Katariina Tamme ja Piret Krummi püstijalakomöödia on kui pisike fenomen praegusel Eesti teatrimaastikul. Kui uus laar pileteid müüki paisatakse, müüakse vana Kinomaja saalitäis kohti (nüüdsel ajal Sinilinnu kohviku kontserdi- ja teatrisaal) välja vaid mõne hetkega. Ka minu nähtud etendusel oli saal puupüsti täis. Jõudes kohale vaid 10 minutit enne algust, pidin leppima kohaga umbes tagantpoolt kolmandas reas. Saali sisenedes oli silmatorkav peamiselt noortest naistest koosnev vaatajaskond ja eks nemad olidki mõistetavalt sellise tüki sihtrühm. Kuid igasse ritta (või no peaaegu igasse) juhtus ka mõni mees ära eksinud olema. Jah, mis seal salata, eks minagi mõtlesin, et mida naljakat või ammugi mida hingele või samastumistlubavat ikka võib pakkuda 24-aastaste tüdrukute armuvaludest koosnev naljakava? Mehed pidavat ju olema kõik "sitapead" ja naised on teadagi kõikse targemad ja kahtlemata meeste (ja/või igaveste poisikeste) poolt tagakiusatud... Tekib ju küsimus, et miks ma siis üldse piletid ostsin, onju? Aga eks ma muidugi lootsin, et tuleb midagi sama ägedat ja humoorikat kui Kinoteatri kuttidepoolne elupildikeste mäng...
Ja täpselt nii läkski! Kui esimene või teine sketš või anekdoot hoidis veel õhkõrnad kahtlused üleval, olenemata sellest, et kohe algusest peale läheb asi mõnusalt lahti enesetutvustamistega, siis üsna pea olid igasugused kahtlused kadunud ja ma lõkerdasin võidu naerda
kõigi nende sadade noorte tüdrukutega, kes saalis viibisid.
Kuigi etenduse tutvustusest jäi kumama, et justkui naised seal lahkavad sellist kummalist elukat, nagu seda on "eesti mees", siis tegelikkuses näitavad nad vaatet rohkemgi just seda, et kes see "eesti naine" selline üldse on... Kuigi mõlemate poolte veidrused tulevad mitmete ja mitmete kantide pealt välja.
Katariina on minu jaoks uus tutvus. Olen küll keskmisest agaram Nukuteatri külastaja, kuid tema tähelend seal on minu jaoks veel siiani jäänud tabamata. Pireti töödega olen rohkem kursis ja ehk uudsuse tõttu tundus just Katariina minu jaoks seekord kraadivõrra huvitavam. Mitte, et eelistada üht näitlejannat teisele. Nende omavaheline keemia ja palli (loe: jutuotsa) loopimine teineteisele toimis ladusalt ja orgaaniliselt, rivaalsust naisnäitlejate vahel (õnneks/kahjuks? :)) ei toimunud. Samas kogu etenduse üheks vingeimaks sketšiks tõusis minu jaoks just nimelt Katariina riidekapi-loetelu. Tema pidevalt kasvav jutuhoovoog, kusjuures kaotamata teravust, kutsus esile publiku spontaanse aplausi (samas olen kuulnud, et mõnedel varasematel kordadel olevat see pikaks veninud, toimis see minu nähtud korral ideaalselt ja just eriti sellepärast, et see oli nii pikk ja hoog ei raugenud kuni lõpuni) :)
Ehk suuremas osas siiski just pigem naistele äratundmist pakkuvad lood (näiteks eesti naiste käitumisest spordiklubide riietusruumis, mis on muideks "naistele teadmiseks" täiesti vastupidine meeste riietusruumis toimuvale), kuid samas mehena võis aduda neid frustratsioone ja veidrusi, mida naised meie kõrval siin üle peavad elama :) Ka teatriblogid saavad oma jao tüdrukutelt kätte, õnneks seekord siiski mitte see siinne otseselt :)
Eks see komöödia toimivus on suures osas seotud just sellega, et lood on elust enesest ning mõlemad näitlejad panevad need elama just sellistena, et see kõik on nende endiga ka päris elus juhtunud. Mõned kohmetud, mõned häbiväärsed, mõned traagilisedki (tegijad ise nimetavadki oma tükki žanri püstijalutragöödiaks). Ja eks naer läbi pisarate (eesti naiste saatus eesti meestega läbikäimises) on võibolla üks võtmeid tüki kui terviku headusele. Samas peab siinjuures ära märkima, et autoreid tüki taga on lisaks kahele peategelasele veel 2 - Paavo Piik ja Diana Leesalu.
Aga mis imeloom see "eesti naine"gi on. Neilgi omad unistused (Ewan McGregorist näiteks), aga eks sellegi lõiguga seoses tulid välja need allasurutused ja madalad enesehinnangud. Me kõik vajame mõnikord sellist hoopi vastu vahtimist, sest me ise ei näe ennast kõrvalt. Samuti ju meeste pihta visatud nooled olid igati õigustatud. Kui me mehed oma naisi armastame, miks me siis neid selliseid läbielamisi paneme taluma... niimoodi nad jooksevadki muu maailma meeste järgi... mõne lätlasest Matins-i suunas näiteks... :)
Hinnang: 4+ (väga meelelahutuslik ja muhe tekst. Hästi esitatud. Kiire ja terav. Teatri mõttes kähkukas, sest kestab vaid tunni, kuid selle eest on iga minut tihe andmine. Ma võtaks iga kell pigem sellise intensiivse ja hoogsa ülevoolavate emotsioonidega action-tunnete-"elulike juhtumiste jutustuste"rägastiku kui mingi paaritunnise või pikemagi veniva ja mõttehõreda tüki, mida liiga tihti viimasel ajal teatris ette satub. Katariina Tamm ja Piret Krumm on mõlemad kaasakiskuvad ja just piisavalt erinevad tüübid, et nende kooslus mõjub eraldi väärtusena. Kõlama jäi mõte, et eesti mees on nii halb, et peaaegu hea...)
-------------------------------------
Tekst lavastuse tutvustusest:
Võidab see, kellel on kõige hullem mees!
Kinoteater esitleb: laval ainult tüdrukud!
Piret Krumm ja Katariina Tamm etendavad pihtimuslikku teatrilavastust "Võidab see, kellel on kõige hullem mees".
"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" räägib autorite sõnul sellest, mis tunne on olla Eestis 24-aastane vallaline naine. Sketšide, lugude ja omavaheliste dialoogide kaudu vaatavad Piret ja Katariina irooniliselt tagasi juhtumistele oma elus ning suhetele meestega, kelle definitsioon tänapäeval järjest ähmasemaks muutub.
"Kas tegu on feministliku tükiga?" Üks osalistest, Piret Krumm on segaduses: "Kas ma olen feminist, kui mul on eneseväärikus? Võib-olla tõesti, et eneseväärikus ongi Ida-Euroopa versioon feminismist,“ arutleb Krumm.
Teine esineja Katariina Tamm toob välja, et pihtimuslik žanr algas kunstis tegelikult juba püha Augustinusega ning tipnes nüüd hiljuti Maire Aunaste raamatuga "Viis aastat peidus", mis räägib teatavasti teletähe juhtumistest Ameerikas. "Tükki on kogutud halenaljakaid juhtumeid meie enda ja meie sõprade elust", ütleb Katariina. "Ongi kõik. Seal on nalja, on eneseirooniat, on otsimist ja on leidmist. „On meeleheidet, hüsteeriat, enesevigastamist, erootilist kurbmängu ja seksistlikku huumorit. Süntees maailmavalust ja selle parandamisest, ennekõike puhas ja toores janu lunastuse järele. Sest just seda me teeme: asetame jalg jala ette. Tõstame veel kord pilgu uriseva ja naeratava maailma poole. Andku jumal meile andeks,“ mõtiskleb Piret selle üle, mida elus ja laval üle elada tuleb.
Ka tükki lavale seadnud Diana Leesalu ja Paavo Piigi sõnul ei olegi sellel päriselt žanri - tegu on umbes tunniajase seguga püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist. Žanriks on Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm."
"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on Kinoteatri lavastus. Kinoteater on sõprade rühmitus, mis on varem välja toonud nelja mehe "Püstijalukomöödia" (2011) ning Henrik Kalmeti ja Jörgen Liigi stand-up kavasid (2012).
Piret Krumm ja Katariina Tamm etendavad pihtimuslikku teatrilavastust "Võidab see, kellel on kõige hullem mees".
"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" räägib autorite sõnul sellest, mis tunne on olla Eestis 24-aastane vallaline naine. Sketšide, lugude ja omavaheliste dialoogide kaudu vaatavad Piret ja Katariina irooniliselt tagasi juhtumistele oma elus ning suhetele meestega, kelle definitsioon tänapäeval järjest ähmasemaks muutub.
"Kas tegu on feministliku tükiga?" Üks osalistest, Piret Krumm on segaduses: "Kas ma olen feminist, kui mul on eneseväärikus? Võib-olla tõesti, et eneseväärikus ongi Ida-Euroopa versioon feminismist,“ arutleb Krumm.
Teine esineja Katariina Tamm toob välja, et pihtimuslik žanr algas kunstis tegelikult juba püha Augustinusega ning tipnes nüüd hiljuti Maire Aunaste raamatuga "Viis aastat peidus", mis räägib teatavasti teletähe juhtumistest Ameerikas. "Tükki on kogutud halenaljakaid juhtumeid meie enda ja meie sõprade elust", ütleb Katariina. "Ongi kõik. Seal on nalja, on eneseirooniat, on otsimist ja on leidmist. „On meeleheidet, hüsteeriat, enesevigastamist, erootilist kurbmängu ja seksistlikku huumorit. Süntees maailmavalust ja selle parandamisest, ennekõike puhas ja toores janu lunastuse järele. Sest just seda me teeme: asetame jalg jala ette. Tõstame veel kord pilgu uriseva ja naeratava maailma poole. Andku jumal meile andeks,“ mõtiskleb Piret selle üle, mida elus ja laval üle elada tuleb.
Ka tükki lavale seadnud Diana Leesalu ja Paavo Piigi sõnul ei olegi sellel päriselt žanri - tegu on umbes tunniajase seguga püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist. Žanriks on Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm."
"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on Kinoteatri lavastus. Kinoteater on sõprade rühmitus, mis on varem välja toonud nelja mehe "Püstijalukomöödia" (2011) ning Henrik Kalmeti ja Jörgen Liigi stand-up kavasid (2012).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar