Teisipäev, 24. juuni 2008

Ühes teises Eesti linnas - Ugala


Kõigepealt peab tõdema, et küll ikka vedas selle ilmaga! Oli lahedalt jahe (loe:cool), nagu etenduski. Käisime kogu kambaga, ehk tervelt kuuekesi. Isegi pisike Kristin oli kaasas. See oligi tema elu esimene teatrietendus. Ehk siis juba maast madalast tuleb harjuda teatrisõbraks – neiu saab ju kaheseks kolme nädala pärast. Ja imede ime, ta vaatas seda päris huviga. Aga eriti meeldis see tükk meie 7-aastasele. Talle oli seal äratundmisrõõmui palju. Muidugi šokk, et seal rootsi keelt räägitakse, aga ka see, et näiteks Luule Komissarov, keda ta teab, näitles selles tükis. Kuigi tema lemmikuks osutus hoopis Jüri Vlassov. 12-aastane teatas pärast etendust endale omasel ülbel moel „nii konarlikku rootsi keelt pole juba ammu kuulnud“...nojah, see on täpselt S-i moodi. Minu meeles sai Ene Järvis lausa vapustavalt hakkama selle meie uue kodumaa väheste lausetega, mis sellesse teksti seal oli tipitud. Ok, mis sest et vahest unustas lõpud ära ja vahest oli mõni hüüatus natuke kummaline, aga see andis koomilisust juurde. Ta rääkis rootsi keelt oma lapselapsega, kellega ta Rootsist ühte teise Eesti linna saabus. Mu lemmik hüüe oli „Stina, rör sig inte, de blommor är giftiga“, ehk siis Stina, ära liiguta end, need lilled on mürgised. Nii ma vähemasti kuulsin. Naljakas oli see, et ainuke kord kui see „rootslasest“ lapselaps midagi üldse selle tüki jooksul ütles, siis tegi ta seda sulaselges eesti keeles ja mitte rootsi keeles, ometigi Ene Järvis Stina pingsalt alati just rootsi keelt vetlemiseks või õigemini kamandamiseks kasutas. Ahjaa...see mida Stina ütles oli „Vanema, vanaema“ ja mitte „Mormor“ või „Farmor“.


Aga näiteljatöid oli teisigi, mis silma torkasid. Eriti Arvi Mägi a-sotsiaal. Ta oleks nagu jälginud mõnda päriselu prototüüpi pingsalt, sest see oli nii ehtne! Kergelt habetunud ka, niiet ma ei tundunud esimese hetkega äragi, et tegemist oli Arvi Mägiga. Väga värvilise karkateri loob soomlannast Kaisana Katariina Luide. Temas on saamas ka päris hea karakternäitleja. Muidu kuidagi tagaplaanil alati ilma silma torkamata, on tal nüüdseks juba kolm päris korralikku head rolli CVs – Helesinine vagun, Runar&Kyllikki ja nüüd siis see Ühes teises Eesti linnas. Päris huvitav kohe, et mida järgmiseks? Ja muidugi Luule. Kes on ka draamanäitlejana väga tugev, kuid koomilistes rollides on ta üks Eesti teatri tippe. Ta ei pea palju tegemagi, kui näiteks suusakeppidega kepikõndi, kui tunned, et näed Eesti teatri ajalugu sündimas oma silme ees. Ja siis kahest külalisnäitlejast...Ene Järvis on tõesti sobiv leid sellesse tükki. On ta ju ka tegelasena külaline ja see annab omamoodi fiilingu. Oleks tahtnud veel rohkem näha stseene koos Luulega. Sest kaks endist teatrikolleegi oleks osanud pakkuda nii mõndagi haruldast. Aga no muidu ka oma hädise häälemaneeriga sobis ta sinna kui rusikas silmaauku. Vlassov oli ka õige mees õiges kohas, kuigi tema kasutamist ma hästi ei mõista. Ugalal ju näiteks Margus Vaher, Arvo Raimo või miks ka mitte viimasel ajal täiesti eriliselt igas rollis särav Andres Tabun, kes kõik oleks väga hästi sobinud Arvi Mägi parterika. Aga võibolla tõesti see vene taust ja hallid lokid ning nu pogodi hundilik oleks....hmmm ega ma hädalda. Vlassovit oli tõesti tore jälle näha. Polegi teda viimasel ajal kusagil eriti näinud. Endla soomepoiste loos oli ta ka ainult hetkeks laval.


Peaaegu oleksin unustanud Ott Aardami, kes oma pika ja vibaliku olekuga sobis sinna kahe maja vahele jooksma kui valatud. Kuigi karakter jääb natuke poolikuks või ega ta selles konteksti s polegi nii oluline mängunupp ja sellepärast ei suru ka ennast ja oma kohalolekut peale. Laseb „vanadel headel“ särada täies hoos, see tükk ongi rohkem nende pärusmaa.


Nii kahju, et jälle on Kadri Lepp -a ainult hetkeks lõpus. Ma saan aru, et muidugi roll selline...aga lihtsalt nii tahaks teda näha kandvamates rollides (tihedamalt, loe:alati)...õnneks sügisel „Kolm õde“ etenduses on tema üks õdedest! Ja ka Peeter Tammearu roll on pisike ja nii mõneski mõttes mõtetu (lahe sõnade kombinatsioon „mõneski mõttes mõtetu“), aga igal juhul on teda alati tore laval näha, täpselt nagu seegi kord! Sama kehtib ka Peeter Jürgensi kohta.


Lõppkokkuvõttes peab ütlema, et ega see etendus ei reklaami ennast, ega püüagi olla midagi enamat kui üks külajant. Jant akende värvimise ümber ja väliseestlasest tädikese kodumaakülastusest pärast mehe surma. Hea tuju toob, ajab muigama, kuigi „naerda“ just eriti ei saa, sest naljad on vanad ja tuntud (see polegi oluline). Kuid see hea tuju ja need head näitlejad, see on juba paljutki väärt! Need Ugala igasuvised tiigiäärsed etendused on juba traditsioon ning ka sellesuvine tükk näitas, et pole mingit põhjust seda traditsiooni katkestada! (Ainult, et tulevikus paluks ilma mikrofonide ja kõlariteta. See on häiriv, kui hääl tuleb mujalt kui sealt kus näitleja räägib. Lisaks need korinad ja muud särinad, mis kõlaritest kostusid, see rikkus üldpilti. Näiteks Vargamäe tükkides on palju kaugemal näitlejad rahvast, aga hääl kandub ilma mikrofonideta ilusti!).


Hinnang: 3- (ei saa kuidagi kõrgemalt hinnata, ega ka madalamalt. See lihtsalt oli see, mida ühelt poolt oligi oodata, teiselt poolt, just see, mida vaatama läksimegi. Laheda suvise meelelahutuse otsijatele a la „Kolm klaasi kirsiviina“ läheb hästi peale.)


Lõpetuseks, ma tahtsin eraldi välja tuua selle hästi tabatud Soome naiste viha Rootsi naiste vastu, mis minu meelest on soomlasliku kadedusega suunatud tihti ka Eesti naiste suunas. Kata-Riina Luide tabab seda täiesti naela pihta. Ja muidugi näitekirjanik on need sõnad talle ilmselt hästi suhu andnud. See oli ehk see, mis minu tähelepanu selles tükis kõige rohkem köitis. See oli situatsioonikoomika pärl- misantseen. Oleks neid rohkem olnud, oleks tükk veelgi rohkem meeldinud! Aga faabulafriik nagu ma olen, taandus kõik ikkagi jandiks akendevärvimise ümber ja see oli liiga ühetasandiline, et koomikaklassikaks seda tükki nimetada, kuigi igati soovitatav ka näiteks Vana Baskini teatri tegijatel minna vaatama. Niimoodi võib Eestis teha väljamüüdud koomikat ilma laskumata labasustesse ja samas inimesi köites ja nende meelt lahutades! Tubli-tubli UGALA!!!!!!!!!!

2 kommentaari:

valgeseelik ütles ...

Aitäh, Sul on väga huvitav blogi, tore on lugeda Sinu teatrielamusi. Kadestan (küll heas mõttes:D); et oled nii paljusid etendusi näinud, mina vaid unistan sellest! :) Vaata ikka veel ja veel ja muudkui kirjuta neist, siis ma saan ka neist natuke osa. :)

Danzumees ütles ...

Jah, mingi hull teatripisik on juba lapsena mu sisse pugenud. Ma ise teadvustan teatrimaniakkiks muutumist sellest päevast kui mu sugulane, kes on üks teatrikunsti korüfeedest võttis mind kaasa Linnahallis toimunud suurele etendusele (kui õieti mäletan oli see "Saja aasta ball") ja kui siis pärast etendust näitlejate bussiga sõitsime Estoniasse. Siis kõikide nende inimeste ja kostüümide vahel pisikese poisina istudes Rein Areni ja Voldemar Kuslapi vahel kuulates "suurte näitlejate" juttu...see tunne teatrist ja eluteatrist. Ja muidugi ka lavastused, mis jäävad terveks eluks saatma, mis on arendanud mind ja minu tundeid ja teadmisi - olen jõudnud äratundmiseni, et teatris käimine on minu jaoks osa elu mõttest. Ma saan sellest alati mingi laengu või emotsionaalse pagasi kaasa.

Kahtlemata on nüüd suvel Eestis olles võimalus natuke rohkem teatris käia ja sellepärast raban natuke ka sügise ja talve eest juba ette ära.

Tore on ka teada, et mul on selliseid mõttekaaslaseid nagu Sina! Eks neid maitseid on ju erinevaid, aga minule meeldib ka "olla hoiatatud" näiteks komöödiate puhul, et kui ma ka tahan ja lähen mõne näitleja pärast mõnda tükki vaatama, siis ei kruvi enda ootuseid üles (näiteks Endla-Koduabiline, mille kohta hoiatusi olin lugenud ja teadsin, et ega sealt midagi erilist oodata ei ole ja siis nautisingi lihtsalt Indrek Taalmaa mängulusti ja kokkuvõttes ei pettunudki nii hullusti kui ma oleksin pettunud oodates mingit eriti naljakat komöödiat). Samas avastada midagi erilist etendustest, millelt nii väga ei ootagi, see annab topelt hea tunde. Ja selle tunde sisse saab läbi meenutuste ka tagasi minna - näiteks Linnateatri Karin.Indrek või Ugala Anna Karenina... Ja lahe on märgata kuidas mõni näitleja järsku avab oma hinge ja muutub tõeliseks näitlejaks. See õidepuhkemine on ehk veel ilusam ja haruldasem kui looduse õide puhkemine ja see iseenesest on juba midagi!