Esmaspäev, 31. august 2020

Katkuhaud - Ugala

 

Minu teatripeegeldus baseerub sellel, et Ene Mihkelsoni raamatut "Katkuhaud" pole ma varem lugenud. Raamat oli ilmudes millegipärast eemaletõukav ja ma ei teagi miks, sest "katk" kui teema tundub huvitav alati ning raamat võitis ka rida auhindu (sellepärast isegi ostsin selle endale riiulile, et "kunagi" kindlasti loen). Nüüd, pärast teatri nägemist selgus, et katk on siin ülekantud tähenduses. Viidates ilmselt Stalini-aja ohvritele ning see, milliseks too aeg inimesed muutis, omakasuhuvidest johtuvalt on selline sotsiaalne käitumisilming tõesti võrreldav psühholoogilise "katkuga".

Tegelikult võiks kogu teatrielamuse kokku võtta ka vaid ühe suure armastuskirjaga Luule Komissarovile. Oma aastaauhinnaväärilise ümberkehastusega Kaata'ks hoiab ta vaatajat enda peos iga sekundi, mil ta laval on (ja isegi kui mõnes stseenis teda seal näha pole, on tema "kohalolu" tuntav!). Niivõrd psühholoogiliselt läbitunnetatud on see roll ning selle, minevikust läbiraputatud ning oma ilmselgelt raske elukandamiga tänaseks mentaalselt häiritud vanamemme kihtidevahele pugenud Luule, on leidnud siin endast täiesti uusi tahke ning suutnud need suisa vapustava meisterlikkusega välja tuua. Lull on tõeliselt, nagu üks meie rahvuslikke aardeid! Jah, selles Kaatas on ka üksjagu Luulet kui näitlejat, aga suurem osa ikkagi selgelt nö."ülesehitatud" karakter - näiteks pisikesed suuga tehtud tsüptsüptsüpid, kiired-närvilised teelusika keerutused tassis, memmetudilikud sussisahistamised jne. Näitleja ei pruugi siin mängida endast sugugi vanemat naist, ent sellel karakteril on olnud suured läbielamised, mis on temast tänaseks päevaks kujundanud Luule ülesehitatud ebastabiilse närvikavaga tädikese. Ja Luule tõesti "mängib" selle kõik Kaatasse sisse. Kõik need kiiksud, mis on tekkinud sellest, et üks naine oma mälestuste taaka endaga nii pikalt kaasas on pidanud kandma, ilmselgelt saamata hetkekski oma mõtetes neist deemonitest ja süütundest rahu. Lull, lull, va musirull... vapustas, raputas, nii tegelane kui näitlejatöö - silmad, kehahoiak, reaktsioonid (osad justkui refleksid, teised jällegi, nagu nimme kaastegelastele teatavast küljest enda näitamiseks külge poogitud - vägev kui näitleja suudab luua oma mängu selliseid metatasandeid), miimika, füüsiline ja mentaalne. Imeline!

Kadri Lepp, Kaata sugulastüdrukuna, keda Luule karakter lapsena üles kasvatas on siin teine peaosaline. Kadri lahendab oma karakteri allasurutud tunnetega, mis aeg-ajalt rafineeritud loomuga tänapäeva naisest siiski aeg-ajalt välja purskuvad - nii valusad ja nii häirivad on tema küsimused oma enda (ja Kaata) ajaloo kohta. Kui alguses on see tegelane pikalt oma tundeskaalas vangis, siis võib jääda mulje, et rollis polegi väga palju dünaamikat, ent see on näiline, pinna all pulbitseb ja koguneb kõike seda mäda, milles ju laps ise pole milleski süüdi, vaid see on teise, täiskasvanud inimese tegudest sinna pandud. Lapsena tead ju vaid niipalju, kui suudad näha ja tükkidest enda jaoks kokku panna. Sellepärast on ta nüüd tulnud (üle pika aja) oma tädile külla, et saada selgusele, mis tegelikult juhtus. Saada täidet oma mustadele aukudele ning rahu teadmisest, mida ja kes vanemas generatsioonis tegi.

Tänapäeva tasandisse on segatud ka Kaata poeg, Aarne Soro kehastuses, kes käib emal külas vaid omakasu noolides (geenid on kandunud ju edasi, aga igas ajas on oma "katk" möllamas inimeste psüühikaidpidi). Aarne loob selle mehe ontlikuks, ent kuidagi kohmetuks ja nii sotsiaalselt kui ka olemuslikult imelikuks, kuigi mitte ülemängimisega, vaid täiesti usutava inimesena. Selliseid on meie seas. Ta tegeleb mingite umbluutamistega, mida ise tõsiselt võtab ja nõnda on saanud ka teisi ennast uskuma, tegelikult elades oma ema kulul, temast tegelikult hoolimata. 

Kõrvaltegelasi on veel mitu, kes lavaaega saavad vaid loetud minutid. Nendest jahmatasid oma karakterloome kõrgema klassiga Garmen Tabor ja Vilma Luik. Garmen sellise hoogsuse ja hoopis teistmoodi "närvid läbi" naisena, kes on vanaduses ehitanud endale kaitsvad müürid ümber, aga seal sees on ta ka ühtlasi ise lõksus. Vilma jällegi suutis ahhetama panna, et see on tõesti tema, kes oma rolli mängib. Nii vägev kui näitleja suudab enda rolliprismat arvestades, tulla ka pisirolliga hoopis uutmoodi lavale. Positiivselt üllatas ka Marika Palm, nipsaka ja hästilahendatud pisirolliga. Tarvo Vridolin tõstis iseenda lati nii kõrgele kevadel nähtud "Triller"iga (siiani terve selle aasta parim meeskõrvalosa roll!) ja vähemalt esietendusel pani ta sirgelt selle lati alt läbi... tõstatas küsimuse, et kas tõesti polnud kedagi vanemaealist seda rolli mängima kutsuda... või polnud lihtsalt tal see karakter esietenduseks veel valmis. Ja kas siis Tarvoga koos (mängides tema naist), tõmbas paraku ka Merle Liinsoo mängu samasse küsimärki kaasa...

Üldse jäi mulje ja seda vaid selle ühe korra vaatamise (esietenduse) põhjal, et kas Priit Pedajas maksis mingil määral lõivu pandeemiaajale või miks see kõik nii ebaühtlane oli, kuigi Pedajas on tuntud kui pedantlikult lõpuni detailides täpseks oma lavastused ja dramatiseeringud lihvides, siis see mida Ugala väiksel laval vaatad, pole siiski tegelikult veel lõpuni valmis. Või siis pigem see oleks nagu mingil määral valminud kiirustades (kas ehk oli küsimus õhus ettevalmistusajal, kas lavastust üldse tuua välja sel suvel või mitte)? Alates dramatiseeringust. Inimeste nimesid visatakse õhku nii palju, et läheb pool etendust ja mõnede nimede puhul rohkemgi aega, et saada sotti, kes on kes olnud kunagi? Kes veel on elus ja kes on surnud? Vahepeal Kadri Lepp ütleb oma isa kohta isa, siis räägib tema kohta nimega Valter, mis tekitab segadust, kas ta räägib kahest erinevast inimesest? (selle panin tõesti kokku alles teises pooles, kuigi need, kes on raamatut lugenud, saavad ilmselt paremini aru). Ajaloos juhtunud asjadest rääkides, kasutatakse mineviku vormi, aga ühes lõigus mängitakse see "juhtunud" osa ka laval välja. Lavastuslikult töötab selline "väljahüpe" nii hästi ning on tunne, et rohkema ajaga, oleks Priit neid teinud rohkem. Alles lõpus tullakse justkui piiravast korterikastist välja ning lavalugu saab rohkem õhku, rohkem "vaatajale lähemale". See päästab natuke, aga ei lase lahti mõttest, kuivõrd palju parem oleks tervik olnud, kui neid "väljapõikeid" rohkem oleks saanud. 

Lugu on kahtlemata väärt jutustamist ning usun nüüd palju kindlamalt, et kunagi kui mälestus teatris nähtud loost hägustub, siis selle raamatu ka kätte võtan ning läbi loen. Teatris läbi Kadri Lepa tegelase huvi toimunu kohta paljastub, mida Luule Komissarovi tegelane Kaata on läbi elanud ning seda musta ja räpast staliniaegsete hämarate tegude rägastikku lahataksegi, eelkõige ühes väikses alevi- või külaühiskonnas, kus kõik on kõigiga lähemalt või kaugemalt seotud. Need inimpsüühika hämarad alleed saavad valgustatud ja oioi kui koledad need on! Võrdlused Sofi Oksaneni "Puhastus"ega pole sugugi asjatud, sest nii mõneski mõttes on inimsaatused teatavas mõttes sarnased, kuigi loomulikult on Ene Mihkelson neid lahanud omast vaatenurgast. Eks see paneb mõtlema oma vanemate ja vanavanemate peale ning toonase Eesti õudustele, mil sugulane reetis teise, naaber kaebas naabri peale, tahtlikult või tahtmatult, oma huvides või vahel ju ka kogemata (näiteks jälgiti kui keegi viis metsa süüa). Ja loomulikult nendest juurtet kasvanud inimsuhted, kuigi sügavale maetud, võivad kanda veel tänasenigi vilju. Eriti väiksemates kohtades, kus inimestel on valusad mälestused (elavalt tulid ka meelde Lõuna-Eesti metsavendade punkrites ronimised ning lood, mida seal kandis sai kuulda). Varsti on "need" mälestused hägusad ning põlvkonnad tulevad peale, kelle jaoks see kõik on vaid liiga kauge mälestus, pealegi edasijutustatuna romantiseeritud ning mõne jaoks seikluslikki, kuigi tegelikult on tegemist päris inimeste eluspüsimisevõitlustel põhinevate lugudega. 

Sander Aleks Paavo hämar valguskujundus, mis mahendab pruune ja beežikaid toone, muutes lava kord ülekuulamislikult valgustatumaks, siis jälle hämaramaks, nagu need koledad mälestused, mis lagedale kisutakse. Pille Jänese lavakujundus põhineb peamiselt ühe toa sisustusel. See tuba on arvestade Ugala väikese saali laiemat lava, vaid üks väike osa sellel. Tekkis isu näha seda etendust kusagil teatrimajast väljas (tekkis tunne, et see võis olla ka tegijatel plaanis), sest kuivõrd palju intiimsem, lähedasem ja hingepugevam see oleks võinud veelgi olla, kui seda vaadata mõnes päris korteris, või näiteks mõnes lagunevas (või miks ka mitte ülesvuntsitud) mõisahoone toas (kohe meenus näiteks Viljandimaal Õisu mõis, mis pole ju teatritegemisega võõras). Kuid need vanaaja riided niimoodi seal seintel, tekitas tunde kõikidest nendest "hingedest", kelle elusaatusele tegelased on kaasa mänginud ning kes painavad kui mitte mujal, siis vähemalt nende südametunnistusel endiselt ka tänapäeval.

Eraldi äramärkimist vajab muusikaline kujundus, mille autoriks on lavastaja ise. Nii täpselt sisse- ja läbikomponeeritud muusikalist kujundust kohtab tegelikult harva. See oli täiesti omaette nauding kogu seekordses teatrikogemuses!

Ugala repertuaari laiemalt vaadates on lavastus väga heaks partneriks näiteks "Etturitele", aga ka üldse ajaloohõngulisele ajajoonele läbi selle maja lavastuste. Tinglikult võiks pidada "Vai-vai vaene Vargamäe" 1920ndatest pärinevaks looks ja on ju "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" 1930ndatest, "Etturid" 1940ndatest ning nüüd "Katkuhaud" viib läbi 40ndate ka 50ndatesse välja. Kuigi see ei ole kaugeltki minu aasta lemmikteatrielamus, isegi suveteatrite tugevas konkurentsis jääb ta mitmele alla, kuigi ootasin just "Katkuhaud"a see suvi kõige enam, on see kahtlemata väärt vaatamist ka kasvõi ainult Luule pärast! Külmavärinaidtekitavalt võimas, milleks näitleja võib olla võimeline! Mmuahh, Luule! 

Ja see kuidas Ugala pandeemia ajal teatritegemist korraldas ja oma publikut austab on eeskujuks tervele Eestile! Viitan siinkohal nii juhistega kirjale (Ugala ümber on lisaks hetkel toimumas ka ümerehitused), mida enne etendust kõigile vaatajatele saadeti kui ka (meeldivat) temperatuurikontrolli saali sisenemisel, istumispaigutust jne.

Hinnang 4- (Kuigi Luule 5+!)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt):

Katkuhaud
Ene Mihkelson

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).
Esietendus: 07. august 2020

LAVASTUSMEESKOND
Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja
Priit Pedajas (Eesti Draamateater)
Kunstnik
Pille Jänes
Valguskujundaja
Sander Aleks Paavo
Osades
Luule Komissarov, Kadri Lepp, Aarne Soro, Vilma Luik, Marika Palm, Tarvo Vridolin, Garmen Tabor ja Merle Liinsoo

LAVASTUSE TUTVUSTUS
Üle pika aja kohtuvad kaks naist, kelle põimunud elusaatustes on peidus üks saladus.

Kui lavastuse peategelane oli 6-aastane, võttis tädi Kaata ta enda juurde elama. Nüüd, aastakümneid hiljem asub ta 80-aastase tädi ja seejärel oma ema Sanna mälestuste jahile. Iga uus külaskäik erakuna elava Kaata juurde avab kiht kihi haaval kunagi toimunud sündmusi, keerulise aja pinevaid suhteid ning põhjuseid, miks minevikus toimunust siiani rangelt vaikitud on. Kuidas leida vastuseid ja anda hinnanguid ajale, mil iga sammu pidi põhjalikult kaaluma? Ajale, mis nüüd sõrmede vahelt laiali pudeneb, kuna sellest pole senini tahetud rääkida.

Ühe olulisema kaasaegse eesti kirjaniku Ene Mihkelsoni mitmete auhindadega pärjatud ajaloolise romaani „Katkuhaud“ toob publiku ette Priit Pedajas, kelle lavastajatee 41 aastat tagasi Ugala teatrist algas. See lugu, mida tihti on võrreldud Sofi Oksaneni romaaniga „Puhastus“, koorub lahti nagu sibul ja toob meieni ühe perekonna loo, aga ka terve eesti rahva loo elusaatustest ja valikutest 20. sajandi teise poole alguses.

Kommentaare ei ole: