Kohe hommikul startisin Kauksi suunal. Otsustasin võtta riski ja kaardi abil ise leida kõige otsema tee ning mitte sõita suuri maanteid pidi, sest sõit sinna on sellest hoolimata ülipikk. Tegin väikse vahepeatuse ka Paide raamatuäris, kus leidsin jälle terve kotitäie häid raamatuid, millel hinnaks 50 ja alla selle. Seal on alti häid allahindluseid ka üpris värsketele raamatutele!
Kauksis oli tegemist meie firma suvepäevadega ja kella poole kaheteist ajal pidid algama Olümpiamängud! Iseenesest mulle meeldivad sellised vahvad omavahelised võistlemised, aga juba kohe alguses taipasin, et võhmaga on lood kehvad, õigemini olin selle üldse kaasa unustanud võtta. Alad olid ka sellised rohkem sportlikku laadi ning mitte nii pullid, nagu sellisele üritusele ehk paremini sobiks. Siiski mina oma võistkonda alt ei vedanud. Minule määratud vehklemises tõin koju jagatud kulla. Teisi võite peale vehklemise ja jalgpalli me ei saanudki. Ja kokkuvõttes 8 võistkonna hulgas 6.koht. Ilmselt oleksime ka parema koha saavutanud, kui oleksime asja tõsisemalt võtnud. Ehk näiteks ka siis kui mina näiteks oleksin esindanud ka Sumos ja õllekasti sirgetel kätel hoidmisel. Aga minu meelest polnud see võistlemine sedapuhku asja point ja erinevad inimesed pidid ja said erinevatest võistlustest osa võtta ning ma vedasin ka kindlalt seda liini (kuigi ilmselgelt oleksin pidanud jõudu nõudvates asjades initsiatiivi üles näitama, kuid samas hoopis meelega hoidusin nendest). Muidu olin ma määratud ka kujundujumise esindajaks, aga see toimus vehkemisega samal ajal. Huvitav mis punktid sealt veel oleks saanud kui ma oma poolsaltode, špagaatide ja sildadega oleks seal täiega teinud? Hmm, kõigest hoolimata toob selline võistlemisevärk minus esile mingi kummalise võidujanu ja oma oskuste näitamise isu. Aga õnneks suutsin end seekord tagasi hoida. Meie kogu võistkond oli ka päris vahva! Ahjaa üle ma ei tea mitme aasta olin ühe võistluse raames sunnitud õlut suhu kallama. Pärast oli tükk aega rõve maitse suus. Õlu ei ole minu meelest joodav asi, vähemalt mitte inimeste jaoks, öäk!
Õppisin ka uusi inimesi tundma ning RH liitus ka meie tiimiga, kui ta hiljem järele tuli. HS-iga sain üle pika aja vestelda ja MA olil samuti meie tiimis. Hiljem kui lauda istusime, et oma auhinnaks võidetud koti sisu nautida, siis liitusid meie lauga veel KM, LM ja KM-i õde Kati ning veel hiljem tulid ka K. nimekaim koos selle Riina sõbraga, kes alati meelega tola mängib, et tal endal ja ka kõigil teistel ümberringi lõbus oleks ja kelle nimi mulle kuidagi meelde ei jää.
Discol tantsisin peaaegu kõigi nendega, kellega tantsida olin lubanud. Lisaks lasti rannas rakette ning mängis ka bänd. Aga ma olen sellisel tantsuõhtul rohkem makimusa austaja. Seda sellepärast, et ma kohe kuidagi ei oska nende live-bändide rokki tantsida. Ikka kipub see rohkem olema hüppamine, mis selle taktiga paremini sobib. Ühtki tõsiselt lemmikalulu ei tulnudki. Sellepärast jäi ka tõsisem tantsimine minu jaoks ära. Võtsin rohkem šnitti paariliselt ja üritasin tema järgi samme seada. Tõeline üllatus oli küll see, et MJ juba esimese tantsuga ära väsis. Ei tea, võibolla ta lihtsalt ei tahtnud minuga tantsida ja sedasi sai minust kiiresti lahti...sest ta ju muidu vinge tantsulõvi.
Enne ärasõitu rääkisin pikalt Katiga. Ta on KM-i õde ja hirmus tore. „Tore“ on vist vale sõna, aga ma ei leia ka praegusel öötunnil sobivamat. Ehk siis umbes poole kahe ajal alustasin tagasisõitu. Ja kui ma võibolla kogu õhtuga niiväga rahule ei jäänudki, siis kodusõit kroonis ja muutis kogu kogemuse võrratuks. Nimelt selle kolme tunni jooksul, mis mul kulus kojusõiduks nägin ma mitmeid imeilusaid „kaadreid“. Kahju, et mul korralikku fotokat kaasas ei olnud! Kõigepeal jänesed, kes mu auto valgusvihus jooksid. Siis see päikesetõus ja need roosad ning oranžid värvid. See on „armastuse“ värv, vähemalt minu jaoks. Kahel korral jooksid kitsed mu auto eest üle tee. Esimene oli uhke isane, suurte sarvedega, teine kord alles kitsevasikas. Siis nägin taevas mingit vikerkaare moodi moodustist, ainult et kaht värvi ribad joonistusid päiksekoidu vastassuunas olevast horisondist üles kõrgele taevasse. See oli midagi imelist ja esmakordset minu jaoks. Umbes kella 4 ajal varahommikul, kui hakkasin juba kohale jõudma, helistas ka K. ja küsis kaugel ma olen, et ta ootab mind koju. See oli nii armas! Üks armsamaid asju siin maamunal! See ongi armastus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar