Reede, 28. august 2020

Sõsara sõrmeluud - Teatriühendus Misanzen

Tere tulemast visuaalidevõlur Helen Rekkori karmide, ent kaunite, kiiksude ja üllatustega rikkalikult täidetud eesti rahavapärimuste maailma. Nagu tegelikult suurem osa algupäraseid muinasjutte, tõusevad ka nende, folklorist Merili Metsavahi kogumikraamatus "Sõsara sõrmeluud" valitud 5 loo vaatamisel õõva jõul kuklakarvad. Ei, mingit tõsist õudukat pole vaja karta, ent näiteks vana tuttava Perrault'i "Sinihabe" tasemel küll. Ja üks teine Perrault'i muinasjutt, nimelt Tuhkatriinu ongi siin eesti omas kastmes täiesti olemas - segatuna veel libahundiliku lõpuga!

Mnjaa, lavastaja ise on need lood dramatiseerinud ning igas loos paitatakse vaatajate silmi värviliste, unenäoliste, stiilseks lihvitud vaatemängudega. Nagu öeldud - 5 lugu, aga teatritehnikaid, mis nende jutustamiseks on kasutatud, on vähemalt 2 korda nii palju: draama- füüsilisest-, varjuteatrist, objekti- ja nukuteatrini välja. Nii fantaasiarikas režii, nagu need reaalsusega vabalt ringi käivad lood ise! Iga lugu eraldi kubiseb ideedest ja erilistest jutustamisviisidest ja tervikuna ikka täiesti pahvikslööv visuaalide extravaganza. Lavastajateatri tase, mille lati on Helen ise oma eelmiste töödega (iseäranis "Õhtu on salameri"ga) nõnda kõrgele ajanud, ehk siis ootused on ka vastavad.

Ja kindlustamaks seekordset õnnestumist, on lavastaja kaasanud suuremas osas enda jaoks tuttava tiimi. Eks ikka luurele ole mõistlik minna nendega, keda usaldada ja kellega vastastikune mõistmine "toimib". Ja kahtlemata, kuigi tegemist on adapteeritud lugudega, mis oma läbikomponeeritusest ja jutustamiskontseptsioonist tingituna mõjub ka kui autoriteater, on see tegelikult ka ansamblimängu võidukäik. Seda nii laval kui ka lavataga kõik tervikuna kokku. Auteurilik tugev nägemus, millele iga tegija omalt poolt "kõrre pessa toob".

Priidu Adlas loob ühe senise teatriaasta parima valguskujunduse. See on siin nii oluline, et praktiliselt aitab luua ja käib käsikäes kogu režiiga. Värvidega edasiantav tunnetus, sümbioosis helilooja ja muusikakunsnik Villem Rootalu technot ja pärimuslikku muusikat segava kõrvuvoolava väärtmuusikaga pani siinkirjutaja tantsima istudes praktiliselt terve kogu etenduse tegelaste elusaatustele kaasa. Kinkides muuhulgas ka ühe aasta parima ja mõjusaima laulugi - "Ema mu ära tappis, isa liha ära sõi"! Maarja Pabuneni kostüümid, mis vastavalt loole kaasamängivad, aga eriti põhitoonide ja -materjalide poolest just "vanadele eesti lugudele" ideaalselt sobituvad. Nendele pannakse lugude käigus lisandeid, mis jätavad mulje märkamatust ja imekiirest kostüümivahetusest ühest loost teise, kuigi tegelikult on tegemist täiesti oma kostüümirežiiga. EKA stsenograafia taustaga Joanna Juhkam'i töödega varasemalt väga kursis ei ole (vaid üks minimalistlik lavastus Von Krahlis), aga siin loodud whitebox, mille peidust ilmuvad sakraalsed üllatused ja kõikvõimalikud muud sürpriisid panid nüüd selle tööga ta väga tugevalt eesti teatrikaardile. Fantaasiarikkus, mida tiivustavad "ilu" tiivad - teater ja eriti visuaalteater on ju ka kahtlemata "visuaalne" kunst ja seda "Sõsara sõrmeluud" pakub. Ja kuna tegemist tõesti viie erineva looga, mis kõik on vägagi dünaamilised, siis ähmastub ka piir mis liigub lavastaja ja liikumisseadja vahel. Igatahes saab Kristjan Rohioja siin ka tantsuseadeid sisse tuua, sest need annavad veel omakorda hoogu juurde, aga kogu liikumine on ka muidu, juba ka lava avarusest tingitult korralikku võhma näitlejatelt nõudev. Unustamata kõikvõimalikke mikk Mengeli tehnilisi trikke, kus käsikäes kunstniku suurte tüllide, linade ja mille kõige liigutamisest ja nende eelmainitud "üllatuste" paljastamisest - ei saa muud kui ahhetada!

Neid viit lugu on laval elustamas 3 nais- ja 3 meesnäitlejat. Teatav sünkroonsus, sümmeetrilisus, suurte ja väikeste komponentide visuaalne lavaline jälgimine samaaegselt ja kordamööda, võimsate üldplaanide vaheldumine detailsete lähi-fokusseeritud ja detailitäpsete ning detailirohkete laval toimuvate tegevustega - see loob sellise puhta, viimistletud ja lõpuni läbimõeldud visuaalide tunnetuse, mis muudabki vaatamise naudinguliseks. Kuid kogu selles visuaalide ja toetavate kunstide vahel neid lugusid, nagu pilte seinale riputamas on ju loomulikult näitlejad. Nendest neli, ehk Maarja Tammemägi, Rauno Kaibiainen, Kristian Põldma ja Sandra Lange on sellised, keda on saanud Heleni varasemates töödes (mõnda neist ka korduvalt) laval näha. Ajjar Ausma on teadagi tuttav (Cabaret Rhizome/STL/Zuga taustaga) tantsumees, kelle dramaatilistesse rollidesse sobivuse avastus väärib veel eraldi tähelepanu ja tänusõnu lavastaja aadressil! Lisaks täiesti uus lavatutvus/avastus Kat Sun, kes trupikolleegidele sugugi alla ei jää.

Tõesti ansamblitöö on see siin eelkõige, sest keegi pole neist teistest rohkem pea- ega kõrvalosas. Kõik on niiöelda oma stseenide valitsejad. Vastavalt loole siis kas rohkem kesksemas rollis või kõrvalisem. Ja omavaheline keemia hoiab neid teineteisest mitte esiletungimast, vaatajatelt endale tähelepanu tõmbamast. Kuna Maarja ja Rauno on siinkirjutaja erilised lemmikud lavastusest lavastusse, siis võiks ju jälgida just neid rohkem, aga ei - siin on kõik nii täpselt paigas ja tähelepanu jaotub tõesti võrdselt. Igaüks neist ometi saab ka ühes ja teises loos esile tõusta, sestap tuleb hakata kõrvutama kõigi 6 nimesid oma lemmikute sekka. 

Naised on siin mitmes loos kositavad ja mehed muidugi siis need, kes kosivad... kuigi kosilasteks ka teised naised nö."mehenahas". Naised siiski saavad peamiselt olla kõigis neis lugudes "head" - need, kelle heaolulule ja käekäigule vaataja oma positsioonilt kaasa elab. Mehed on siin lugudes need "kurja juured" - peni- või maonahas, laibasöödik või õe käte maharaiuja. Üks lugu (nimiligu), kus naine on "halb", seda irooniliselt mängib siin ka "parukaga mees"... Kas lavastaja teadlik vingerpuss või juhuslik kokkusattumus, see jääb müsteeriumiks.

Maarja Tammemägi on minu arvates meie üks eripalgelisemaid noori naisnäitlejaid. Täiesti žanrivabalt võib ta olla nii jõuline kui õrn nii komödienne kui ka sügavalt dramaatiline, alistuv mehenaine, kui ründav naissõdalane. Lavastaja käes savi, kellest voolidajust see, keda vaja, just selline millist vaja. Kuigi eks see ole ju lõppude lõpuks näitleja enda arsenal, millega ja kuidas ta oma tegelasega kõmmutama laval hakkab. Ja siin "Sõsaras" saab ta seda laia paletti päris mitmeti lavale tuua - kõrgi printsessina, laibasööja hirmunud naisena, venna petetud õena kui ka karikatuurse kasuõena - kõik ühtviisi usutavad ja kaasakiskuvad karakterid. Rauno Kaibiainen oma kelmikates karakterites on täiestu võrratu! Tema tugev improteatritaust on muutnud ta ettearvamatuks ning alati midagi uut-üllatavat pakkuvaks, nõnda ka siin. "Kuri kasuema" oma lopsakate lokkidega - mina arvasin arvestades säärejooksu varjuteatrina, et tegemist on tantsijanagi tuttava Ajjar Ausmaga, aga näe võta näpust - õnneks tulevad nad sealt sirmi tagant välja ka... Vähemalt sama üllatunud olin, et üheks võõrasema tütreks oli Kristian Põldma. minu tavalise teatrikaaslase suur lemmik (sedapuhku käisin üksi vaatamas ning ei saanud "fännist" mõjutatud), ent sellest hoolimata oli iga tema, isegi pisem sutsakas läbimõeldud ja -tunnetatud - ideaalne ansamblimängija! Sandra selgelt tundub ise nautivat ekspressivsemate tüüpide loomist. Mida karikatuursem, seda lõbusam. Ja need kahtlemata õnnestuvad tal ridamisi. Kuid siin on piisavalt stseene, ka kõrvalisi, mis ei nõua seda tulesädet, mis temast justnagu iga hetk väljapaiskuda tahaks. Ja selline varem mittemärgatud duaalsus tema puhul näitas teda kui näitlejat täiesti uue nurga alt. "Eesti oma Tuhkatriinu" tuli ka etenduse keskel minu juurde (okei, ega esimeses reas teisi mehi polnud võtta ka, aga jäägu see "illusioon") ja ütles mulle silma sisse "Sa oled nii kaunis mees"... Jah, lisaks muudele võtetele kaotatakse siin nimiloos ka neljas sein... mitte, et publik muidu mängleva kergusega pakutavaga kaasa ei läheks, aga lihtsalt selline reality-tv'lik lõik on nagu üks kogu nende trikitamiste reas veel üks (ja antud juhul ikkagi üllatav) komponent! Kuna ma õudusfilmide suure austajana olen nendega oma pika elu jooksul korralikult juba karastunud ning igaõhtused lood vangla telgitagustest, rääkimata enda kummalisest elusaatuselõikudest, mis kõik on juba korralikult visuaalselt endasse ammutatava materjali hirmutava võimekuse lahustanud, siis siin on ometi üks stseen (ja ma usun, et rolli mängib just see, et istusin esireas ning tegelaste ja vaatevälja vahel ei olnud isegi teisi "kaitsvaid" kaasvaatajaid ning olin loosse kogu saba ja karvadega imetud), mis tõesti hästi töötas hirmujudinaid tekitavalt. Eelkõige tänu ka Ajjar Ausma näitlejatehnikale selles stseenis. Nimelt laibasööjana. Stoilise rahuga, endal suu üleni verine (vaata üleval, esimest Siim Vahuri tehtud fotot), kõrval hirmunud olekus Maarja loodud abikaasa... Taustaks Villemi muusika ja kahtlane siniroheline Priidu valgus, mille tasutalt see punane veri suu ümber saab veel isemoodi õõva värvi. Vot selliste stseenide pärast ma teatris käingi! Need, mis tekitavad tundeid, tekitavad mõtteid, tekitavad vaimustust, mida kunstnikud on suutnud luua ning milliste tugevate emotsioonideni looga sümbioosis on võimalik vaataja viia! Ajjar on üldse kaugelt liiga vähekasutatud teatris. On see siis pühalike ja kandiline kirikuisa, armastav lapsevanem, lahe lollitaja poisiklutt või nagu siin hirmus surnute sööja - kõik see on selles näitlejas peidus, ole ainult lavastaja ja kutsu need välja. Ma ei tea, mis lavaline x-faktor temas peidus on, et nii kui ta prožektori alla lastakse, tuleb see temast välja paneb teda jälgima. Kat Sun, kes võib-olla vastupidiselt eelnevalt väidetule siiski on vast ainsana rohkem nagu kõrvalosas, saab küll siiski omad stseenid, millega end meelde mängib. Kaasa aitas (vähemalt seekord, ehk esimene kord) tema eriline soeng, aga ega juuksed pole see, mis temast siit kaasa lõppude lõpuks mälus tuleb, vaid teistega sarnane ansamblimängija kõrgem klass.

Eriliseks muutsid veel sisule ja vormile lisaks selle etenduse ja hiline mänguaeg - etendus algas kell 22 ja lõppes alles kell 0:45! See kõik oli nii hoogne, üllatusi täis ja põnev, et aeg lendas nagu linnutiivul. Eks muidugi nii hilja on meeled ka hoopis teistmoodi vastvõtlikud - emotsioonidega mängimine töötab hoopis teisel tasandil. Suurest Krulli tehasehoonest väljudes oleks nagu sisenenud hoopis teise maailma. Pisut juba unesegasena ja isegi võõrastav oli kuulda samal ajal sealt lahkuva kaaspubliku vaimustunud kommentaare... ja seda mitte sellepärast, et need "vaimustunud" olid - see oli isegi meeliülendav, kuna ise oli vähemalt sama lummatud, vaid pigem sellepärast, et me ei elagi selles kunstilises ja pealtpoolt tüünes, ent seest siiruviirulises maailmas, milles me just 3 tundi olime viibinud! Ja sellest hetkes seal Kopli liinid vahel tundus millegipärast hoopis see meie maailm turvalisena, pealtpoolt siiruviirulisem, aga seest tüünem.

Ja ometi, kui siis seal pärast etendust üksi oma autosse istusin, kuulsin järsku, 
kuidas tagaistmel kahiseb miski - 
keegi oleks nagu ühest otsast teise nihkunud. 
Vaatasin hirmunult tahavaatepeeglisse... 
Midagi oleks nagu vilksanud?
uhh, polnud seal kedagi... 

A järsku oli madu?!?


Hinnang: 4+ ehk 8/10st
Täna on selle lavastuse sellesuvine viimane esituskord ning siiani väljamüüdud saalitäied räägivad iseenda eest - see on väärt vaatamist ning minu poolt ka kaasa raudpolt kindel soovitus! Kuna augustikuud on järele jäänud veel 4 õhtut, siis võib juba ka kindlalt väita seda, et tegemist on ühe tänavusuvise TOP3 teatrielamusega! Eriti soovituslik neile, kes on vastuvõtlikumad millelegi ebatraditsionaalsele, kastist väljas lavastustele, aga armastavad ja austavad eesti rikast pärimuspärandit, mida oleme ausad, ei saakski "traditsionaalses teatrikeeles" piisavalt fantaasiarikkalt lavale tuua. Vau- efekt on siin garanteeritud!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Siim Vahur):

"Sõsara sõrmeluud" on teatriühendus Misanzeni lavastus samanimelise pärimuskogumikuainetel. Folkorist Merili Metsavahi on raamatusse “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) koondanud valimiku muinasjuttudest, milles naine esineb nii sündmusteahela käivitaja või peategelasena kui ka kandva kõrvaltegelasena. Misanzen on lood tõlgendanud 21. sajandiga kohanenud inimese perspektiivist endaleiseloomulikku visuaalteatri keelde, külastades nii argi- kui maagilist reaalsust. Neis küllaltki hämarais lugudes võib kohata nii libaloomi kui tuhkatriinusid, reetlikke lähedasi kui afääre, pritsib pisaraid ja verd.

Lavastusse valitud muinasjutud on kogutud vahemikus 1931–1955. Oma osa mängivad naise kujutamisel neis lugudes põimunud ajalis-kultuurilised kihistused - kui vanemad kihistused võivad viidata muinasaegsele matrilineaarsele elukorraldusele, siis hilisemates annab tooni ristiusuga omastatud patriarhaalne enesestmõistetavus. Motiive leidub nii muinasaegsest animistlikust maailmakäsitlusest kui ka tõlkekirjandusest ja filmisüžeedest ammutatud
narratiividest, samuti pole haruldased laenud vene legendidest ja imemuinasjuttudest. Samuti oleneb naise saatus ja staatus vestja taustsüsteemist ja maailmavaatest.
Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut lummanud - visuaalteatriõhtu “Üle vee”/”Laineid lausudes” Viinistu kunstimuuseumi katlamajas ja merekuuris, “Süüria rahvalood” Vaba Lava kuraatoriprogrammis, “Õhtu on salameri. Edgar valteri rahutu rahu” Villike teatritalus Võrumaal. “Sõsara sõrmeluud” sünnib Misanzenile iseloomuliku visuaalteatri käekirjaga. Lavastuses mängitakse varju-, maski, nuku-, audio-, tantsu- ja objektiteatri vahendite ja võimalustega.

Lisaprogrammina järgneb teatriõhtule “vaikne reiv”, mille kunstiliseks juhiks on silent disco kuninganna Kat Sun. Muusikalises programmis kõlab pärimusmotiividest inspireeritud nüüdisaegne tantsumuusika, mille lõviosa moodustab Eesti artistide looming.
Lavastus "Sõsara sõrmeluud"

Merili Metsavahi koostatud pärimuskogumiku “Sõsara sõrmeluud. Naine Eesti muinasjuttudes.” (kirjastus Hunt 2018) ainetel
Lavastaja ja dramatiseerija: Helen Rekkor
Kostüümikunstnik: Maarja Pabunen
Lavakunstnik: Joanna Juhkam
Maskikunstnik: Sandra Lange
Koreograaf: Kristjan Rohioja
Helilooja ja helikujundaja: Villem Rootalu
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tehnilised lahendused: Mikk Mengel
Osades: Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja
Tammemägi, Kat Sun
Esietendus 14. augustil kell 22.
Järgnevad etendused 15., 21., 22., 27. augustil algusega kell 22:00.
Lavastust soovitame alates 16. eluaastast.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, AS Keskkonnateenused, DSA Eesti, Eesti Noorsooteater,
Kanuti Gildi SAAL, VAT teater

Kommentaare ei ole: