Mul on üsna kahetised tunded Tiit Palu adapteeritud ja lavastatud Euripidese tragöödia värske Vanemuise lavaversiooni kohta. Ühest küljest oli see kunstiliselt väga kõrgel tasemel, seda nii näitlemise, kunstniku- ja valguskunstiku tööde kui ka lavastustöö terviku mõttes. Samas see tekst ise mind ei puudutanud üldse.
Etenduse alguses kui saabub lavale Kärt Tammjärv (kes mängib kõiki kõrvaltegelastest naisi) ning teeb sissejuhatuse, oli kõik veel huvitav. Kusjuures Kärt teeb siin minu arvates ühe oma siiani parimatest rollidest! Siia - Antiik-Kreekasse tema rõhutatult selge ja terav diktsioon sobib kui valatult. Silmad on tal meigitud lummavalt nii, et see muudab terve tema näo eriskummaliseks - isegi nõiduslikuks. Kostüüm, mis tal on seljas on segu tugevust ja õrnust, ühest küljest nagu naissõdalane, teisalt pitsid rõhutamas seda naiselikumat külge. Tema kõlav ja karge hääl loob siiski selgelt kuvandi jõulisest naisest, mida otseselt tema tüpaažiga ei ühenda ja seda parema ning võimsamana mõjub tema mäng.
Edasi saabub lavale Iason - Medeia mees, jõulises Merle Jäägeri kehastuses. Vaimustav, et meest mängib naine, sest seeläbi tekib huvitav duaalsus tema ühest küljest sirgeseljalisest sõdalasest, ent ühtlasi antud olukorrast tingitult sisemise segadusega seoses inimlikke ebakindluse märke varjavast ja neid allasuruvast karmist mehest. Eks meis kõigis ole ju natuke nii yin kui yang peidus, aga Merca mängitud karakteris on nii tugev psühholoogiline tasand, et see paneb suu ammuli teda jälgima ning ümbritsevat maailma unustama. Veri on tal sõjakalt vemmeldamas. Meestemaailma alfaisend, mis siis selllest, et naise esitatud.
Merca lavalt lahkudes saabub sinna lavastuse kõige üllatavam karakter - Korintose kuningas - Külliki Saldre kehastuses. See "mees" on juba palju naiselikum... Kuigi väliselt tõeliselt võimsa mulje jättev, lausa lummavalt ja kuninglikult suur (Küllikile võiks palju tihedamalt sellised - tema väärilisi rolle anda), on ta seesmiselt segaduses ja isegi justkui hirmul, kuigi ta seda kiivalt varjata üritab. Samas mängib ta kuidagi rabedalt ja ebakindlalt (ilmselt esietendusest tingitult? Tema on neljast naisest ainuke, kes sõnadesse paar korda takerdub ning korra jääb isegi mulje, et ta on sõnad unustanud) kuid see tuleb tema karakterile isegi kasuks, sest mis muu kui argpükslik see tema karakteri käitumine ole - saata Medeia riigist välja, kuna Iason tema noore tütrega kurameerib... Ja kes neid Medeia-suguseid naisi teab...
Lõpuks saabub lavale ka nimitegelane, kes on ühtlasi võib-olla ka lavastuse kõige õrnem ja naiselikum tegelane - Medeia. Anudes veel üht päeva, et ärasõiduks asju pakkida ning hüvasti jätta... Maria Annus on alguses õrn kuid ühel hetkel teeb endalegi tugevama sõjamaalingu näkku - pole ta nii õrn midagi ning maksab julmalt ja ilmselt enda võimaluste juures ainsal viisil oma reeturlikule mehele kätte...See pole ka hetkeline hullus, vaid teadlik ja planeeritud tegutsemine... Naine, kes on võimeline kõige hullemaks kuriteoks siin maamunal...
Vapustavalt head rollid ning tugevad ja jõulised karakterid kõigilt neljalt naiselt. Kuigi Medeia on nimitegelane, siis jäi mulje, et Tiit Palu oleks nagu kellaga aega võtnud, et igale naisele jaguks võrdselt lava-aega. Tervikuna jäi mulje, et peaosalist seega polegi. Umbes pooled stseenid on monoloogid ja teine pool stseene ollakse kahekesi dialoogis laval, seega võimas tragöödia on lavastuslikult huvitavalt kammerlikuks aetud. Hiljem originaali kohta lugedes sain teada, et Euripidese versioon pidavatki olema kahe näitleja stseenidele üles ehitatud (päris huvitav taustalugu on selle Euripidese versiooni sünni kohta. Tuleb välja, et Euripidese versioon tekkis tänu tragöödiate kirjutamise võistlusele 431.aastal e.m.a. ning Euripidese versioon olevat sellel võistlusel jäänud viimaseks - võitis Euphorion ja teiseks jäi Sophokles)... Palu oli seega päris palju neist lausa monostseenideks muutnud. Kui poleks olnud neid konarusi Külliki tekstis, oleks ta ehk trupis kõvasti esile tõusnud (see oht on tulevikus olemas), aga nüüd olid kõik võrdsed. Esietendusel saalis istunud Linnar Priimägi küll vaimustus korra Külliki ja korra Merca monoloogidest nii, et justkui spontaanselt keset draamalavastust aplodeeris (vähemalt esimesel korral mõjus see justkui spontaanse vaimustusena)... teisel korral ühines temaga ka keegi kusagil minu seljataga. Sellist asja tihti draamaetenduse ajal ei juhtu (mingis mõttes õnneks, sest tegelikult häirib selline vahejuhtum jälgimist ning kellelgi pole õigust seda kaasvaatajatele teha. Kuid kuna siin naised mängisid tõesti nii võimsalt, siis võib vast selle korra andeks anda, eriti kuna see aplaus tuli stseeni lõppedes ning näitlejate vahetusel laval... Samas tundsin Küllikile kaasa, sest ta lausa ehmatas sellepeale võpatades... tekkis küsimus, et kas näitlejad ikkagi pigem ka ei tahaks, et nende rollisolemist niimoodi häiritakse või on see vastupidi hoopis suur au... teise aplausi ajal see ei mõjunud enam spontaanselt.. kuigi mõlemad stseenid ja esitused olidki eraldi aplausi väärt).
Etenduse lõppedes oli mu arvamus kogu elamusest langenud. Karakteritest, mängust ja muidugi Medeia poolt valmistatud suurest šokist lahtus tunne kiiresti, sest teatrikaaslane oli veelgi kriitilisema hinnanguga. Kuid põhiliselt ikkagi sellepärast, et see tekst puudutas mind lõppude lõpuks millegipärast liiga vähe. Jäi nii ajalises kui kultuurilises mõttes kaugeks (kuigi lapsena ahmisin kõikvõimalikke müüte, saagasid ja Vana-Kreeka ning Vana-Rooma lugusid, siis praeguseks olen neist kuidagi välja kasvanud). Medeia tegu ju küll tõmbas mu kulmud iseenesest kipra ning masendas üdini, aga kokkuvõttes mõjus tervik ikkagi liiga kontsentreeritult vaid kolmele asjale - Iasoni petmisele, kuninga hirmule ning Medeia kättemaksule ja seda oli kuidagi vähe, ehk millegipärast mõjus liiga lihtsana ning panin selle selle süüks, et see lihtsalt ei puuduta mind tänases päevas.
Hiljem Tartust Tallinnasse sõites hakkas mõte paremini tööle. Olin lihtsalt nii visuaalist ja naiste mängust lummatud, et läksin looga kaasa ning ei jõudnudki mõteteni, mis tõmbaks paralleele päris eluga. Need on siiski täitsa olemas, kuigi praeguses eluetapis mind ei kõnetanud. Sellest on tingitud ka minu mõnevõrra tüki tegelikust väärtusest madalam hinnang. Need, kellele loo päris teemad korda lähevad, saavad sellest tükist ka palju rohkem.
Ja mis need teemad on... näiteks naiste ja meeste erinevused (selles mõttes eriti hea mõte lavastajal kõiki, nii mehi kui naisi panna mängima naised! Kuigi lisaks on see ju ka nö. natukenegi "tasa tegemine", sest Antiik-Kreekas mängisid nii naisi kui mehi ainult mehed). Mehed tahavad, et lapsed kasvaksid suureks kusagil kaugel ja kellegi teiste kantseldatuna ja alles siis kui nad juba suured ja mõistlikud on, võiksid nad "olemas olla". (Paraku siis on need lapsed juba nii isast lahku kasvanud, et neil pole vaja enam isa.) Teiseks see, et naised maksavad ikka meestele kätte laste kaudu... tihti pole neil lihtsalt teisi vahendeid. Mõte jooksis ka sinna, et huvitav kas mehed sõdivad aadete ning uhkuse pärast, aga naised enda või pere heaolu pärast. Samas öeldakse ju ka, et sõja tekitajateks on ühel või teisel moel naised - kui Iasonil oleks kodus olnud kõik lihtne ja hea, kas ta siis oleks sõtta läinud? Kas sõjas on võimalik sellised asjad unustada või nö. kõrvale lükata? Kas näiteks Hitleri viha juutide vastu ei olnud tingitud sellest, et üks juudi tütarlaps temast ei hoolinud? Ja milleni see kõik välja jõudis... Samas kui need õiged mõtted ja seosed tükki ennast vaadates ei tekkinud, vaid alles pärast neid nö."otsides", siis oli midagi ikkagi paigast ära (minu jaoks). Peast käis läbi ka mõte, kui juba aru oli saada, et Medeia oma kättemaksu teeb, et tehku see juba ära ja siis tuleks ka etendusele lõpp kiiremini... seega jah, kahetised tunded, nagu alguses ütlesin.
Küll tuleb kiita taevani ja seal tegutseva Zeusini (:-)) lavastuse kunstnik Eugen Tamberg'i ja seda eriti kostüümide (sh.peakatete) ja meigi pärast! Need andsid lavastusele väärtuse omaette, sest kõiki neid nüansse uurida ja vaadata oli kui avastusretk omaette. Samuti mängis palju atmosfäärile kaasa Endlast laenatud valguskunstnik Karmen Tellisaare looming - tunnete võimendamised valguse abil, külmad ja tugevad toonid - veri ja varjud. Fookus ja fookuse hajutamine. Veel üks põhjus, miks selle lavastuse kunstiline väärtus nii kõrge on.
Lemmiksteeniks jäigi Külliki Saldre Korintose kuninga lavale saabumine. Hämarast, aeglaselt, seina äärt mööda (see oli see, mis selle tegelase sees toimus), justkui mõeldes ja kaheldes ning siis kogu hiilguses keskele jõudes (rahva ees ei saa kuningas ju näidata oma nõrkust). Suurimaks ootuste luhtumiseks oli lava keskel kellanöörina põrandale langev köis, millele olid isegi sõlmed sisse tehtud ning üks tegelastest isegi kontrollib nende tugevust... ootad ja ootad... ent keegi seda köitmööda üles ei ronigi... miks need sõlmed?
Hinnang: 3+ (see jutt siin on kirjutatud vaid ühe vaatamise põhjal ning mul on tunne, et kuigi ma iga sõna sealt endasse haarasin, iga liigutust, ilmet ja heli lisaks vaatamisele-kuulmisele endast läbi lasksin - näitlejate rõhutatult selge ja kõlav esitlusviis lausa nõudis tähelepanu teksti väikseimalegi nüansile - siis ometi jäi kokkuvõttes tunne, et midagi läks minust mööda. Midagi olulist, mis oleks lisaks tehnilisele ja kunstilisele poolele andnud sisukuse. Võib muidugi lihtsalt olla põhjuseks, et need teemad ning see lugu mind ei kõnetanud seekord ja sellepärast hakkas mul igav pärast seda kui kõikide tegelastega vähemalt korra olin kohtunud. Siiski julgeks soovitada ka pelgalt visuaalse poole ja näitlejate mängu pärast - see oli elamus. Antiiktekstide ja sügavamate filosoofiliste tekstide mitte-austajatele ning neid kartvatel inimestel võib seda Medeiat vaadates tabada meeldiv üllatus, sest siin on kõik selge, mõistetav ning isegi lihtne.)
Tekst lavastuse koduehelt (siinsed fotod on pärit Vanemuise FB seinalt):
MEDEIA
Draama/Sadammateatris
Euripidese tragöödia ainetel
Lavastaja, teksti autor ja muusikaline kujundaja Tiit Palu
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskunstnik Karmen Tellisaar (Endla)
Osades Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jääger, Kärt Tammjärv
Medeia on Gruusia kuninga tütar. Ta armub argonautide juhti Iasonisse ning aitab tal röövida kuldvillaku. Medeia reedab armastuse nimel oma perekonna ja kodumaa. Medeia ja Iason elavad õnnelikult Kreeka linnas Korintoses. Õnn kestab, kuni Iason armub Korintose kuninga verinoorde tütresse. Medeia peab nüüd klaarima kõik arved.
Selle Kreeka müüdi teemadeks on inimlik üllus ja väiksus, armastus ja kättemaks, ennustused ja needused. Argonautide retkest, kuldvillakust, Iasonist ja Medeiast on kirjutatud lugematu hulk teoseid, sest just müüdid aitavad meil mõista, kes oleme ning kuidas mõtleme ja käitume. Tuntuim kõigist Medeia müüdi tõlgendustest on Euripidese tragöödia, mille teeb eriliseks poolehoid Medeiale, kellel oma üksinduses ja hüljatuses on vähe valikuid.
Esietendus 20. jaanuaril 2018 Sadamateatris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar