20.12.23 etendus, mille arvustus ilmus esialgu instagrammis 23.01.24
2023.a viimased 2 Rakvere Teatri (täiskasvanutele mõeldud) lavastust, osutusid ka teatril kogu aasta kõige sügavamasisulisemateks ja mõttetihedamateks (teine neist "Klassis"). Iroonilisel kombel on nendel kahel lavalool ka võrdlemisi suur mõtteline ühisosa ja mõlema südamikuks vast see väga valuline psühholoogiline haigus nimega "üksindustunne".
"Hääl minu sees" lavastajaks on Mait Joorits, kes sedapuhku oma endises koduteatris külalisena Eesti Noorsooteatrist. Lavastuslikus mõttes on isegi pisut kahetised tunded, sest kõikidest joonistest ja otsustest ei saanud päris lõpuni aru. Miinuspoolele asetaks (imelikud) sirmid külgedel ning sinna justkui pingutatud videokujundus (kunstnik on teatrilaval uus tutvus - Getter Vahar - tal varasemast rohkem tausta filmindusest), aga teisalt lausa imeliselt leidlik ja tabav katusealuse toa(?) kergelt kaldus tagasein väikseruudulise aknaga 2.vaatuses (ruumiline kujundus ka 1.vaatuse õppejõu kodus on stiilne). Sest tegevustik toimub New Englandi aladel (Yale on Connecticutis ning võib eeldada, et see "väljasõit" pole ka Uus Inglismaa aladelt ära) ning sealne arhitektuurgi imiteerib tihti Inglismaa oma (näiteks kõrgema korruse akna ülemine äär on katuseräästa ligiduses), mida tajub ka kunstniku otsustest. Kammerliku (ja väga isikliku ning isikutekeskse) lavastuse puhul oleks tahtnud vast tegelasi läbivamalt publikule ligemale, ehkki lavastusjoonisena oli see selgelt vahet tegemine (ees ja kaugemal) kontrastiloomisega justkui materjaliski dikteeritud, sest stseeniti vahelduvad peategelase publikule jutustamise monoloogid (ligemal) tegelastevahelise tegevuse väljamängimisega (kaugemal).
Lugu ennast väga palju avada ei tahaks, vast ehk niipalju vaid, et tegevustik viib ülikoolimaailma ning keskendub loovkirjutamise õppejõu ja tema ühe lootustandva õpilase omavahelisele suhtlemisele. Ent seejuures ikkagi ka nende mõlema egodele. Igatahes näeb õppejõud võimalust esitada ühe väga eriskummalise palve oma õpilasele, mida 2.vaatuses põhimõtteliselt hakatakse siis lahendama. Ehkki, nagu parimates lugudes ikka, miski "ei ole" või "ei lähe" päris nii, nagu esialgu arvaks ning vaatajaid-kaasaelajaid ei jäeta ilma ka päris korralike puäntidest. Puändid on ju ka iga kirjandussõbra magusaimad marjad raamatutes!
Ka sisuliselt on see lugu just nimelt raamatusõpradele eriline maiuspala, sest suur osa jutust keerleb ka ümber kirjanduse ja kirjutamise. Noppida muide saab isegi raamatusoovitusi, endale panin mitu soovitust kõrvataha (loe: kohe peale etendust kirjutasin üles), kuid hiljem kodus avastasin selle lehe, kus kõik need ilusti kirjas: https://www.broadwaybox.com/daily-scoop/all-the-great-literary-references-in-the-sound-inside/
Näidend on tegelikult lausa imeline leid (oma kirjanduslikkuses meenutas väga kaudselt üht läbi aegade lemmikut- Vanemuises kunagi lavastatud-mängitud „Kogutud teosed“) ning on ju alati tähelepanuväärne, kui meie publikule pakutakse sellist maailma tippu, mis vaid mõned aastad tagasi USAs esietendumisejärgselt oli seal 6 Tony nominent (sealhulgas Best Play!). Broadwayl mängis siinset Tiina Mälbergi rolli Kuldgloobuse, Emmy ja 2 Tonyga (sh just selle rolliga) pärjatud Mary-Louse Parker. Ise pole MLP rolli näinud, aga Tiina rolli nautimine ja tema selle naise nahas olek, seob Tiina enda olemust aimamisi tajutavate tegelase isiku loomise peenhäälestusega, mis omakorda mängulises mõttes joonistab selgemaks teatud kohtadest just tegelase eripärad publikule tõlgendamiseks. Ta tegelane ei kerja kaastunnet, ehkki võiks. Ei tundle liialt, kuigi võiks. Näiteks, kuna tekstis on toodud sisse, et on kahtlustatud, et tal on soojad tunded ka naiste suunal ja kuna Tiina loodud tegelane on sirgeselgne, terava mõtlemise ning mõtete väljendamise oskusega, aimamisi just nimelt "professorlik", siis sell(is)est naisest võikski jääda tõesti selline mulje (lisaks muud vihjed tekstis, mis ju ka viitavad sinna suunda, näiteks tema 1.raamatu alter ego). Aga kas ja kes ta täpselt on, polegi ju tähtis, nagu ka päris elus sellises olukorras, kuid lausa hõrgult intelligentne lahendus näitleja poolt! Samas see kõik, mis selle naise sees on ja mis sealt usalduslikult publikule välja tuleb ning veelgi usalduslikumalt oma õpilasele, kuni jahmatuseni välja, mis värk üldse on! Selles mõttes peaks seda ka vaatama vaatet tegelastestki peenetundelisema lähenemisega, et kõik mõjuks veel omakorda nii, nagu selline olukord päris elus võiks mõjuda, juhul kui vaataja oleks kas ühe või teise tegelase nahas. See on ka ainus võti nende inimeste mõistmisele läheneda, sest vaevalt, et päris lõpuni nii keeruliste siseilmadega inimesi olekski võimalik lahti muukida. Ja inimpsühholoogia ongi sedavõrd keeruline, mis ju nii teatris kui kirjanduses autorid liigagi selgeks lahti seletavad, ehkki päris elus ei suuda meist keegi isegi väga lähedaste pähe näha. See olukord on siiski siinsel kirjanikul õnnestunud säilitada, mis omakorda jätab vaatajale (järel)mõtlemiseks nii tänuväärselt huvitava pagasi.
Eriline on ju kogu lavastuse juures ka see, et esimest korda on päris elus näitlejatest ema ja poeg partneritena laval. See hoolitsus ja keemia, mis neil mängupartneritena teineteisele on (sellega ei ole mindud grammigi ebaloomulikuks kuigi vastavas olukorras on oht õhus, ent lavastaja on kiivalt suutnud selle ära hoida) - sellist teineteisele imelist allamängu ning teineteise ülestõstmist, on kahtlemata imeline vaadata.
Karl Robert Saaremäe jätkab muudkui paremaks näitlejaks saamist ja neile, kes tema intensiivsust pelgavad (viidates oma teatrikaaslase suhtumisele), neil pole seda siin lavastuses vaja karvavõrdki karta. Ühtviisi tundeerksalt on lahendatud näitemängu mõlemad rollid ja Karl Robert hoiab oma tegelase saladusliku ning huvitavana. Alguses oleks ju võinud arvata, et kuivõrd kummaline selline olukord võib olla, kartes isegi, et ega seal mingit armusädet nende tegelaste vahel ei teki (nagu ju tavaliselt vastavates lugudes). Aga võibolla, kuna nende tegelaste eripärad ja nende sügav sisemaailm (millest saab üha rohkem aru etenduse kulgedes) suisa nõuavad seda, et neil poleks midagitki sellist, siis omakorda tuleb just nimelt kasuks, et neid tegelasi mängivad ema ja poeg. Oma lemmikõpetajatega ju võib ka tekkida vanemlik suhe – selles on mingit isemoodi armsust. Ehkki siin ja ajendatuna sisulisest loojoonisest, siis tegelikult on see vägagi kahe üksiku inimese kokkupõrge ning õpetaja lootus, et õpilane teda mõistab ja sellepärast ka kõik see edasine, mida siin mitte-näinutele paljastada ei tohi. Samaga vaatet ninanips ja allajoonimine lõpus, et haukuv koer ei hammusta, aga vaga vesi sügav põhi... Seejuures veel lootusetuse ja lootuse paradoksaalne ristmäng, sest tegelikult ei tea me keegi, mis nurga taga ootab! Vabandust krüptilisuse pärast, aga kes on näinud, see mõistab.
Järelmaitsena on tervikelamus ilus ja kurb, aga omade helgete toonide ning isegi kohatise õrna huumoriga. Loomingust, aga ka sellega kaasnevast valust. Loomeinimestele vast väga hästi tuttav - kui kõik midagi kiidavad, aga keegi 1 teeb maha, siis meelde ja vaevama jääb ikka see 1! Seejuures sealt edasi "2.raamatu needus". Ja eriti just isiklikult valus ära tundmine, ehk piltlikustatud ületamatu künnis - "miks mitte proovida ise raamatut kirjutada? Aga sellepärast, et mina kirjanikuna ei ulatuks ju kunagi näiteks Dostojevskini!" (Dostojevski on siin mitmetasandiliselt tegevustikku integreeritud). Või kui palju on loomingus loojat ennast (see on siinses loos isegi mitmeti oluline). Sellest kui palju ikkagi on teise inimese sees, mida me sealt peale vaadates ei näe. Ning miks me peame asjadest rohkem RÄÄKIMA. Inimesed on karjaloomad, me vajame teineteist. Kuna tekst on nõnda sisutihe ja tähendusterikas ning kisub nõnda endasse ja parajasti ennast kõnetavate detailidega kaasa, siis kardan, et selle ühe vaatamise põhjal ei jõudnud kõike märgatagi ning kõiki sisust pähe tekkivaid fantaasiamänge lõpunigi mängida… näiteks, mida kõike üldse sellest uskuda? Me vaatajad saame ju vaid seda, mis on jutustaja mälus ja mida ning kuidas ta seda on otsustanud jagada ning mida ja kuidas hoopis tema ise tõlgitseb. Metatasand metatasandi otsa.
Hinnang: 4, kuigi suur ahvatlus on siia + ka veel juurde lisada, sest no sedavõrd hõrk ja intellektuaalne, kirjanduslik ja üllatustega, kaasakiskuv ja mõtlemapanev, valus, aga omade lootusekiirtega.
Väga hea teater!
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Loog'i fotod):
HÄÄL MINU SEES
Üksindusest ja inimlikust lähedusest rääkiv ameerika kaasaegne näidend pakub rohkelt äratundmist. Peategelane, Yale’i ülikooli üksiklasest professor, võtab loovkirjutamise kursusel juhendada andeka, kuid saladusliku loomuga tudengi, kellega tal tekib ootamatu side. Sedamööda, kuidas nende kohtumised tasapisi kulgevad, esitab õpetaja õpilasele üllatava palve. Tundesügavast loost jääb kõlama üldinimlik küsimus, mil viisil on meil võimalik üksteisele tuge pakkuda ja mil määral me üksteist ikkagi päriselt tunneme.
"Vahel kohtame me kedagi, täiesti võõrast inimest, kes hakkab meid huvitama kohe esimesest pilgust, kuidagi äkki, korrapealt, enne kui jõuame sõnagi vahetada." (Fjodor Dostojevski)
Esietendus 10. novembril 2023 väikeses majas.
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 15 minutit.
LAVASTUSMEESKOND
Autor Adam Rapp "The Sound Inside"
Tõlkija Triin Sinissaar
Lavastaja Mait Joorits (Eesti Noorsooteater)
Kunstnik Getter Vahar
Helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja Märt Sell
Foto- ja videokunstnik Siim Loog
Osades Tiina Mälberg ja Karl Robert Saaremäe (Must Kast)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar