EV100 teatrisari "Sajandi lugu" on jõudnud 1940ndatesse!
Senised sarja lavastused pole ühel või teisel moel toiminud, kuid iga korraga üha paremaks minnes. Seekord tehti juba pool rehkendust ära... tagumine pool... ehk "teine vaatus"...
Selles pole ka ainult teatritegijad süüdi, nimelt otse töölt kiiruga rongile joostes (rong väljus juba 1730) ja kui sai ometi sooja vagunisse maha istutud, kõrvaklappidest mahedad hääled kõrva voolama, silmad vaikselt kinni... ja uni oligi platsis... Läbi une sain veel nii palju aru, et Brecht oli sakslaste eest põgenemas Soome, sihiks eestlannast Soomes elav ja soomlasega abiellunud kirjanikuproua ja Brechti sõbranna - Hella Wuolijoki mõis (koos kirjutati seal ju siis "Härra Punttila ja tema sulane Matti"... kuigi see ei saavutanud edu ning pärast maailmakuulsaks sai ikkagi versioon, mille Brecht ise ümber kirjutas). Samas olin natuke kogu selle looga tuttav varasemast - Brecht olla olnud Hitleri mustas nimekirjas 5.kohal ja temalt võeti ära Saksa kodakondsus ning ta kolis Taani. 1940.aastal tungisid Saksa väed Taani ja nõnda oligi ta sunnitud sealt Soome edasi põgenema... Muide Soomes viibis ta terve aasta ja läks sealt edasi läbi Venemaa USAsse ning juba 40ndate viimastel aastatel oli ta ringiga tagasi Viinis, kus ta asutas ka oma teatri... aga selleni Tartu Uue ja Von Krahli Teatri ühisprojekt ei jõuagi... ega peagi, sest lisaks Brechti loole, on selles ju veel nii palju muud, ehk samaaegselt Eestis toimuvad pöörangulised aastad...
ETTEVAATUST neile, kes lavastust näinud pole ning plaanivad seda 2018.aasta sügisel toimuva Draama-festivali raames vaadata ja kellel on ühtlasi hea mälu! Järgnev tekst sisaldab palju spoilereid!
Ütlen seekord kohe alustuseks ära ka hinnangu: 4-
Katsun ka põhjendada, miks see selline on, sest tegelikult see hinnang ei väljenda seekord mitte hinnangut, mis on puhtalt ühele lavastustervikule, vaid pigem elamuste keskmine- ja seeläbi üldhinnang eri osadele kokku - rongisõidule, jaama ees "filmitegemisele" ja teisele vaatusele, mis toimub jaamahoone sees - selle eri osades.
Tegelikult ju üsna huvitav ülesehitus ning ootusärevus selle etenduse nägemise suhtes oli tunduvalt kõrgem kui tavaliste teatrikülastuste eel. Juba mitu päeva enne oli teatrikaaslastega vestlust, et kohe see tuleb ja kui põnev ikkagi rongiga Tapale kinni sõita... Olen korra varem sattunud "rongiteatrisse" kui u.15 aastat tagasi Estonian Air'is töötades toimus meil firma jõulupidu Viljandi Ugalas etendusega "Koturnijad", toona värskelt sinna teatrisse tulnud Lavakooli 20.lennu noorte näitlejatega - Priit Võigemast, Maria Annus, Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Karol Kuntsel ja Ott Aardam... Keset Viljandissesõitu rong peatati... päris üllatav, aga meid "kaaperdati"... lavakooli tudengid sisenesid rongi.. enam ei mäleta kas relvade või hoopis muusikariistadega või mõlematega, aga igatahes läks mölluks :)
Seekord live-teatrit rongis ei saanud. Kõik oli palju "sõbralikum" ja rahulikum. Piletit esitades sai kõrvaklapid ning kui rong jaamast lahkus, hakkas ka klappidest kostma audioteater. Selgelt sissejuhatuslik teatrielamuse osa. Samal ajal oli rong ka tavakasutajatele toimiv, ehk teel Tapale tehti peatuseid ja inimesed, kes ei olnud tulnud teatrisse sisenesid või väljusid, nagu elu neid juhatas.
Tapalesõit võttis umbes tund aega. Perroonil võtsid meid vastu Henrik Kalmet ja Maarja Mitt, kes justkui filmivõtteid meiega sinna olid tulnud tegema... Ja siis hakkas see jura pihta, mis kõige kõvema põntsu mu hinnangule pani...
Ühest küljest võiks võtta, et tegelikult ju tehti aega parajaks kuni Tartu rong, mille sõit Tapale võtab kauem aega. Selles suhtes ma arvan, et mu hinnang oleks vähemalt miinuse võrra kui mitte enamagi kõrgem kui seda õuelõiku seal vahel poleks olnud... Teisalt võiks paralleele tõmmata 40ndatel toimunud rahva Siberisse saatmisega... või üldse kui sellel ajastul näiteks riigijuhtide saabumisel neile lehvitamas käidi... või omakseid ära saadeti teele... rongil oli 40ndatel ikka hoopis teine tähendus ja olulisus...
Samas seda mustvalget filmi, mida meist filmiti, kasutati hiljem lavastuse sees ka ära... Olles käesoleva aasta jooksul osalenud ligemale 20 reklaamis, paaris telesarjas ja paaris filmiski, on see ootamine vähemalt minule tuttav filmimistest. Ja no kunsti nimel ja raha eest kannatab selle ära, aga ise selle eest peale maksta küll ei taha... Näitlejad muidugi üritasid anda parimat ja asja lõbusaks teha, ilmselt improvisatsiooniliselt (mõni nali toimis ka). Jäi mulje, et publikul selle vastu siiski polnud midagi ja mu enda 2 teatrikaaslast ka võtsid ilmse naudinguga seda pullitegemist (mis minu jaoks oli piin). Nemad ei ole seda "tüütuse" tunnet tundnud... Mul oli ka kõht tühi ja külm, mis omakorda mängis tüdimusele kaasa... pärast 9 tundi (ja just saatuslikult tollel päeval lõunale ei jõudnud) tööl olnud kontrorirotist inimene ju ikkagi...
Lavastus hakkas kuju võtma natuke alles Pätsu kõnega maja teise korruse aknalt, samas kui publik pandi karjuma "Maha!" või "Õigus!" vms... lisaks laköörid näitlejate näol aitasid ka kaasa. Kuigi üleminekud olid natuke lavastamata jäetud, näiteks see kui Tõnis Niinemets alguses oli kui üks reisijatest, kes rongiga teistega koos ka Tapale saabus ja oli justkui publiku-inimjõugu juht, kes massina filmimisest osa võttis, siis järsku oli ta hoopis võttegrupi liige... Tegelikult oli selles Pätsu-kõne kuulamises jumet. Võis tõesti endale hakata ette manama tunnetust, kuidas see 40ndatel olla võis....
Selle ülipikale veninud filmimislõigu lõpuks kutsuti jaama sisse ning vaheajaga koos pakuti sooja suppi, mis aitas unustada esimest vaatust (nõrk, ma tean... eriti arvestades ajastut, kuhu meid oli toodud... hää, et niigi läits, ekju!? :) )... Kuid siis järsku toimus 180 kraadine pööre ja hakkas tõesti "teater" pihta. Kaasa hakkas mängima justkui vaikselt varisemisohtlikuks muutumas olev mahajäetud, dekadentlik Tapa rongijaam. Nendel vanadel kõvadel rongijaamapinkidel istumine ja muidugi sissejuhatus teise vaatusesse - Hitleri ja Stalini kohtumine... Tapa Rongijaamas... 40ndatel... Kusjuures mõlemad kujud esitati mingi uue nurga alt, ent ometi tabavalt leitud lahendused. Kurb Hitler, särasilmne Stalin (sellised ju ka need jõupositsioonid neil sellel hetkel olid! Stalin tahtiski Hitlerit sõtta ajada)... 39nda aasta augustis teatas ju Stalin Hitlerile, et kui too peaks Poolasse tungima, siis ei jää Nõukogude Liit neutraalseks, vaid abistab Saksamaad. Ilmselt mõned päevad hiljem kui Ribbentrop Moskvasse sõitis, siis otsustati ka Eesti saatus... ja aasta hiljem 1940ndal meid ju Nõukogude Liiguga ka liideti...
Ja siis üllatavalt stiilselt võttis lavastus mõnusalt Brechtiliku pöörde! Vaimustus muudkui kasvas... publik liigutati ühest jaamahoone saalist järgmisse. Teepeal stseenid, mis "samal ajal Eestis toimus"... Tuttavate nimedega tolleaegsest poliitikast ja kultuurist, nagu Tammsaare... või ka Maksim Unt - M.Unt ;)
Tekib kohe assotsiatsioon, et kas Mati Undi jaoks omal ajal kogu loo kirjutamise käivitajaks oli ikka Brecht, nagu ta ise väitis... või hoopis Maksim? :)
M.Unt 1940nda aasta keskel täitis siseministrina presidendi ülesandeid ajal, mil Johannes Vares Moskvas oli. Hiljem on tulnud ilmsiks, et Maksim Unt olevat juhtinud ka Pätsu perekonna küüditamist, aga 41.aastal tuli ilmsiks tema enda kodusõjaaegne tegevus ning NKVD lasi ta samal aastal maha. Kogu see lugu, natuke Mati Undi/Brechti/Põllu ja Kolditsalikus kastmes söödetakse ka publikule sisse... ja ajalugu maitseb ju põnevalt! Justkui stseeniti puzzletükkidena, et varasemate ajalooteadmiste ja lavastuse loost nopitud tükkidest enda jaoks ikka seda suurt pilti moodustada...
Sekka ka näiteks huvitavaid kunstilisi lõike kui "reklaamipause", mis Brechtilikult groteskliku varieteena omamoodi veel vürtsi lisavad ning õiget atmosfääritunnetust aitavad tekitada. Näiteks moedemonstratsioon ajastule vastavalt meigitud ja imeilusalt seatud juustega neiud oma, Kristiina Põllu pool) väga huvitavaid ja just selle lavastuse konteksti sobivaid villasest (justkui vildist) riidemoodi esitlevad. Sobivad riided olid näitlejatel mitte ainult leidlike lõigete poolest, vaid külma ilmaga teenisid ka soojahoidvate riietena hästi oma eesmärki! Väga nutikas, ent ilu mõttes järeleandmisi tegemata!
Viimases saalis (kus tavaliselt seal jaamas teatrit siiani on tehtud), jõudsime looga sinna, kus Brecht on Wuolijoki juurde külla jõudnud ja Soome kaskede vahel (järjekordne vinge ja leidlik lahendus kunstnikult!) tegevus edasi läheb ning ka lõpplahenduse leiab.
Kui nüüd erinevate osade elamustele numbrilist hinnangut leida, siis Audioteatrit üldiselt teatrielamuste vahele paigutades hindaks seda 2ga, filmitegemist 1+ga ja teist vaatust 5ga. Samas see teine vaatus oli tunduvalt kandvam ka muidu ja sellepärast tõstab tervikelamust aritmeetilisest keskmisest kõrgemale. Praeguseks kui selle etenduse nägemisest on juba mõni aeg möödas, hakkab ka see ebemeeldivam osa ununema ning tugevamalt tulevad mälestustest esile just need huvitavamad stseenid-karakterid-mäng-lavastuslikud lahendid-kunstnikutöö ja üldse tehniline külg... sest ka valgustus ja tehnilised lahendid aitasid tervikule kõvasti kaasa.
Näitlejatööd oli võrdselt head ja tugevad, kuid mõned mõtted siiski kui lubate -
Henrik Kalmet, kui teda esimest korda nägin lavakaaegses Nüganeni lavastuses "Jumala narride vennaskond", siis ta tundus ühe küpsema ja parima näitlejana oma kursuselt. Edasi Seitse venda, Biloxi blues... ja erilise hooga tehtud - Püstijalakomöödia - ei mäleta enam detailselt, mis ma nende rollide kohta toona arvasin, aga mälestus on nendest kui headest ja huvitavatest karakteritest... siis järsku hakkas ta tegema kõikvõimalikke muid projekte ning need justkui kustutasid temas karakteriteloome ning tekkis lihtsalt üks paksu massi tunnetus selle kõige kohta, mida ta tegi. Kuni nii kaugele, et ei tahtnud enam, et ta igal pool sõna võtab ja igalt poolt vastu vaatab... Kandsin ta mõttes enda jaoks näitlejana maha... teised lihtsalt mängisid nüansirohkemalt ja suuremas osas neid teisi näitlejaid nägi ikkagi ainult teatris ja "rollides"... Edasi tuli mingi paus, ei tea kas teadlik või alateadlik, tema tegemiste nägemises ja nüüd nägin Kalmetit üle pika aja sellel aastal Macbeth-is... ja see üllatas! Üks aasta tugevamaid meespeaosi - tsahh... ja nüüd lisaks need erinevad rollid BB ilmub öösel tükis. Kalmet on tagasi! Niinemets oma hoogsusega on "minu näitleja" juba TÜVKA ajast peale. Kujutan ette, et kellele tema mängustiil ei meeldi, sellel on raske tema üsna tugeva temaliku stiiliga mängu vastu võtta, sest rolliti kannab ta väga palju ja tugevalt seda enda stiili erinevates rollides endaga kaasas. Samas ei tundu tema enda soov ja rollideprismavalik vist ka praeguses ajahetkes väga psühholoogilist teatrit või erinevaid karaktereid luua. See võib muidugi ühel hetkel tagumikust hammustada, sest kui väga rooste lasta see külg rollideloomisest, siis võib tulevikus olla raskem neid luua ja muidugi lavastajadki võivad näitleja ära lahterdada teatud rollidesse sobivaks... Seevastu naised on Tartu Uuel Teatril kõik vingelt eriilmelised ja huvitavad (Von Krahli naisi polnud seekord kaasatud). Maarja Jakobson on alati huvitav ja tal on millegipärast lihtne mind iga kord üllatada. Naudin seda. Mu pikaaegne lemmik - Kristel Leesmend, üllatas mind esimest korda tõeliselt halvasti tehtud rolliga suvel Saueaugu teatritalus. Ma ei tea, miks tal see nii liimist lahti oli ja täiesti ebausutav ning sõna otseses mõttes halvasti mängitud, aga seda oli raske ja valus vaadata... eks näitlejad ka ju inimesed ning alati ei saagi kõik õnnestuda. Sellest mõttes oli eriti hea näha, et BB ilmub öösel tükis on ka Kristel tagasi - terav, mõjuv ja samas tempot teha oskav lavajõud. Robert Annus ja Maarja Mitt on ka BB ilmub öösel oma tuntud headuses. Robert eriti on leidmas endast üha uusi tahke ja see pakub vaatajale ainult rõõmu. Maarja on olemuselt pehme ja leebe ning karakterid ja eriti paaris Maarja Jakobsoniga, kes on tema olemusega võrreldes nihkes, siis nad kuidagi täiendavad teineteist rollides ometi kokku kõlades ja -sobides, vähemalt kõigis neis lavastustes, mida ma siiani olen näinud koos tegemas (milline vaimustav paar nad on "Praktiline Eesti ajalugu lavastuses! Aga seal oli ka absoluutselt kõik muu VAIMUSTAV!)
Meeldejäävaimad stseenid ning lavastuskomponendid, mis tahaksin mälestuste turgutamiseseks üles märkida:
- akende taga 3 naist rääkimas meiki maha võttes Tammsaare surmast ja sellest, kuidas oleks pidanud temalt autogrammi küsima kui kunagi juhtuti raamatukokku temaga samal ajal... (Minul endal oli sama juhus kunagi Mati Undiga kui sattusime Rahvusraamatukogu teatrituppa kahekesi asju uurima. Olime seal vist tund aega ja nohisesime kumbki omaette, sõnagi lausumata... oleksin pidanud temalt autogrammi küsima... kui selleks veel võimalus oli...
- "soome kaasik" - olen oma elust 8 aastat Soomes elanud ning just kaasik on Soome rahvuskultuuriliku sümbolina üks tugevamaid ka minu jaoks.
- 2. maailmasõjaaegne moedemm - lõpuks ka gaasimaskis modell... - kui hirmsaks, koledaks ja hirmuäratavaks võib mistahes stseeni muuta gaasimaskiga! Järjekordne tõestus!
- Päts peab kõrgelt kõne ja rahvas pannakse karjuma vastavalt kas "maha" või "elagu" - Ainus revolutsioon, mille keeristesse mind elu on viinud, on Ukraina "oranž revolutsioon", mille puhkemispäevadel ma Kiievis viibisin. Teiste seas näiteks tänavale telkima tulnud Silver Meikariga tutvusin ja toonase sealse suursaadikuga koos õhtutel väljas käies sain kogu tausta teada ning seda ka läbi tunnetada rahvamasside vahel Kiievi peatänaval.
- "Panso" - jah, ka tema tuli teatrisse sellel ajal, lõpetades Lavakunsti Kooli 1941.aastal.
- "lumesadu"
- Stalini ja Hitleri kohtumine - jällegi tugevalt tunnetuslik ning atmosfääriloov on vaadata kedagi, kellel juuksed eest küljele silutud ning "hitlerivutsid" nina all...
- Päts kirjutab kirja, õde pakub venelaste "salarelva" - Põdrasambla teed! - Nii see ju oligi!!!! :)
- Johannes Vares-Barbarus oli naistearst! Infokild, mida ma oleksin pidanud teadma enne etenduse nägemist, aga teater täitis selle harituseaugu!
- Kui ilus ja ettekujutatav reaalsesse ajalukku see oli, kui Maarja Jakobson Ella Wuolijoena Soome kaskede vahel rääkis Robert Annuse Bertold Brechtiga...
- Viimaseks ei saa ju jätta ka mainimata terve lavastuse ühe olulisema stseeni mõjusust - Varese valitsuse siseminister - Maksim Unt (M.Unt) lastakse maha...
Oleks vaid saanud seda kõike hakata nägema teisest vaatusest või vähemalt Pätsu kõnest... sealt alates oli piisavalt sisukust tervikelamuseks. Samas see rongisõit ikkagi tekitas elevust... kuigi lõppkokkuvõttes oli ehk rohkem müügitrikk... Ja perroonil oleks saanud vajaliku filmitegemise ning küüditamise"tunde" kätte 5-10 minutiga...
Kojusõit Tapalt Tallinnasse kulges juba ilma sisustatud tegevuseta... sai teatrikaaslastega elamuse üle arutada... seegi väga vajalik, et enda silmaringi ja seekordset kogemustepagasit täiendada. Nagu alguses mainitud, siis mu teatrikaaslased olid tükiga rohkem rahul ka kui mina. Samas tekitas see kõik minus himu kõvasti rohkem selle aja kohta teada saada ning tunda, et oleksin asjadega rohkem kursis. Tuleb need neljakümnendad võimalusel ikka ja jälle eri tahkudelt veel ja veel uurida läbi.
----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Gabriela Liivamägi tehtud foto):
BB ilmub öösel (väljumine Tallinnast)
NB! Etendus toimub lisaks soojale rongile ka õues ja vanas raudteejaamas, seega riietuda on mõistlik vastavalt ilmastikule ja ekstra soojalt!
Von Krahli Teatri ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja teatrisarja “Sajandi lugu” raames
Lavastajad: IVAR PÕLLU ja MART KOLDITS
Dramaturg: IVAR PÕLLU
Kunstnik: KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik: RENE LIIVAMÄGI (Ugala)
Muusikaline kujundaja: IVAR PÕLLU
Videokunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Laval: ROBERT ANNUS (Eesti Draamateater), MAARJA JAKOBSON, HENRIK KALMET, KRISTEL LEESMEND, MAARJA MITT, TÕNIS NIINEMETS
Me teame, kuidas eestlane näeb 1940. aastaid, reetmiste ja sõdade kümnendit. Kuidas näeb seda aga Euroopa intellektuaal, kes põgeneb natside eest? Kuidas näeb seda eesti päritolu Soome kirjanik, kommunistist mõisaproua? Kuidas see kõik saab samal ajal juhtuda? Kellega veetsid 1940. aasta jaaniöö sina? Lavastus põhineb Mati Undi romaanil “Brecht ilmub öösel” ning dokumentaalmaterjalidel.
Esietendus: 15. novembril 2017
Etendus toimub rongis, õues ja Tapa raudteejaama hoones ning sisaldab Tallinn-Tapa-Tallinn rongisõitu. Väljumisel Tallinnast on etenduse alguspunkt Balti jaam, kuhu jõutakse lõpuks ka tagasi. Kuna etendus toimub osaliselt välitingimustes, siis palume riietuda soojalt ja vastavalt ilmastikule!
Etenduse alguseks on rongi väljumine Tallinnast, Balti jaamast kell 17:30. Rongi väljumine ja piletite kontroll Balti jaama teel nr 1. Palume mitte hilineda, kuna rong ei oota!
Teatripilet sisaldab Tallinn-Tapa-Tallinn rongipiletit!
Rong saabub tagasi Tallinnasse kell 22:12 ja kell 22:21.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar