teisipäev, 3. aprill 2018

Richard³ - Lavakool/TÜVKA/EKA/Paide Teater


Hakitud mõtteid, mida äratas nähtud külalisetendus Vene Teatris eile, 2.aprillil 2018:

- Richard kuubis - laval on suur "kuup", mis saab läbi lavastuse erinevad funktsioonid - vangla, kuninganna Margareti needuse peegeldaja, troon, tagatuba jne jne jne. Kordagi ei ole Richard seal ise "sees", küll aga ees, taga, kõrval ja peal...

- Joosep Uus teeb pagana võimsa rolli. Kuidas mõni on nii palju lavaküpsem, säravam, elavam kui mõni teine, kes on ju sama kaugel oma õpingutega? See on see paljuräägitud x-faktor, mis lihtsalt mõnedel on ja teistel pole. Mõnel ilmneb see alles hiljem, mõnel hoopis ekraanil, aga laval jääb ilmselgest pingutamisest hoolimata nagu mingi vahefilter näitleja ja publiku vahele, mis ei lase ehedalt särada ja muudab pingutuse "pingutuseks" ning mitte "karakteriks".Kindlasti korduvalt vaadates hakkaks selguma tõde ja põhjused ning võimalused seda murda. Joosep'i julgus publikuga suhelda ja võtta kindel silmside ning korduvalt läbi etenduse, see aitab ka kontaktiloomisel publikuga tublisti kaasa. Lisaks mängib ta samaaegselt nii partnerile kui publikule, mõni teine unustas end ainult kas ühele või teiselepoole mängima või üldse mängis mõnedes misanstseenides omaette, ilma energeetilise, füüsilise ja ammugi mitte keemilise reaktsioonita kummalegi poole.

- Jan Teeveti lavastus on huvitav, kuigi mitte päris puhas. Põnevaimad kohad avanesid liikumises - eriti paar koreograafilist lõiku - valgete lippudega paraad-tants (kahju, et paaril korral viskamisel need maha kukkusid, kuigi sujuvalt saadi sellest üle, tekitas see ikkagi mingi sekelduse) ja "mehed mõõkadega", mida võis ka sõjaskäiguna võtta.

- Kõige tugevam lavastuslik efekt oli minu jaoks sellel, et Richard III suhtles publikuga nii, nagu meie oleks tema kuritegudes, mahhinatsioonides, petmistes, valedes ja demagoogias kaasosalised. Väga kaval dramaturgiline ja lavastuslik nõks. Ja kuna tema oli laval, siis publiku seas ei olegi võimalust reageerida ning astuda tema seljatagant välja või talle vastu. Kõditav vastasus :)

- Kuivõrd oluline otsus oli kaasata Ene Järvis! Vähemalt kaks eri generatsiooni laval korraga andis etendusele kihte, mõjuvust ja tegi selle suuremaks. Ja Ene puhul oli huvitav vaadata, et kui mõni noor "lavakoolilaps" proovis end nagu tõestada või kehtestada laval, siis need käärid nende ja Ene mängu ja mängulaadiga olid suured. Ene näitlemine tuli kusagilt mujalt. Samas ühtviisi säravad ja endast parimat andvad olid siiski eranditult kõik - 3 naist ja 3 meest. Kuigi tegelasi oli ju tunduvalt rohkem...

- Ei saa aru, kas keegi oli teinud näitlejatele s-tähe kohta märkuse või on neil hiljuti olnud lavakõne tunnis diktsiooniharjutused s-tähele, aga mitme näitleja puhul rõhutatud s-i teravus torkas natuke liialt kõrva. Võib muidugi olla, et ainult kuulajas on viga, aga sellistele asjadele ma tavaliselt tähelepanu ei pööra, ega märkagi sellist, seekord küll.

- Fantastiliselt hea muusika! Pidin spetsiaalselt välja uurima ja wow - Kirill Havanski, kes ka sügisest Paide Teatrisse läheb, on heliloojaks! Nii mitmekülgne, mõjuv, huvitav ja ideaalselt sobiv. Ja seda läbi etenduse ja erinevate palade puhul! WOW!

- Nagu ütles mu teatrikaaslane - Shakespeare on ikka parem kui sinna on nalja ka sisse visatud. Siin saab seda päris ohtralt, ent kõige lahedamad on esimese vaatuse lõpp (inimesed kollastes vihmakeepides bussipeatuses: "midagi veel hullemat on tulekul - vaheaeg"), sukad peas mõrvarid - eriti Ene Järvise Tyrell, kes meelsamini mõrvaks 2 vaenlast kui 1 sõbra ja siis läheb noori printse tapma ja vast veel ehk kõige lahedam - kupleelik laul Richard III-le eelnenud kuningatest (Normanni dünastiast, ehk William Vallutajast alates), jõudes "veel" elus olevate kroonimata kuninga Edward V ja muidugi Richard III endani välja. Teatrikaugem teatrikaaslane, kes on laval olevate noortega umbes samas eas, oli siiski kõige rohkem vaimustuses Ene Järvise mängust. Joosepile jagus ka palju kiidusõnu.

- koju jõudes pidin sellepeale natuke mälu värskendama, et mis sai ajaloos edasi (kunagi "lapsepõlves" töötasin Londonis giidina ja siis oli kõik peas)... Richard III jäigi viimaseks Yorki dünastia valitsejaks. Temalt võttis trooni üle Henry VII, kes pani alguse Tudorite dünastiale. Huvitav fakt on see, et Henry sündides oli tema ema Margaret vaid 13-aastane (kuigi eks tollel ajal üldiselt alustatigi varakult, sest abielud olid ettemääratud ning vanamehed, kes endale lapsed naiseks said, need tegid nendega, mis tahtsid). Richard III muide oli viimane Inglismaa kuningas, kes langes lahinguväljal (Rooside sõja viimases olulises lahingus lõi keegi teda surmavalt vastu paljast pead). Jõudes enne oma surma olla kuningas 2 aastat. Geeniuuringute järgi (2012.aastal leiti Leicesteris autoparkla alt väljakaevamistel tema kondid!) muide oli Richard III blond ja siniste silmadega.

- Valguskaart on lavastusel väga huvitav, eriti kuna tegevus toimub mitmes lava osas ning lisaks taustal ühes reas lambid aitasid luua huvitavat atmosfääri ja mängisid vaatja tunnete ning kujutlusega. Ilmselt on tegemist Karolin Tamm'e valguskunstiga. Bravo!

- Need näitleja-õpilased, kes on siiani meeldinud, need kinnistasid seda veelgi - eelkõige pean silmas - Joosep, Steffi ja Ursel. Steffi meenutab mulle oma näo poolest noort Cher'i ja Ursel'i mängustiilis on virvendusi noorest (jumalikult andekast) Urmas Kibuspuust. Ingrid Margus'e paralleel Merle Palmistega on tõmmatud juba telesarjades ilmsiks. Joosep Uus oma Richard'i "hullematel hetkedel" tõi meelde noore Jack Nicholsoni :)

- Videokunstnikuks oli (ilmselt) Maria Elisaveta Roosalu. Negatiivi(?) abiga lahendatud Anne Türnpu kuninganna Margaret'i needuse stseen oli võimas! Muidu videostseenid, mis kuubist seinale lasti olid natuke paigast ära - heli ja pilt ei läinud kokku, aga see oli ilmselt tehniline live-'is projitseeritud videoedastuse aps. Aga aps, mis paratamatult häiris.

- Kuigi Joosep ei mõjunud koleda ja vastikuna, nagu ta tegelane ise ennast peeglist vaadates tundis, oli mõnus, et ta karakterile oli küür pandud ning ta oli pookinud oma tegelasele teatava kõndimisstiili juurde. Samas vaadates maale Richard IIIst, siis nendel ei näe see mees ka mingi koletis välja...

- Mõeldes kunstnikutööle... on see siis õudusfilmide austaja minus, aga natuke oleks võinud verd laval olla... Ikkagi nii palju surma ja mõrvu ilma vereta... plastist aiatoolid tõmbasid kõvasti atmosfääritunnetust alla, kuigi üks misanstseen oli väga huvitavalt nende abiga lahendatud - kus leinavad naised nii palju toole lavale sättisid, mitut meest nad leinavad. Eriti sobimatuna mõjus kuninglikus mõttes plasttopside kasutamine (veeaparaadiga). No lihtsalt ei sobi, ei vanas ega uues ajas. Selles lahenduses lihtsalt oli midagi täiesti valesti. Sama valesti kui plasttoolideski. Kostüümid olid kontoriinimeste ülikonnad ja Steffil ning Ingridil väga kenad mustad kleidid. Parim leid oli kasukate kasutamine mistahes misanstseenides ja tegelastel kus neid kasutati - see oli kuninglik!

- Kuup ise oli küll võimas, aga selle lahtimõtestatud seotus (peale lavastusliku funktsionaalsuse) jäi natuke hämaraks. Kas see, et tegelikult oli Richard oma võimuahnuse vang, sellepärast oli tema "kuubis", ehk peamiselt vangalana kasutatud kohas ülekantud tähenduses või lihtsalt kuna oli kolmas Richard, siis see numbrina kergitatud ja väiksemaks tehes muutub "kuubiks" ja tegelikult ta polnud oma nö. "positsiooni", ehk rooma numbrit III väärt? Natuke kaugelt otsitud tunduvad kõik, aga millegipärast oli samal laval mõni aeg tagasi nähtud (Potapovi lavastatud) Richard'is ka laval "kuup"...

- Lavastuslike trikkide ja huvitavate mõtete, leidude ja üllatuste rohkuse poolest on see üks viimase aja rikkalikumaid. Veel meenub juba mainitutele lisaks "telkimise" stseen, kus kuningas teki sisse keeratakse. Kuigi mitte uus mõte, mõjub see siin orgaaniliselt, eriti pärast kui ta välja sealt keerutatakse ja tema ema mängiv Ene Järvis tuleb ja teda jalaga tonksab. Ehk need head lavastuslikud ideed ei ole lihtsalt sisse topitud, vaid nendel on režiis oma koht ja nad mõjuvad suurema pildi osana.

- huvitav paralleel tekkis sellega kui endal sai viimati Tower'is käidud ja Beefeater jutustas kuidas Edward IV pojad, ehk siinse lavastuse (12 ja 9 aastased) printsid Edward V ja Yorki noor hertsog Richard olla mingite teooriate järgi sinna sisse müüritud. 17ndal sajandil leiti küll puust kirst kus olid kahe noore skeletid sees, aga need maeti toona ümber Westminster Abbey'sse ning vaid arvatakse, et need võisid olla printsid. Tegelikult jäid nad kadunuks ning ei teata kindlalt, kas Richard lasi nad tappa, oli nende tapjaks hoopis Henry VII, kes oli Richardi järgne troonipea või on ka teooriad, et noored printsid pääsesid hoopis Towerit põgenema...

- Nad küll ütlesid, et mängivad seda vaid mõned korrad ning nüüd Vene Teatri külalisetendus olla viimane, aga tegelikult vääriks see pikemat mänguaega.

Hinnang: 4 (väga napilt jäi 4+st puudu. Seda eelkõige võrdluses Vene Teatri Potapovi stiilse, puhta ja kunstiliselt nõksuvõrra veegi mõjuvama äsjanähtud Richard IIIndaga. Teeveti Richard³ tekst jällegi oli selgem, jälgitavam ja eestikeelsena ka arusaadavam. Nägin külalisetendust ja ilmselt oli see lavastatud Paide Muusika- ja Teatrimaja ruumi ning sellest tingitult võis see mõjuda ka originaalsaalis tugevamalt - selline tunne igatahes jäi. Eriti kuna mängualana kasutati saalist tunduvalt laiemat osa kui ainult lava - üks mõjuvamaid "rõdustseen" kus Johannes Richard Sepping'u mängitud lord Buckingham saalis istuva publiku kaasabil meelitab Richardit kuningaks hakkama... samas kui Richard "mängib" tagasihoidlikku. Praegusel hetkel, kui sellel aastal on nähtud 49 lavastust, on ta 4se hinnanguga lavastustest kõige lähemal 4+le. Teevet on lavastajana kahtlemata huvitav. Tema tekstitunnetus on tugev ning sellest lähtuvalt on tal lavastajana omanäoline vaatenurk, natuke nagu Urmas Lennukil - sõna, ehk lugu pääseb mõjule, kuigi Richard III pole kaugeltki minu lemmikuid Shakespeare'i näidendeid, sest seda on tavaliselt raske alla neelata - olen näinud viit eri lavastust. Siin oli loo mõttes kõik selge ja ka lihtsalt arusaadav. Iseasi, kuidas kärpimised kellelegi meeldisid. Minu jaoks oli "loona" see tugevam kui Potapovi lavaloo Richard III. Lisaks Krattis mänginud Sander Roosimäele ja Markus Truupile, teeb Joosep Uus siin kolmanda oma lennu rolli, mis on siiani tänavuaastase 10 parima noore, ehk kuni 10 aastat teatrikooli lõpetanud näitlejate rollide seas. Kui ma esialgu ootasin Paide Teatrit sellepärast, et see asub mu maamajale lähedal, siis nüüd ootan ka värskete lemmikute pärast, kes seal tööl hakkavad. Põnev! :))


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Mati Palmet'i tehtud fotod on pärit Kesk-Eesti Tre raadio FB lehelt):

W.SHAKESPEARE

RICHARD3
Paide Muusika- ja Teatrimaja
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28.lend
Richard Kolmas on surnud. Elagu Richard Kolmas!
Ja elabki. Hommikuse ajalehe esiküljel, Facebooki newsfeedis, õhtuste uudistesaadete ekraanil. Maailm on kriisis. Võib-olla on ta tõesti sant ja väärakas, moondunud ja südametunnistuseta, aga sa elad talle kaasa. Sa annad talle oma hääle. Sa tahad, et ta võidaks.
Sõda on just lõppenud. Inimesed on väsinud, emad leinavad oma poegi, isad siunavad pisaraid peites nutvaid naisi, viimased langenud on veel matmata, õitsvatest aasadest on järel ainult verised porimülkad. Ja siis jääb uus kuningas haigeks.
Algab võitlus võimu pärast. 
Aga mis on võim? On see üldse midagi enamat kui illusioon? Kuidas võtab üks inimene teised enda kontrolli alla? Ja kuidas võim lõpuks võimulolija üle võimust võtab? 
Richard Kolmas on surnud. Elagu Richard Kolmas!
Richardit teevad
Jan Teevet   Freda Purik   Karolin Tamm   Maria Elisaveta Roosalu    Kirill Havanski  Oliver Issak
Ene Järvis   Steffi Pähn   Ingrid Margus  Joosep Uus   Johannes Richard Sepping   Ursel Tilk
Margit Kajak   Harri Ausmaa   Grete Nellis

Soovituslik vanus 14+
Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse! 

Kommentaare ei ole: