Kaks naisterahvast istuvad oma kodudes. Vaatavad televiisorit. Elavad kaasa sellele, mis neile ekraani kaudu tuppa voolab. Passiivne, ühepoolne suhtlemine - televiisorilt inimesele. Kas just tühi, aga tühjapäevane tegevus. Ei vii kuhugi. Alles siis kui tiriseb telefon ja nad "telekamaailmast" välja kisutakse, tuleb ka naistele särts ellu sisse.... Naised on... no ütleme 50+ vanuses (eks igaüks võib ise nende tegelikku vanust guugeldada), see pole oluline, sest tegelikult kehtib sama mistahes vanuse või sugupoole kohta.
Küll aga mängib vanus rolli mälestuste mahus, enda ja elu üle naermise võimekuses ning paraku ka selles kuidas teised meid näevad ja meisse suhtuvad. Aga ka elu prioriteetides - valikutes, millega oma päeva sisustame ja kellega. Kuigi jällegi - tantsijatele on tants oluline - mistahes vanuses. Isegi kui aktiivselt selle treenimisega iga päev ei tegele, on see iga päev meiega justkui kaasas - mõtetes, tegevustes, isegi liigutustes. Tantsijate jaoks paljud asjad elus ongi tants... olgu see siis kasvõi lihtlabane painutus telekavaatamise ajal :)
Ülle ja Reet - balletikooliaegsed kooliõed. Tantsijatel on ikka natuke konkurentsitunnetust omavahel, see on edasiviiv jõud... praegu kindlasti naermist selliste teemade üle sedagi rohkem ja ega lahedad sellekohased paralleelid jää ka etendusest puudu... näiteks nagu pontšikuteostmise lugu :) Samas kumbki naine oma kuulsat elukaaslast tüki sisusse ei kisu. Ja hea ongi, sest see on ikka puhtalt nende kahe naise lugu. Ja kuigi ka mingis mõttes mälestustest, siis ikkagi just tänapäevast... lihtsalt need mälestused on rohkem nagu pagasina või etenduse tekstile viidates siis "kaaslasena" kaasas.
Suuremas osas oli tegemist tantsuetendusega, aga ei kardeta ka natuke juttu ajada ning ka laulda. Kusjuures noore lavastaja poolt on see ideaalselt tempostatud. Nagu ameerika telesaated - just kui peas tekkis mingi küsimus, siis sellele sai ka hetke pärast laval vastuse. Alguses kui tantsuetendusse sõna sisse tuli, mõtlesin, et miks küll... oleks stiilipuhtam kui see oleks täiesti sõnadeta, ent siis saab aru, et need sõnad on rohkem poeetilis-filosoofilist laadi, ehk natuke nagu saatemuusikaks tantsule või isegi pigem "elule". Näiteks kahekõne - "Mis Sa teed?" Ja saades vastuseks "tantsin", tekib küsimus "jälle?" ning sellele vastus "alati"...et mitte öelda "igavesti"... tantsijate värk. Meie seda mõistame, meile läheb see korda. Kuid sellist vaataja pinnalt lavastajaga samal lainepikkusel olemist kohtab veel lavastuses... näiteks vaevalt olin jõudnud mõelda, et Ülle ja Reet ei peaks nüüd kogu aeg ainult oma poolel lava olema kui juba toimuski korraks vahetus - selline "selgeltnägemine" on võimalik ainult kui lavastaja on kõik viimseni läbi mõelnud ja tunnetanud. Kuigi tegemist on ju ikkagi Ülle ja Reeda looga. Samas huvitavalt on saanud selle lavastusega ka lavastajal mingi ring täis, nimelt lavastaja Indrek Korneli enda kunagine esimene balletiõpetaja oli just nimelt Ülle Toming. Nüüd siis Korneli magistritööna valminud lavastuses mängib Ülle ühte peaosadest. Armas :)
Armsust on loos ja laval veel palju. Näiteks Reeda varjutants (tegelikult lootsin, et kuna varjutantsu kasutati nii, et Reet oli kardina taga ja Ülle ees, siis tuleks ka valguses ja varjus "koostants", aga ega kõike ju ka ei saa :)), Ülle imeilusate sõnade ja viisiga laul (mille Ülle ise laulab väga hästi), naiste omavaheline ja koos tantsuga suhtlus jne jne jne. Täiesti üllatavalt oli minu tantsukauge teatrikaaslane etendusega veelgi rohkem rahul kui mina, sest temasõnul oli ometi ühes tantsulavastuses kõik arusaadav ja enda jaoks lahtimõtestatav ning ei tegeletud oma ängidega, ega ka millegi sellisega, mida tervikkonteksti oleks raske seostada (viidates näiteks Vanemuise Maarjamaa laulude tantsu-osale) ning lisaks polnud see monotantsutükk, nagu tihti Eesti tantsuetendused kipuvad olema - siin on olemas dialoog, lavakeemia, suhtlus samaaeglaselt nii publikuga kui ka omavahel. Mõlemad tõdesime, et meie jaoks oli veel üheks suurimaks väärtuseks see, et ei proovitudki olla midagi muud kui see, mida ollakse - nö. endised tantsijad, praegused õpetajad ja lavastajad. Ei peagi tegema peadpööritavaid piruette või konteväänavaid akrobaatikaid, et tants mõjuks ilus ja mõtestatud. Mis siis kui sõrmed on harali siis kui need nii võib-olla olema ei peaks või plied ei lähe sama alla või muidu pole kõik päris sünkroonis või on kardina taga kehaasend natuke kummaline, isegi varju vaadates. Siin on laval siiski kogenud isiksused ning sellised konarused ja ma ei peagi silmas "rõhutatud puusavalu" jms mängimist, vaid just neid mitterõhutatud omapärasid - need on samuti lavastuse osad. Palju enam ongi võimalik dramaatilisi mõtteid tantsus edastada nö. pooside võtmisega ja nendega ei olda selles lavastuses kitsi.
Mõnus oli ka see, et lavastuse lõpuks jõuti tagasi alguse juurde. Nägi kui täpselt ikkagi oli koreograafia paigas ning eks seegi oli nö. üks lugu veel teistele juurde - elu ringkäik - järgmine päev - uus telefonikõne... aga seekord antakse ka teada, mis kõne sisu on... samas võib seda tõlgendada ka nii, et eelmises kõnes (ehk põhiosa etendusest) sisaldus kõik see, mis jäi kahe telefonikõne vahele... Kuigi minu jaoks see esimene kõne ikkagi käivitas sündmuste ahela sellega, et reaktsioonina mindi nö. telekatagant ära.
Tantsuetendustega ongi kõige magusam, et saab kaasa mõelda ja lugu justkui esitajatega koostöös enda jaoks luua. Muidugi selleks peavad tegijad andma piisavalt palju vaatajatele niidiotsi, millest kinni haarata ja "Oodates" trupp seda ka lahkelt teeb. Jätab siiski tõlgendamiseks just piisavalt vaba ruumi, et vaatamine-jälgimine läbinisti huvitavaks ja elamuslikuks kujuneks.
Elamuseks aitas minu jaoks seda lavastust kujundada ka valguskunstnik Oliver Kulpsoo töö - maha asetatud lambid on justkui grimmitoa peegli ümbert ja laest rippuv valgus oli kui mingi kolmas, kõrvaltegelane laval. Ka stsenograafia oma mitmete lavaosade kasutamisega oli huvitav - 2 "tuba" ühise televiisoriga, lavatagune, ehk kardinatagune ja -esine tasand ja lisaks veel catwalk, kus tantsijad kordamööda tähelepanu nõuavad jne...
Ainult pealkirjast ma otseselt aru ei saanud... kas "oodatakse", et keegi helistaks ja sealt teleka äärest ellu tõmbaks? No tantsimist oodatakse kindlasti alati ja igas olukorras, see on selge, aga pealkirjana peaks andma aimu sisuliselt millegi või kellegi ootamas olemisest... Oodatakse järgmist seiklust? Järgmist mälestust oma mälestuste varasalve? Kõik tunduvad kuidagi kaugelt otsitud ja mitteusutavad... Ootus pääseda rambivalgusesse, aga sellisel juhul ma usun, et see pole mitte Ülle ja Reeda kui inimeste, vaid pigem tegelaste puhul, keda nad esitavad... igat pidi jooksen mõtetega rappa...
Kuid igati õige pikkusega oli see etendus minu meelest, ehk 50 minutit.. Kuigi võrdlusmomendina pikkade ja suursuguste psühholoogiliste draamadega või ka täismahus komöödialugude, sügavate kammerlike draamadega jms (isiklike lemmikžanritega) jääks nagu justkui laiahaardelisusest puudu. Lavastuse ja loo olemuslikkusest johtuvalt seda ei ootagi ja seega pole see mitte kriitikanool, vaid lihtsalt tõdemus. Siin ongi tegemist rohkem hetkelise sisekaemusega endiste tantsijate ellu. Sellest ka järgnev hinnang tervikelamusele:
Hinnang: 3 (ma tegelikult natuke ootasingi sellist etendust, selles mõttes jäid üllatused saamata. Samas meeldiv ju ka tõdeda, et "vastas ootustele" :) Teisalt on hea, et ei hakatud midagi üle mõistuse leiutama ja pingutama midagi, milleks ka väärikus ei luba. Üllatusi pakkusid väiksemad detailid ja ka üldse see, milleks naised võimelised on. Ja seda ka mitte ainult tantsulises mõttes, vaid pigem just kunstnikele ja loojatele iseloomuliku "mina olen kõige parem ja teen ainuõiget asja" tüüpmentaliteedi puudumine ning võime suhtuda sellise eluterve eneseirooniaga kogu vananemisprotsessile üleolevalt ja edasi tantsida! Väga sümpaatne! Mälestuste "kaaslaseks" nimetamine ning mõned teisedki mõtted, mis antakse või mille vaataja ise avastab, see tekitab mõnusalt armsa tunde, milles samaaegselt on varjund kurbi toone, aga ka lohutust... Meeldis!)
--------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (ka ülevalolev Maris Tomba foto on pärit sealt):
Oodates
Koreograaf/lavastaja: Indrek Kornel
Etendajad/Kaasautorid: Ülle Toming, Reet Paavel
Stsenograaf: Madis Nurms
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Heliline tugi: Argo Vals
Juhendaja: Renee Nõmmik
Kestus: ~ 50'
Muusika: Ülle Toming, Leonid Desyatnikov, Sergei Prokofiev, John Williams,Ludwig van Beethoven, ABBA, Adam Benzwi
Kaks armastatud tantsijannat, Reet Paavel ja Ülle Toming, kergitavad eesriiet, et tuua publikuni oma unistused ja hirmud, mälestused ja ootused. Professionaalne tantsumaailm on teatavasti halastamatu – pidevalt asendatakse endised tähed uute ja nooremate kehadega. Ent kuigi kuuekümnendates eluaastates tantsijate füüsis on muutunud, säilib nende kirg ennast liikudes väljendada. Soov rambivalguses särada on visa kaduma.
Selles nostalgiahõngulises lavatöös uuribki lootustandev noor koreograaf Indrek Kornel kuidas leida endale koht pidevalt muutuvas maailmas. Kuidas saaksid ka aktiivsest lavaelust taandunud artistid tunda end vajalikuna ja püsida aktiivsena? Loo jutustamiseks on koreograaf põiminud Leonid Desyatnikovi, Sergei Prokofievi, John Williamsi ja Ludwig van Beethoveni teoseid tantsijatele oluliste tekstidega.
“Tantsime ennekõike iseendast, oma meenutustest. Me ei saa sellest üle ega ümber, see on pika aja jooksul talletatud. Natuke on nalja lavale toodud, mõned naljakad hetked, mõned kurvemad.” Ülle Toming
Etenduse suunab postmodernistlikele rööbastele kunstnik Madis Nurms, kes miksib minevikust pärit mälupilte ultramoodsate materjalidega. Tantsijad seisavad oma eksistentsi eest stiliseeritud vormide osavõtmatus maailmas ja nii kerkib loo arenedes pinnale aina rohkem isiklikku… Tulemuseks on liigutav ja eneseirooniline, kuid samas optimistlik tantsuetendus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar