Kolmapäev, 31. juuli 2019

Kadri - Emajõe Suveteater


Alustasin oma kooliteed Tallinna 7.Keskkkooli (praegune Inglise Kolledž) 1.klassis. Meil oli 24 poissi ja 14 tüdrukut, ehk korralik "poisteklass". Sellest hoolimata, saime omavahel kõik väga hästi läbi ja hoidsime kokku. Ei pannud tähele, et kedagi oleks otseselt kiusatud. Õppida oli pidevalt nii palju ja lapsed tulid kesklinna kooli üle terve Tallinna, seega polnud selleks kiusamiseks õieti aegagi. Minul oli tunne, et olen sõber igaühega meie klassist. Eks mingeid pisemaid hõõrumisi võidolla oli kellegi vahel, aga no ei midagi suurt, ega kauakestvat. Olin 8 aastane kui vanemad lahutasid. Ja 14 kui ema abiellus soomlasega ning me kolisime Soome elama. Eestis oli siis veel nõukogude võim ja teismelise jaoks, kes oli üles kasvanud Soome TVd vaadates, tundus see ühe korraliku seiklusena. Tegelikkus sadas küll kohe Soomes, Georg Otsa -nimelise laeva randudes - terava, valusa, külma rahena krae vahele.

Kasuisa oli vanuse mõttes oma 30ndate teises pooles ja senimaani elanud poissmeheelu. Tema jaoks järsku saada 2 teismelist poega ja jagada oma elu ning kodu nendega - sai meid vennaga "kauba peale", meid otseselt tahtmata... Ühesõnaga ta ei osanud muudmoodi asjasse suhtuda kui kehtestada karmid reeglid kõige kohta. Nõnda näiteks kuni 18-aastaseks saamiseni oli meil magamamineku sundlus punkti pealt kell 22. "Voodisse ja mitte üks piuks enam!" Kujuta siis ette 17-aastast, kes peab olema hiirvaikselt kell 22 voodis (tollel ajal ei olnud ei mobiiltelefone, ega ka läpakaid. Meil oli vanemate magamistoa nurgas kasuisa floppydisce lugev arvuti, aga seda ei tohtinud keegi sõrmegagi kogematagi puudutada), mis sellest, et mõni telesari või film kestis praktiliselt igal õhtul kauem. Ja no telekat vaadates ei tohtinud tõsta jalgu diivanile, ega end mugavalt tunda, vaid kui vaatasid, siis "ilusti istudes" jalad korralikult vastu maad. Kasuisal oli ka määratud üks laud, kuhu kes iganes posti postkastist võttis, pidi selle panema. Ükskord koolist tulles tegingi seda. Ema käis millegipärast lõuna ajal kodus ja koristas kööki ning ühtlasi pani kasuisa posti selle kohal olevasse kappi. Varsti pärast seda saabus kasuisa koju (ema oli siis juba tagasi tööle läinud). Küsides, kes posti tuppa tõi, tunnistasin, et mina. Kasuisa, kes tegeles tõsiselt ka bodybuildinguga ning oli suur kui mägi. Tuli minu tuppa, haaras mul ühe käega peast ja tiris mu oma "postilaua" juurde. Hõõrus mu põsega tühja lauda ja siis virutas mu otsmiku vastu selle laua nurka (siiamaani on "Harry Potteri" arm alles - nii otsaees kui hinges). "Kus post on?" Ei osanud mina talle vastata... Õhtul kui ema koju tuli, andis kasuisale posti, aga loomulikult ei saanud mina mingit vabandust.... Eks ma väikestviisi üritasin rebel ka olla ja tema hirmuvõimust hoolimata või selle kiuste igasuguseid lollusi teha. Üks sellistest lollustest lõppes kord köögipõrandal. Mina pikali maas, tema oma 150 kiloga minu otsas, käed kägistamiseks kaela ümber. Kui ma juba kõõksuma hakkasin, hakkas ema karjuma "Lõpeta ära, Sa ju tapad ta ära!"

Kodus olid "sellised" lood... Õnneks mitte kogu aeg. Kasuisa käis mõnikord pikki nädalaid kusagil välismaal tööl ja siis sai "hingata" ja normaalselt ka olla. Oma lapsepõlvest üks tugevamaid mälestusi oligi see pidev ootamine, et millal ta juba ära läheb...

Kooliga oli nii, et kohe kui Soome kolisime... olin juba Soome TVst sellevõrra soome keele selgeks saanud, et mind pandi seda klassi jätkama, mis mul Eestis pooleli jäi (väikevend pandi klass nooremate sekka). Õppisin hästi... ikkagi 7.Keskkooli taustast tekkinud korralik "vana rasv"... Õpetajad tõstsid kogu aeg esile kui viisakas ma olen, sest seal õpilased sinatati õpetajaid ja oldi nendega üldse, nagu omasugustega. See õpetajate kiitmine ja head hinded ning isegi kirjandite ettelugemine klassi ees tekitas teistes kadedust ja ei läinud kaua aega kui nad kõik mulle selja keerasid. "Saatanan ryssä" on sellest ajast ajju graveeritud... mina tulin ju Nõukogude Liidust... Kes tahtis, see andis vastu pead... aga ma pole lööjaks loodud ja tagasi anda ei osanud... Istusin nii mõnigi kord kodus maja taga asuva Pyhäjärve ääres ja mõtlesin, kuidas end ära uputada, et sellest õudsast elust pääseda. Ei olnud hea olla ei kodus, ei koolis...  Õnneks tuli keskkool, kuhu suurem osa neist kiusajatest-narrijatest ei tulnud - nemad erilised "õppijad" ei olnud ja järsku olin ma ülekooli poiss... Kõigiga sõber ja siiamaani veel tänagi tänu Facebook'ile pole paljudega neist side kadunud.

Kui me Soome kolisime, andis vanaema mulle kaasa ühe raamatu... selleks oli juhtumisi Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema". Kaks raamatut ühtede kaante vahel. Meil oli ju loomulikult muidu Tallinna-kodus palju raamatuid, aga ema otsustas need jätta maha Eestisse. Nõnda ma elasingi oma ainsa eestikeelse raamatuga mõnda aega... lugesin selle läbi ja lõiguti veel uuesti siit ja sealt...  Eks muidugi lugesin rohkem siis soome keeles (meil käis kodu lähedal raamatukogubuss korra nädalas) ja keele arengule andis see jällegi võimsa hüppe (usun, et olen soome keele grammatikas siiani päris heal tasemel, kuigi võõrkeeltest pean inglise ja rootsi keelt praeguseks juba tugevamateks... olgu öeldud, et kui midagi sellest soome kolimisest üldse ka kasu oli, siis lisaks eesti koolist saadud tugevale inglise keelele ning täitsa ok vene keelele, on sealne elu toonud kätte ka koolis kohustuslikus korras õpitud rootsi, saksa ja isegi natuke prantsuse keelt. Norrakate suhtluses saan oma rootsi keele baasil ka hämmastavalt hästi hakkama). Nõuka-ajal polnud see Eestisse tagasi reisimine eriti lihtne. Eriti kuna me elasime pärapõrgus ja Helsingist kaugel. Esimest korda pärast Soome kolimist tulimegi kodumaale tagasi alles aasta pärast ning jäädavalt kolisin tagasi 1995 (kuigi pärast seda olen elanud ka 10 aastat Stockholmis ja lühikesi sutsakaid töötanud Londonis).

Vabandust, selle pika ja isikliku sissejuhatuse pärast, aga tahtsin kirjeldada tausta, miks mul on Rannamaa raamatuga eriline suhe, nii "raamatuga" kui ka selle sisuga. Kuigi mäletan, et "Kadri" oli lühike ja justkui sissejuhatus ning tegelik "teos" oli alles Kasuema... Etteruttavalt võib öelda, et lavastaja Andres Dvinjaninov on juba välja öelnud ka selle, et tulevikus on tal plaanis ka see järg lavale tuua.

Raamatuna on Kadrit hea ja lihtne lugeda, tema "päeviku"-laadse ülesehituse pärast... Minul igatahes läks neelates ja päris kiiresti. Kuidagi eriti isiklik ka - lugeda teise inimese päevikut... Sedasi saab teada kellegi kõige sügavamad mõtted ja tunded. Jah, kui Kadri (Ella Cecilia Claesson) laval kurvastab, et miks tema on just see laps, kellel pole õnne olla õnnelik... siis tulid kõik need õudused taaskord eredalt meelde, miks minu lapsepõlv rikutud sai ja kuidas ise täpselt niisamuti kunagi seal keset Soomet, Pühajärve ääres mõtlesin...

Kuna ma varem kunagi teatrilaval pole Kadri dramatiseeringuid näinud ja olen ju üksjagu palju teatris käinud, siis oma üllatuseks ei suutnud leida ka otsimise peale ühtki varasemat lavaversiooni Rannamaa armastatud kultusteosest. Hämmastav! Meil on selline kuldaväärt kirjandusteos ja keegi polegi varem selle lavaletoomisega hakkama saanud! Kasuema on ju küll, aga kuna see "Naerata ometi" filmi nii hästi sisse integreeriti, siis ilmselt pole olnud ka sellele eriti tahtjaid tegijaid. Enne Leida Laiuse ja Arvo Iho suurepärast ja mõjusat filmi on Kasuema vaid korra teatrilavale toodud. Kuid seda juba üle 50 aasta tagasi! 1966 esietendus "Kasuema (Kadri päevik)" Ugalas. Huvitav oli avastada, et Emajõe Suveteatri versioonis Kadri vanaema mänginud Leila Säälik mängis tolles esimeses Kadri lavalaudadele tulekus peategelase internaatkooliõde Anne't (see on teine Anne, kui see, kes "Kadris" peategelase parim sõbranna on).

Seekordse "Kadri" dramatiseeringu autoriks on Anni lugude ja raamatute autor Aidi Vallik. Suures osas on lavalugu sujuv ja stseenide vahetused voolavalt ilusad kõigi oma laulude ja tantsude ning massistseenidelt kammerlikumaks üleminekutega, aga seda kummalisem ja vast just seetõttu ka silmatorkavamad on need paar kohta, mis jätavad hüpliku ja konarliku mulje. Kuigi ma ei tea, kas asi oli dramatiseeringus või selles kuidas lavastaja selle oli otsustanud lavale seada. Pean siin näiteks  silmas seda kui Entu (Karl Kristjan Puusepp) oma pahandusega on hakkama saanud ja pärast tuleb teiste laste juurde tagasi. Öeldes, et ta tuli Kadri ära saatma... selles kohas oleks vaja olnud mingit nõksu või seletust, sest kuidas ta nüüd järsku Kadri saatma tuleb või miks ta üldse tuleb? Polnud ta ju ka enne kuidagi Kadriga seotud või ammugi tolle sõber... mnjah, pisut arusaamatu hetk, kuigi võib iga kell seletada seda ka sellega, et lapsed võivadki imelikult käituda ning paha poiss tahtis oma piire katsetada ja leidis lihtsalt tobeda hädavale sattudes kivi ja kõva koha vahele. Samas näitab see stseen hästi paari suurema poisi näitlemismuskleid.

Ma pean siiski siinkohal ühe väikse ülestunnistuse tegema... Kuigi jah, kogu see Kadri-lugu ja enda lapsepõlv... aga ma ei torma laste-mängitud tükke vaatama. Antud juhul on Dvinjaninov teinud siiski ainuõige otsuse, kutsudes just lapsed seda lugu mängima. Just nii mõjus see õigesti ja ehedalt! Eriti veel, kuna on nähtud vaeva ja korraldatud casting nende "õigete" laste leidmiseks. Lapsnäitlejate või üldse nendest tükkidest, kus ei mängi profid, näitlemist õppinud inimesed, on väga raske kirjutada. Ei taha ju kellegi tegemisrõõmu ära võtta või vaataja positsioonilt vinguda inimeste kallal, kes ju teevad seda oma hobikorras. Sestap tuleb isegi tavaliselt laveerida ja kõndida peent nöörimööda, et kedagi mitte solvata asjatult, sest on ju tore kui inimesed saavad (ja peavadki) tegeleda asjadega, mis neile endale rõõmu pakuvad. Antud juhul pole üldse vaja sellisele laveerimisele mõelda. Mängima kaasatud lapsed on tõesti head ning ilmselgelt annavad igas väiksemaski stseenis endast kõik, et etendus õnnestuks - ja õnnestubki. Ja kuigi siin on ju ka mõned väga head proffnäitlejad, on need ikkagi lapsed, kes selle loo üles ehitavad ning seda kannavad.

Ella Cecilia Claesson nimiosas loob tõesti hämmastavalt usutava Kadri - südamliku, allasurutud, hea lapse, kelle prillide taga aimub lugemisarmastust (Kadri unistabki kirjanikuks saamisest... kirjanik Rannamaa prototüüp? Muide ta olevaki kunagi öelnud, et ta on need lood ja mõtted elust kirjutanud). Mõnus kontrast tekib ka tema tagasihoidliku hoiakuga, kui ta on teiste lastega koos ja siis avatuse ning hoogsamaks muutumisega, kui ta publikule midagi "enda seest" seletab. Samas kogu aeg jäädes kellekski selliseks, keda lohutada ja kaitsta tahaks. Tegelikult meenub, et hoopis teine tüdruk kunagi Emajõe Suveteatri Kadriks saamise konkursi võitis, siis selles ja sellises lastekambas on lausa hämmastav, kuidas just Ella Cecilia Kadriks sobitub. Seega, mis iganes need põhjused vahetamiseks olid, tulemus kinnitab lõpliku otsuse õigusust.

Karl Kristjan Puusepp on juba tuttav lapsnäitleja nii mõnestki lavastusest (viimati ilmselt sama teatri "Tagahoovish"), aga nüüd on järsku suureks kasvanud :) Tema isetu mäng teeb talle au. Lapsnäitlejatel on ikka soov välja paista või eristuda, aga eriti just sellega, et Karl Kristjan hoidub sellistest lõksudest, kumas tema professionaalsus selgelt läbi. Ta saab tähelepanu nii ehk naa. Muide Kasuemas osalevad "Kadri" lastest minu mäletamist mööda ainult nimitegelane ja Entu. See tema pahapoiss Entu ei tundugi esialgu paha, kuniks ta ühe nõmedusega hakkama saab. Ja see kuidas Karl Kristjan teda mängib, teeb temast nagu "vaga vesi, sügav põhi"... õige pale pole võib-olla pealepoole paistagi ning avaldub väga järsku, nagu see ka tihti elus on. Laure Kiivit, oma vahvate lokkidega, mängib Kadri ainukest sõpra Annet. Anne on ainuke, kes vähemalt püüab hea olla. Laures jällegi on mingit lahedat särtsu ja sära, mida mõnikord kasutatakse kirjeldamaks neid, kes oleks kui lavale sündinud. Ja karakteriks üks vahva tüdruk, kes sõbrana kuluks iga lapse ellu ära. Robin Haga Urmasena, kellest saab Kadri boyfriend võtab oma rolli täie tõsidusega ning 9-lapselisest perest tulnud poisina ei ole ka Urmasel lihtne. Kuid Robini huvitav tüpaaž ja tarmukas ning tema loodud hakkaja teismeline, kellel on väärtushinnangud paigas, on eeskujuks mistahes-kustahes noortele. Esile tõuseb ka teistest lühem poiss Endel, keda mängib Mairo Libba, kes on ka üks nendest noortest näitlejatest, kes on ka varem, näiteks Vanemuise lavastustest meelde jäänud. Vahva, energiline ja suisa särav väike staar. Hea leid. Tüdrukute ja klassiõdedena, suure kambana küll ratastega kihutades, niisama vingudes tähelepanu nõudes, säärtele valu andes ringi joostes on igati vahvad (ja suurepäraste lauluhäältega) Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar ja Maaria Õun. Kõik mõnusalt omapärased ja tundub, et lauljatena täiesti arvestatavad muusikalinäitlejad. Eesti teatritel on kahtlemata järelkasvu selles žanris!

Mis siin salata, üheks suurimaks magnetiks "Kadri" vaatamisele oli ka võimalus näha ühte oma kõigi aegade lemmiknäitlejat - Leila Säälikut! Olen tema mänguga sõna otseses mõttes üles kasvanud. Lapsepõlve Ugala menulavastused, kus peaaegu kõigis minu lemmikutes mängisid Leila Säälik ja Rein Malmsten. Ning Leila duett Aarne Ükskülaga Albee "Kõik aias" kroonimas veel neid kõiki... Võiksin siin tegelikult mõnuga meenutades neid lemmikrolle temalt ülesloetlema jäädagi, aga mis ma öelda tahan on see, et ta on vähemalt sama suure kaliibriga Eesti tippnäitleja kui tema suured lavapartnerid Rein ja Aarne Ugala päevilt! Ja siin on iga minuti iga sekund kuldaväärt Leilat Kadri vanaemana jälgides. See sügavus ja armsus, ometi lapsega ju tihti ka kurjustades, kuigi vaid kasvatuslikus mõttes... no lihtsalt nii armsalt loodud karakter ja lisab muidu südamlikule tükile veel suure annuse südamlikkust juurde. Seda teeb ka Marika Barabanštšikova, kelle kirjanikust tegelase haiglapalatis Kadriga kokkusattumine on kui saatus. Kadri saab endale ühe täiskasvanust sõbranna, kes kirjanikuna on ühtlasi talle iidoliks. Eks see Kadri natuke varaküps ju ka oli... Ja Marika soojus ning tugi noorele näitlejale on kindlasti lavakeemias oluline, mis publikul jällegi omakorda südant soojendab, nagu päris elu ja mänguelu olekski üks. Külliki Saldre õpetajannana on kui päris koolist välja siia etendusse astunud ning tema pisike teine roll - Marika tegelase emana, eestiaegse, saksa juurtega(?) kõrgklassi prouana - annab karikatuurselt ägeda, aga ühtlasi ka vajaliku lõbusa noodi, sellesse muidu nii dramaatilisse ja suuremas osas kurvagi alatooniga loo sisse. Riho Kütsari "Kadri isa" on elus kolki saanud, aga nüüdseks sirge seljaga, jalad maas ning mõnus on vaatajana teada, et see mees kindlasti Kadri heaolu eest väljas on. Kütsar isa ja uhkustki allasuruva mehena on omaette vastukaaluks naistest ja lastest koosnevale trupile. Kõik on vägagi tasakaalus. Ja sedasi saavad ka isad kellegiga selles loos samastuda. Armas.

Tegemist on ju žanri mõttes nii perelavastuseha kui ka muusikaliga. Toomas Lunge on kirjutanud mitu ilusat laulu, mis oma tekstidega on igati seotud muu sisuga. Ja Heili Lindepuu seatud liikumine ja mõned tantsudki on väga lahedad. Sellised, mis on laulvatele noortele näitlejatele jõukohased, ent siiski piisavalt väljakutset pakkuvad, et need tantsud omakorda hoogu näitlejatele nagu veelgi juurde lükkaks! Heilit võiks lavastajad palju tihedamalt draama- ja muusikalilavastustes kasutada, tema tase on ikka väga kõrge ja siin just nimelt lahedalt sobivalt noortepärane!

Oma teismelise tütrega ma seda etendust vaatamas käisingi. Ääriveeri pärast etendust küsisin temaltki, et kuidas ta teatriga rahule jäi ja minu suureks üllatuseks oli ta vägagi positiivne ja rahul. Muidu ta noortekatest ja endavanuseliste tegemistest - näitelemisest ja laulmisest suurt head kunagi ei arva, aga siin meeldis see kõik ühtviisi nii temale kui minule. Pikal autoteel Tartust tagasi maamajja Kesk-Eestisse, sain nähtud etenduse varjus kuulda nii mõndagi valusat, kuidas teda koolis kiusatakse... Eks me oleme selles suhtes nii mõndagi juba ka ette võtnud ja õpetajagagi mitmeid kordi rääkinud... aga õpetaja on sama nõutu... et mitte öelda saamatu. Möödunud kooliaastal olid näiteks need kiusajad tüdrukud(!) õpetaja nimel instagrammi-konto teinud... ehk siis isegi õpetja ise on oma õpilaste kiusamise ohver... mis sõnumi see jällegi lastele välja saadab... sellisest õpetajast pole ju abi... Igal juhul saan isana teades asjadel silma peal hoida ja toeks olla kui vaja. Ka nüüd rääkisin lapsele enda kiusamise lugudest ja sellest, kuidas keskkoolis siiski kõik lahenes. Valgus on tunneliotsas. Jah, mõnikord tuleb ära kannatada, aga kunagi ei tohi lasta endast lihtsalt üle sõita! Alati tuleb küsida abi kui enda oskused ja võimalused lahenduseks ei piisa. Probleemidest vaikimine on kõige raskem tee. Õnneks on tal sõbranna ja eks need jamad käivad ka lainetena. Isana muidugi olen raevus sees ja tahaks politseid kõigile kiusajatele kallale ässitada. Olen mõelnud, et kas kiusajate kohta võiks luua interneti-lehekülje, et kui need inimesed kunagi tööd otsivad, siis need, keda on kiusatud, saaksid sellist asja kontrollida kusagilt... Samas usun ma andeksandmisse ja kahetsemisse. Kahju on tegelikult sellest, et nende kiusajate vanemad oma lapsi õigustavad või üldse ei näe, mis toimub... rikkurite lapsed, kes läbi selliste kiusamiste tähelepanu otsivad alatajus, sest kodus nad jäävad vanemate tööhulluse tõttu ilma... põhjuseid ja olukordi on mustmiljon ja sellepärast ei saa ka alati sõrmega näidata ning inimeste elu selliste registritega igaveseks ära rikkuda. Kui oleks lihtne lahendus, siis oleks see juba kasutusel. Vähim, mis me lapsevanematena siiski teha saame, on olla olemas ja toetada, kaitsta ja võtta teemad üles, kui muud lahendust ei ole.

Selles mõttes on isegi kahju natuke, et Kadri "suveteatrina" mängitakse. Minu arvates sobiks kogu lugu ja esitus ideaalselt klasside ja koolidega teatrikülastuseks, põhikooli 3ndast klassist kuni viimaseni välja. Ja isegi kui see nüüd suvel satub mõne kiusaja silme ette, kes tunneb või mõistab või vähemalt hakkab mõtlema kui nõme on teiste tundeid riivata, nõmeda nimega narrida või üldse kui see avab kellegi silmad, et see mida ütled või kuidas käitud kellegi teisega, võib omada tugevat negatiivset efekti - siis on selle loo repertuaari võtmine ja lavastamine igati korda läinud. Me ei tea kunagi, mis teine inimene läbi elab või miks tal ei ole võimalusi/oskuseid/tahet ja/või jaksu millekski, mida me eeldame, ootame või mis meie enda jaoks on iseenesest mõistetav.

"Kadri" on korralik neljatärnitükk, mis poeb hinge, annab mõtlemisainet ja mõnusa teatrielamuse. Muusikat, laule ja tantse ning muidugi laste mängurõõmu, mis kurvameelsest ja tõsisest sisust hoolimata ja muidugi ka tänu ilusale lõpule, pakub palju rõõmu ka vaatajatele. Ja seda nii väikestele kui suurtele - Kadrile ja tema sõprade sekeldustele kaasaelajatele. Nüüd asusin "Kasuema" lavale ootama :)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Emajõe Suveteatri FB seinalt):

KADRI
muusikaline vabaõhulavastus

LAVASTUSEST

  • AINES SILVIA RANNAMAA
  • DRAMATURG AIDI VALLIK
  • LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
  • MUUSIKA TOOMAS LUNGE
  • KUNSTNIK ARTHUR ARULA
  • MÄNGIVAD LEILA SÄÄLIK, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), KÜLLIKI SALDRE (VANEMUINE), RIHO KÜTSAR (VANEMUINE), ELLA CECILIA CLAESSON, ROBIN HAGA, LAURE KIIVIT, MARIE KIIVIT, EMILY SUSANNA KNOTTS, MAIRO LIBBA, HELLA NIITRA, MAARJA-LIIS NURJA, KARL KRISTJAN PUUSEPP, SANDRA REIGO, STELLA SEIM, KÄRT TÕNISSAAR, MAARIA ÕUN

ESIETENDUS 27. JUULIL STAADIONI 48 HOOVIS TARTUS

Emajõe Suveteater toob oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo. Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistab Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva.  

Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks. 
Põlvkonnad - sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja lumehelbekeste,  X, Y ja Z - kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“.

Sooja huumori, erakordsete sündmuste ja tabavate karakteritega „Kadri“ etendub sel suvel Emajõe Suveteatri uues mängukohas Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.

„Kadri“ lavastab Andres Dvinjaninov, kes on lavale toonud kümneid menukaid laste- ja noortelavastusi ning muusikale - „Üle linna Vinski“ ja „Hulkur Rasmus“ Emajõe Suveteatris, „Buratino“ ja „Pipi Pikksukk“ Estonias, „Grease“, „High School Musical“, „Risk“, „Kunksmoor“ NUKU teatris, „Boyband“ Endla Teatris on nendest vaid mõned näited.

„Kadri“ on dramatiseerinud ja suvelava jaoks kohandanud tunnustatud lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik. Kõige enam on Vallik tuntust kogunud Anni-lugude autorina. „Kuidas elad, Ann?“, „Mis teha, Ann?“ ja „Mis sinuga juhtus, Ann?“ käsitlevad murdeealiste probleeme- suhteid eakaaslaste ja vanematega, kokkupuuteid meelemürkidega ning keerukaid identiteediotsinguid.

Kommentaare ei ole: