanasjevi kirjutatut. Õde-venda Serafima ja Bogdan ning üks absoluutse kurjuse kehastus nende vahel (see "rist" seal nimede vahel pealkirjas, nagu lavastaja kusagil intervjuus ise väga tabavalt ütles). Koos suurema kättemaksu haudumise ja mahhinatsiooniga, millesse on segatud ka poegadest järeltulijad, suhted ja kõrvaljooned. Mõned neist kõrvalisematest näiliselt sellisedki, mis suurt lugu ei teenigi, ent laiendavad üldist pilti (kui mul üldse mingigi etteheide sellele lavastusele on, siis Bogdanipoolses oli mõni venitus ja vast ehk ka mitte-nii-vajalik "täide", ent lavastuslikult muidugi täiesti mõistetav, sest see pidi Serafima poolega sobivaks täituma).

Ja kuigi siin on keskseks ju "Serafima ja Bogdani" lugu, siis kurikael "Raimond" tahab samaga kui ta seal tegelaste elu kibedaks teeb, ka vargsi kogu show ära varastada. Sest MILLISE ROLLI teeb Priit Loog! Vastik, jõhker ja ta balansseerib seda psühhopaati sõbrustades publikuga! Milline väljaelamine toorutsemiskohtades ja rafineeritus peidetud allhoovustega, kui ta kellegi kolmandate ees või endale soodsas olukorras "normaalset nägu teeb". Psühholoogiliselt nii terav, et lõikabki vere välja... Aga ei, teised näitlejad ei lase sel "showvargusel" juhtuda! Ilo-Ann Saarepera - uskumatu, aga juba kolmas vaimustav uus roll temalt KÕIGEST viimase poole aasta jooksul (pean siin silmas ka Ugala "Surnud mees" ja "Kui Sa tuled, too mul lilli" lavastustes)! Sürr! Kuigi ta mänguplaanid suuremas osas on seal pigem nö. ühes otsas - hirmul, ärritunud, haiget saanud, aga noorel näitlejal on nendest nii palju erinevaid konnotatsioone-varjundeid. Korraks ju ka hoopis teises otsas - siis kui alles suhe Raimondiga tekkimas on justkui kõik kontrastiks päikseline. Mis jällegi omakorda tekitab vaataja jaoks mitmetasandilisuse - meie ju teame, mis sellest suhtest saab... Andres Mähar Bogdanina vast teistest kahest peaosalisest siiski vähem "mängus"... ja kui ongi, siis ikka kuidagi varjatult - jooksus, põgenemas, peidus... Tegelikult ju geniaalne lahendus - Bogdan oligi ju ka nii romaanis kui ka siin - ennast pidevalt "varjamas". Mäharile siiski rõõmsamaid hetki rollis ei anta - läbinisti tõsine, hirmul, aga vast eriliselt psühholoogilist läbitunnetatust tõendab see tunnetus, et sellest masendavast olukorrast hoolimata, näitlejast õhkub ka eesmärgikindlust, mida ta tegelane ju siin esindabki. Eks nendel vanausulistel oli seal ka seda va räpasust ja haiglaseidki niiöelda "suletud ühiskonna" ilminguid/juhtumeid, mis dramatiseeringustki küll väikestviisi välja tulevad, ent kuna poolehoid vennale-õele või siis pigem vastumeelsus Raimondi suunal on nii suur, siis minnakse neist teatava paratamatusliku loomulikkusega kiirelt üle, kuigi raamatus tekitas üsna suure šoki. Kuid teatriversioonis on saadud hakkama jällegi selgema fookusega, ja valitsema jääb ka konkreetne liin, mis omakorda raamatus teatavate kordustega mõningaid lugejaid jäi häirima, nagu kriitikast on olnud kosta. 

Tartu Uue Teatri noored - Elise Metsanurk, Martin Kork ja Ekke Hekles on siin üks parem kui teine! Ja kõik loovad ka mitu tegelast. Eriti Elise "Sulev" - esialgu petabki päriselt noore poisina ära, iseäranis kui ei tunne veel (seda võrdlemisi värskelt lavakooli lõpetanud) noort näitlejat, nagu näiteks minu teatrikaaslane! Kuigi kui hiljem (alles peale etendust) "Mängu ilu"ga kokku viis, siis uuris täpsemalt nime ning täheldas, et tuleb hakata tema mängimistel tihedalt silma peal hoidma! :) Ekke Hekles "Kalev"ina, aga ka mitmete teiste tegelastena (ja ma ei väsi end kordamast) mõjub (ka) siin laval nii huvitavana. Sulev ja Kalev ju olidki noored-nõrgukesed ning Elise ja Ekke loovad need vennad sellised natuke nagu noored kukekesed, kes enda arvates on targad-võimekad ning nende tegemisel või tegematajätmisel on juba kaalu ja seda mõlemad poisid ka teavad, aga samaga on neis ka seda poisikeselikkust, ehk veel ikkagi mitte "täismehed". Neid tüüpe on toetamas ka Kristiina Põllu (pisut ehk koomilisedki) dressid ja kapuuts koos (heledapäiste näitlejate) mustajuukselise tukaga. Tegelikult tuleb siinkohal eraldi rõhutada, millises heas loomevormis Kristiina praegu on. Arvestades kasvõi senise, ehk 2021.aasta parimat teatrikunstnikutööd üldse - Ugala “Leskede kadunud maailm”as! Martin Kork, kahes oma pisut nähtavamas rollis - 1.vanima, Raimondit tuliselt vihkava pojana ja 2.noore üliõpilasena, näitab oma karakteriseerimisvõimeid, sest need kaks meest on täiesti erinevad ja erineva aura ning olekuga... eks üliõpilase (taaskord kergelt koomilise varjundiga) parukas ja kostüümid aitavad ka, ent nagu Ekkegagi, on Martini valikuid huvitav avastada. Eriti karikatuursema - Kamasuutra proovisoovijana, sest see kummalisus, mis tegelasse on kirjutatud tuleb Martini kehastatuna kahtlasest heatahtlikkusest pisut ehk hirmuäratavanagi välju ning tervikloos ju üldsegi mitte olulise tüübi siiski kõnetavaks mängimine - see on juba saavutus. Kuigi jah, ühes kohas läks selle vanema poja rollis miskit sassi ka, aga tegemist oli siiski alles esietendusega ning kogu see logistiline ime ning karakteritevahetus läbi võsa kõndimise pealt... ei imesta, et rohkem midagi "võssa" ei läinud...

Ning isegi baabad/lõbunaised - Renate Keerd ja Kristel Leesmend! Katsusin mälu teravdada, aga kas on üldse varem Renatet ennast draamarollis näinudki - hoobilt igatahes ei meenu. Ja kui ta seal esimest korda Raimondi poja litsina "oma näoga" mängu tuleb, siis korraks isegi mõtlesin, et kes see on ja kui ta on harrastusnäitleja, siis tegemist on VÄGA HEA harrastusnäitlejaga! Nüüd tausta uurides, selgub, et 1 lastelavastuse roll Endlas 24 aastat tagasi tal on vähemalt (ja mõned tantsu/eksperimentaalse teatri rollid ka). Kuid just see tema füüsiline kehahoiak vanemal naisel, imepeened detailid (näiteks pea liigutamine seljatagant), mida võib tema sinise pitsiga kaetud nägu nägematagi hämmastava tabamuse pähe hinnata. Renate on küll küps rohkem ja suuremaidki draamarolle ette võtma! Ja Kristel, keda ka viimasel ajal näeb laval mängimas harva... teda (ja Andrest) saab siingi praktiliselt näha ainult Bogdani poolel. Aeg-ajalt liitub baabadega ka kolmas, ehk Elise ja siis need Ivar Põllu lavastuslikud trikid ka nendega... Lisaks kogu sisse integreeritud objektiteater, mis ju võib kergelt muutuda maitsetuks või labaseks-tobedaks, kuid siin tehakse seda just nii palju kui vaja ja nii vähe, et tekib nälg ja ootus, et kus-mida järgmiseks?! Ja leitud lahendused (kilpkonn, jäätised, raadio jne) muudavad kogu režii omakorda veelgi fantaasiaküllasemaks! Aga ka mitte ainult need... Ivaril on neid lavastajatrikke siin suurematest kontseptsioonidest väiksemate detaillahendusteni, suuremates stseenides ja pisikestes misanstseenides. Üks lemmikuid näiteks rongiga Siberisse saatmisel 4.seina kaotamine! Kusjuures valguskunstnik Rene Liivamägi töö ei jää suveõhtusest mängust hoolimata veeks hane selga, sest teine vaatus algab juba sellevõrra hilja, et see kulgeb pea terves ulatuses hämaras/pimedas. Ent ka juba esimeses vaatuses kui puude ümber seotakse valget ja kuidas valgus neist peegeldub... Sünnitusstseenid, mida ju ei näegi kui ainult taamalt või võsastiku seest paistvad lambid, mis mõjuvad, nagu pahaendelised silmad, mis ajastule kohaselt "kõike näevad"... ent on ka nagu metsas peituva kiskja omad... ja see kiskja ei ole sugugi loom, vaid rohkem nagu inimese moodi loom... Allegooria missugune! Rääkimata istmera alläärde seatud valgustusest ja kui valgus tuleb altpoolt, siis annab see kavalalt kõhedusttekitavat efekti, aga seda ju täiesti vaid tunnetuslikult. Nii intelligentne mitmeski mõttes. 

Hinnang: 5- 

Megatrupp! Kestis 4 ja pool tundi, ehk lōpp saabub alles pool tundi enne südaööd. Vahuri "võimsale kättemaksusaaga" raamatule vääriline "võimas ja põnevate kiiksudega kättemaksusaaga lavastus". Sellest väga palju kahjuks jah, rääkida ei saagi ning neid ohtraid trikitamisi vaagida ning analüüsida, sest seal on vaja igal vaatajal endal kōik “avastada”! 

Minu vaimustus kestab ka veel tänasesse päeva ja ilmselt kauaks tulevikku! Ja ikkagi jääb kripeldama ka kahjutunne, et kui seda va pandeemiat ei oleks, siis varalahkunud kirjanik oleks saanud ise ka suurepärast valmis lavastust juba eelmisel aastal näha-kogeda ja võibolla ta oleks saanud sellest inspiratsiooni kirjutada teatrile ise rohkemgi ning ehk oleks ka elu hoopis teisiti läinud ning temagi veel praegugi meie seas... "Oleks" on paha poiss... Ja paha... suisa mahlaselt vastik on ka Priit Loogi "Raimond"... Kui palju koledust ja viha ja ülbust on meis eestlastes... Ja ilmselgelt seda (eriti praeguses lõhestunud ühiskonnaga ajal) on vaja mõnikord vastu vahtimist lüüa, et me kõik oleksime iseteadlikumad, mõistvamad, paremad inimesed. Võibolla läbi kunsti jõuab nende hallide ajurakkudeni, kasvõi ühel, kelle silmaring ja mõtteulatus laieneb ning sellega oleks Tartu Uue Teatri missioon selle lavastusega kordades veelgi vajalikum-tulusam kui lihtsalt üks suveteatrilavastus. Kui siiani mingigi kahtlus jäi, siis mina igatahes väga soovitan!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

SERAFIMA+BOGDAN

Vahur Afanasjevi romaani teatriversioon otse Peipsiveerel

Laval

ILO-ANN SAAREPERA (Ugala)

KRISTEL LEESMEND

RENATE KEERD

ELISE METSANURK

ANDRES MÄHAR (Vanemuine)

PRIIT LOOG (Endla)

MARTIN KORK

EKKE HEKLES

Autor

VAHUR AFANASJEV

Dramatiseerija ja lavastaja

IVAR PÕLLU

Kunstnik

KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik ja tehnikajuht

RENE LIIVAMÄGI

Muusika

EETER

Lavastaja assistent

ANDREAS AADEL

Plakat 

PAPER CUTS

Produtsent

MAARJA MÄND

Esietendus

31. juuli 2021 Kolkjas Peipsiveerel

Lavastuse tegemise idee jõudis Tartu Uude Teatrisse

läbi jaanuaris 2018 lõppenud konkursi ning valmib koostöös Sibulatee võrgustikuga

Lisainfo

Etendus toimub vabas õhus

Soovituslik vanus 14+

Peipsiveerel asuvad juba vanast ajast vene vanausuliste külad, kus elu oli küll kehvem, kuid ausam. Järgiti vanu traditsioone ja elati lihtsat elu, austades jumalat ja püüdes kala. Ükski suurem muutus pole nende inimeste elu vääranud. 

Siis aga tuleb nõukogude aeg ning eestlasest miilits, kolhoos ja repressioonid. Jumal hakkab vaikselt eemalduma ning igaüks on järsku omapäi. Niikaua kui kannatada saab, pole veel hullu, seda ikka osatakse, kuid kui hakatakse sibulaid ja kurke turule viima ning Peipsiveerele saabub jõukus, siis... Jõukusega hakkama saamine ja iseendaks jäämine on keerulisem.

Selles raamistikus toimub õe ja venna, Serafima ja Bogdani tragöödia, kaks eri lugu, mille ühine finaal ähvardab kaasa viia viimasedki endise korra riismed.