Kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse / Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом - Vaba Lava Narva ja Vene Teater


Töötasin aastaid EASis, peamiseks tööülesandeks - meelitada välisinvestoreid Eestisse. Tihti olime otsustajate "finaalis" koos Poolaga, sest meie tolleaegne profiil oli võrdlemisi sarnane. Meie võitsime, kui investorid olid huvitatud rohkem kvaliteedist kui kvantiteedist ning ei vajanud suurt määra töölisi, pigem väiksema firmaga alustamine ja siis järk-järguline kasvamine. Poola võitis kui plaan oli kohe suur tehas luua või kolida või kui oli vaja ka arvestatavat kodumaist tarbijaskonda. Meie elanikkonna arvu vahe on ju suisa üüratu - Eesti 1,3 miljonit peaaegu 40 miljoni Poola elaniku vastu!

Tänapäeva majandusmaailm on ka see, mille sagarad risti ja rästi on põimitud läbi eile oma Tallinna esietenduse saanud ja Narvas juba 18.01 esietendunud, Vaba Lava Narva teatrikeskuse ning Vene Teatri ühistööna valminud, Juri Muravitsky lavastatud "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse".

Oli see vast pauk! Midagi sellist polegi oma elus veel teatrisaalis näinud - techno-draama! Mis pealegi baseerub tõsielulistel sündmustel.

Lugu ise on lihtne - Poolas on itaallaste kodumasinate-tehas, kus otsustatakse raha pärast (nagu ikka!!!) välja lülitada ohutussüsteem. Üks töölistest jääb seetõttu pressi vahele. Töölise noor naine hakkab uurima, mis ikkagi toimus. Kaaslaseks mehe õde. Vaheldumisi järgib lugu seda noort naist oma mehe õega, töölisi, kes lahkunuga koos töötasid, poolakast direktorit, itaallasest direktorit ning lisaks veel itaallasest investorit. Hierarhia on ju sellistel suurtel ettevõtetel alati mitmekihiline. Lisaks saab sõna ka üle-laipade-astuv, karm ja otsekohene jurist. Naine arutleb palju oma õega, aga siis võtab ka tee jalge alla tehasesse, et täpsemat selgust saada...

Tegelikult see lugu siin on teisese tähtsusega. Sama palju "lugu" saab igast neist karakteritest eraldi, mida näitlejad esitavad. Tavaliselt mind ärritab kui näitlejad terve oma rolli lahendavad karjudes, aga kummalisel kombel siin ei häirinud see karvavõrdki. Eks tehnilises mõttes - kogu etenduse möllab technomuusika, mis annab edasi industriaal-keskkonna vaibi. Aga ka mängu mõttes oligi see vajalik, sest nad kõik laval olid teatavad stereotüübid - kuigi üldsegi mitte lihtsalt stereotüüpselt mängitud. Selles mängus nimelt oli kihte mitu, mis kõik kokku lõid teatava, kõigile tuttava inimtüübi. Karakteriloome-meistriklass! Kehvad näitlejad seda välja ei mängi, aga kõik need Vene Teatri inimesed, kes olid siinsetesse rollidesse kaasatud, olid erakordselt head ja kõigele lisaks ka sümpaatsed (isegi kui nende mängitud karakter seda polnud).

Tänu sellele muusikale, märkasin ma keset etendust, et tantsin oma toolil istudes. Jah, sisemiselt, aga täiega! Ja tantsisid ka tegelased laval. See, mida selle erilise karakteriloome all silmas pean on see, et näitlejatel on muidugi kõigil oma rollikohane tekst, mida nad esitavad. Aga lisaks sellele on neil kõigil teatav kehahoiak, ilmestamaks nende tegelase olemust ja meeleolu. Lisaks kehahoiakule on neil ka näoilme, mis annab omakorda edasi veel kolmanda tahu tegelasest.

Tahakski pigem rääkida nendest inimtüüpidest. Kindlasti erinevad vaatajad tõlgendavad neid isemoodi, aga minu jaoks oli just see üks Muravitsky lavastuse huvitava ülesehituse olulisemaid komponente.

Kõigepealt tuleb mainida, et olgugi, et tegelased laval eriti teineteisele otsa vaadates ei suhelnud - nad vaatasin publikkusse ka hetkedel kui rääkisid teineteisega, siis selles hoolimata tekkis kummaline ja eriliselt teistsugune ansamblimängu tunnetus. Tegelased tulid üks, kahekaupa, kolmekesi või suurema kambaga "lavale" - plaatidest laotud "tehasepõrandale" ning tantsisid - igaüks omalaadsete liigutustega. Kõik ju tantsivadki natuke erinevalt... aga see ilmestas seda pidevat oravarattas olemist, milles me inimesed pidevalt oleme - alati tormamas kuhugi, alati vaja midagi ära teha, alati närvilised. Aga samas see kiire elurütm - sellest ei saagi teisiti läbi. Tuleb seda elutantsu kaasa tantsida, muidu kukud rütmist välja ja jääd teistele jalgu või veel hullem - suure pressi vahele...

Kuigi ühtegi näitlejat otseselt ei saa nimetada peategelase-rolli täitjaks, sest nad kõik on enam-vähem võrdselt palju laval, siis kesksemaks tegelaseks tõuseb muidugi see noor naine, keda esitas Karin Lamson. Kui ma Vene Teatri väiksest saalist pärast ühevaatuselist etendust väljusin, siis just Karin oli see, kellest mu teatrikaaslane oli kõige suuremas vaimustuses. Me mõlemad oleme 40sed ning tuleme sama-aegsest lapsepõlvest. Aga Karin oma üliinnuka ja teatava noorusest tingitud päikselisusega selles rollis, endal käed ähvardavalt rusikas, selg natuke küürus, sest pea on ettepoole lõuast pisut eendatud...aga eriti just see, kuidas ta rääkis - tõi meelde kõik need lapsepõlve pühapäevahommikused vene lastefilmid, kus agarad pioneerid olid õiguse eest väljas. Fantastiline lahendus rolliks!

Ka minu üheks lemmikuks olin Karin, tegelikult on sellest ülikõvast ja ühtlaselt heast trupist isegi tobe "lemmikuid" välja tuua, sest nad tõesti kõik olid head, aga siiski mõjusid mõned rollilahendused eriti huvitavatena. Minule enda lemmikud näiteks olid Alexandr Domowoy ja Sergei Furmanjuk. Alexandr'i viis mängida alfa-isast, kui temaga koos laval viibis keegi teine, aga siis kui ta üksi seal mängis-jutustas, siis naeratas üle terve kere ning lasi end lõdvaks ja mõjus hoopis pehmona. Nagu need kõvad macho-isased on :) Alexandr pälvis ka keset etendust publikult aplausi ja seda ei juhtu ju eriti tihti... Nimelt tuli välja, et ta on päris äge tantsija ning turjalt maast jalgele hüppamine võttis ahhetama küll! Ja Sergei, kelle koristaja-tegelane muidu selline suurte silmadega ja madalama klassi tööline, aga igal võimalusel tähtsust täis läheb ja tema käed liikusid kõige suurema kaarega. Koomiline oli teda vaadata, ükskõik kas tekst oli vahepeal tõsine või mitte. Mingi robotliku nõksu oli ta ka oma liikumisse sisse pannud - ka tekstist selgub, et omanike ja bosside jaoks "töölised" ei ole "mitte keegi"... nagu masinad, mis raske töö lihtsalt käsikimise (loe: nupuvajutamise) peale ära teevad. Sergei sai igatahes iga kord mul suu naerule kui ta lavale ilmus! Lahe tüüp!

Muide huumorit on selles tõsises tükis päris piisavalt. Näiteks üks mu lemmikuid "pisikesi" lugusid suure loo sees oli just Alexandri esitatud kondoomipakendaja lõik. Eriti see kuidas naine ta maha jättis ning kui mehel järsku plahvatas, et mis siis kui too, kelle pärast ta maha jäeti, ehk ex'i uus peika tema pakendatud kondoome tema ex-iga voodis kasutab... :)

Lisaks sellistele mängulistele jutulõikudele, oli ka tekstis palju sõna-mänge, mida muidu näiteks Uku Uusbergi kirjutatud näidenditest võib leida. Need annavad alati nii palju vaatajale peas kaasamängimiseks juurde - et kuidas see mõte nüüd niimoodi sõnadesse võib olla mixitud :)

Jätkades loodud tegelaste tutvustamist, siis ei saa üle ega ümber Tatjana Kosmõninast! Oi minule meeldib kõik mis ta laval teeb. On see siis ullike naine, allasurutud naine või nagu siin - karm ja sirgeselgne surnud mehe õde, selles naisnäitlejas on nii palju peidus ja oma praeguses vormis võiks öelda, et ta on oma tippvormis. Ma ei ole just väga tihe Vene Teatri külaline, aga tema on kindlasti üks, keda ma näha loodan. Teine Vene Teatri tippnaistest on Natalja Dõmtšenko, kes ka osaliste nimekirjas figureeris, aga teatrit alguses vaatama asudes märkasin teda hoopis publiku poole! Mõtlesin veel, et kui on üks vaatus, et kuidas ta siis poole pealt lavale ilmub... Aga ei, nad mängivad kordamööda bitch'iliku naisjuristi rolli. Seekord oli Alina Karmazina käes kord ja ega ma ei kurda! Alina on selline powerhouse laval! Sushi tollele juristile ei meeldi, talle meeldivad spagetid! Ja kui peabki paar pala seda rõvedust sööma, siis ta läheb koha pärast ja oksendab need välja. Ta teab mis ta teeb ja on tegelikult terve elu teadnud. Just lapsena. Ta sõidab kõigesti ja kõigist üle kui vaja. Temaga juba ei mängita - tema mängib kõigi teistega... kui tahab ja kui selleks vajadust on. Nõnda surub ta ka tapetu naist maha. Sellised tüübid juba oskavad!

Veel tahaksin mainida ära itaallasest direktori, keda esitas Ivan Aleksejev. Minu jaoks uus tutvus, kelle tantsuliigutused olid hoopis rohkem peo- ja võistustantsu-maailmast. Jällegi isemoodi tüüp. See, kes tahab puhkusel käia palmi all ja siis kõigiga oma fotosid jagada. Siin tükis küll tuli jutuks, et neil on jõulude ajal selline komme perega neid pilte vaadata... seda ta muidugi rääkis alluvatele, kellel võib-olla pole võimalik teha selliseid sukeldumis-reise... aga inimtüübina täpselt see inimene, kes sotsiaalmeedias oma reisipilte jagab, et siis teised ahhetaksid... kuigi tegelikult kedagi teist ei koti :)

Kiiresti mainin ka veel ära, et Igor Rogatšov annab vajalikku tasakaalu ja sügavust, muidu üsna nooremaealisele trupile. Tema poolakast, nö. kohalikult valitud juhataja tehasele on natuke kahe tule vahel - teisalt töölised, kes igaüks on isemoodi ja teiselt poolt itaallasest direktor ning itaallasest investor-omani, kes kõrgemalt poolt oma nõudluste-nägemustega ta kikivarvul liikuma panevad. Ja itaallasest investor - Daniil Zandberg, lakutud juustega, kes ei pea paljuks ka noorele lesele keelt kõrva ajada, kõik loomulikult tagamõttega kaitsta iseennast ja oma investeeringut, ehk siis raha-raha-raha!

Sellise puzzle ehitavad need tegelased kokku. Pealkiri viitab ühe madalama haridusega(?) madalamal positsioonil oleva töötaja ähvardusele - oma bossile - kui asjad ei lähe päris nii kui ta soovib... Jah kõik me oleme teiste inimeste poolt tekitatavas ohus - "töötajad", sest nendele ei mõelda suures rahateenimise - ja kokkuhoiupoliitikas, teisalt nendel töötajatel on ka piirid talumises! Nii võib see viga ettevõttele või ettevõtjale veelgi suurem olla. Kus on see balanss... eks seegi ole üks ettevõtluse ehk ka majanduse olulisi küsimusi.

Kuid ikkagi jõuame ringiga tagasi selle vormilisele küljele. Midagi "sinna suunda", kuigi hoopis õues ja suvel mängitud, oli mõned head aastad tagasi Tiit Palu lavastatud Mats Traadi "Tants aurukatla ümber", kui Palu pani oma tegelased-näitlejad terve etenduse aja ringiratast jooksma ning samaga oma teksti edastades, koos ähkimise ja puhkimisega, andis see nii aurukatla puhisemise kui ka pidevas töörügamises väsimise teise tasandi lavastusele. Siin siis tantsuliste liigutustega on see mingi teine tasand lisatud... Lisaks on täiest eraldi režii Priidu Adlase valguskujundusel! Kaasa aitamas kerge toss, mille abil kohtvalgustite alla tekivad õhku valgussambad. Ning põrandaplaatidel oleks nagu ka lambid, kuigi tegemist on ülaltuleva valguse peegeldusega. Lummav. Lagi, millel lambid asetsevad, liigub - vastavalt vajadusele kas alla - mänguruumi ahtamakse tehes ja "ahistades" seal olevaid tegelasi, või teatud kohtades lampide süttimisega liikumiseks mõeldud teed näidates. Seda režiid on siin nii üht kui teist kihtipidi, ja lampidelagi isegi kõigub vajadusel, jällegi teatud efekti loomiseks! Erilised, kuid konteksti sobituvad värvilised dunkelikud kostüümid Kalle Aasamäelt on teksti teemadest integreeritult kunstiliseks toeks! Ja Olga Privise koreograafia - no lausa vaimustavalt hea! Eriti need soolo-lõigud, kuid siin on tants näitlejatele toeks karakteriloomel, seega täiesti omaette režii on ka Olgalt kogu sisule! RedHaus'ilt "kujundus" on ilmselt terviknägemus ning kõige kokkusidumine kunstnik-lavastaja Piret Peil'ilt - mitmed neist nimedest kerkivad kindlasti uuesti esile aasta lõpus kui läheb parimate kohta kokkuvõtete tegemiseks 2019.aasta kohta!

PS. Vaatasin seda Vene Teatri väikses saalis ja minu teatrikaaslase kõrval istus teatrikriitik Boris Tuch, kes kirjutas kõik kohe vaadates oma märkmikusse üles. Mina nii küll ei saa nii. Minu arvates oluline on ikka see, mis meelde jääb ja mis tunne pärast üldiselt tekkis, isegi kui see tunne ongi teatud detailide kohta. Vähemalt oli tal korralik märkmik ja mitte mingi paber, nagu mõni teine kriitik kasutab ja siis krõbistab sellega nii, et kõiki teisi tema ümber istujaid ka häirib. Küll, aga vaatas ta pidevalt kella... miks? Ilmselt poleks ma Boris'i tegevust tähelegi pannud, kui tema teisel pool kõrval istunud naisterahvas, samuti ilmselt venekeelse ajakirjanduse teatrikriitik, kellel märkmik ja paber käes ja kes tüki alguses sinna küll kirjutas, kuid üsna peatselt magusasse unne suikus. Siis päris magama jäi ja üle poole tükist ta seda küll ei näinud (kuidas sellise ägeda muusika ja ägeda mängimise sees üldse magama on võimalik jääda? - no ilmselgelt ei olnud ta selle tüki sihtgrupp). Siis lõpu eel uuesti virgus ja uue hooga märkmeid hakkas üles kirjutama. Ma südamest loodan, et ta ei võta selle tüki kohta sõna, sest ta tegelikult ju EI NÄINUDKI SEDA!

See nö. Tallinna-esietendus oli üldse harukordselt palju teatri- ja ajakirjanduse inimesi kokku ajanud. Ju kõigil on "nina" heade asjade peale!

Hinnang: 4+ (Eriliste lavastustega on ikka see nii, et need kas ei meeldi üldse, sest võivad ju olla teatavad põhjused, miks üht või teist asja pole teatris kasutatud - kõik lihtsalt ei toimi teatrilaval. Või need erilised lahendused on originaalsed ja üllatavad ning avardavad teatripilti. See siin oli väga äge! Lavastajanägemus on siin tugev ja omanäoline! Tahaks vägagi kiita Juri Muravitskyt ja loota, et selle, mh. Kuldse maski Venemaal võitnud lavastaja tegemisi Eesti teatris saab ka tulevikus näha. Tal on seda erilist "silma", igatahes selle ühe teatrikogemuse põhjal hinnates. Lisaks jätsin siiani mainimata, et kõik need stseenid olid jagatud nö. peatükkidesse. Kokku kogunes neid umbes 30. Iga kord jooksid tagaseina tablool ka nii stseeni pealkiri, milleks tihti oli loosung või küsimus, aga ka selles stseenis osalevad tegelased. Ka see elektrooniline riba tõi oma industriaalsuse mõõdet suurendava efekti juurde. Kuigi lava on üpris tühi, aga kõik see valgus, liikumine, kostüümid, loovad põneva maailma. Maailma, mis tegelikult on vägagi tuttav, sest me kõik just praegu elamegi selles! Siin see on lihtsalt loodud mingit uute vahendite kombinatsioonina, mis ei mõju "tehtult", vaid kõige parema mõttes kunstina - põneva kunstina. Ja see techno - nii konteksti sobiv, samas nii äge! Soovitan! Eriti vanusele 16-50...55, eriti neile, kes teatrist midagi omapärast otsivad, kuid siiski sisukust soovivad selle omapärasusega koos. Ilmselt ei saanud ma detailideni kõigest aru, aga siin polegi see nii oluline. Eesti keeles loetakse küll kõrvaklappidest teksti ka, seega saab "tuge" kui vaja. Aga siin saab aimu ka vähema venekeele oskusega vaataja, milles asi seisneb. Seda on ka lihtsalt äge kogeda ja vaadata ja oma toolis, oma peas, 1 tund ja 45 minutit kaasa tantsida! Nagunii me tantsime oma teadmatagi seda elutantsu, aga siin saab seda teha ka teadlikult ja meie ümber toimuva elu üle pisut järele mõelda :))


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Nikolai Alhazov'i tehtud fotod):

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse


P. Demirski
  • Techno-draama

Väike saal

Vene Teatri ja Vaba Lava Narva teatrikeskuse koostööprojekt 

Soovitatav vanusele alates 16+
Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit
NB! Etenduses kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid
Lavastus põhineb tuntud Poola dramaturgi ja ajakirjaniku Pavel Demirski samanimelisel ühevaatuselisel näidendil, mis valmis koostöös Paulina Muravskajaga. 
Näidend põhineb reaalsetel sündmustel. Ühes tehases lülitati tööviljakuse  suurendamise eesmärgil  välja ohutussüsteem, mille tagajärjel sai pressi all surma üks tööline. Loo peategelane on selle mehe noor lesk. Õiglust taotledes alustab ta võitlust süsteemi vastu. 
Lavastaja Juri Muravitski:
"...Selles lavastuses on esiplaanil aktiivne kodanikupositsioon, milles on tunda Bertolt Brechti mõju. Minu arvates on ta 20. sajandi teatri võtmekuju, kes mõjutas kaasaegset teatrit palju rohkem, kui oleme harjunud tunnistama. Selles, kuidas tekst lavalt saali kandub, on samuti tunda Brechti. Žanri määratlemiseks sobiks kõige paremini sõna "techno-draama". Lavastuse muusikaline ja kunstiline vorm viib meid korraga nii tehasesse kui ööklubisse. Tegevus hargneb katkematu, kord vaevu kuuldava, kord valju elektroonilise rütmi saatel, mis meenutab töötavate tööpinkide müra. Selle loo tegelasi mängivad näitlejad on pidevas liikumises, lõputus tantsus või tormamises enda eesmärgi poole. See liikumine ei tohi katkeda..."
Näidendi autor Pavel Demirski on Poola ajakirjanik, tuntud Poola vasakpoolse ajakirja "Kriitika on poliitiline" kolumnist, dramaturg ja esseist, manifestide autor, teoreetik ja ühiskonnategelane.
Esietendus Narvas 18. jaanuaril ja Tallinnas 29. jaanuaril 2019
Osades:
Lavastusmeeskond:

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Võrdlen tihti teatrietenduste kestvust jalgpallimänguga. See siin oli kui vaheajata Spurs vs ManCity. Midagi sellist näeb haruharva. Asskicking!) Aasta teatrielamus.

Danzumees ütles ...

Tabav!
Ja nõus - tõesti eriline ja hea asi oli!