Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, november 12, 2008

Låt den rätte komma in (Let the right one in / Lase õigel tulla sisse)


Järjekordselt on Rootsi filmitegijad saanud hakkama suurepärase teosega! Sedapuhku on tegemist ühe rootslaste poolt väga armastatud raamatu ekraniseeringuga. Nimelt John Ajvide Lindqvist -i kirjutatud Låt den rätte komma in. Raamat on ära toodud ka rootslaste versioonis "1001 böcker du måste läsa innan du dör" (1001 Books You Must Read Before You Die). Ja olen palju kuulnud ning lugenud neid jutte, kus inimesed kardavad seda filmi minna vaatama, kuna raamat oli niiiiiiii hea, et film lihtsalt pole võimeline küündima sellele tasemele. Ning eks ta ju tavaliselt ongi nii...rootslased ise on millegipärast väga kriitilised selle filmi suhtes ja tavaliselt hindavad seda umbes 5punktiga 10st, kuigi rootsi kriitikud ülistavad küll väga ning samas ka http://www.sf.se/ , ehk Rootsi suurim kinoleht...seal on rahvahääletuse keskmine hinne 4,2/5 -st. Ja mõned blogid ning väljaanded ka ju kiidavad, et selle filmi vaatamine on vähemalt sama põnev kui selle raamatu lugemine! Eriti viidates sellele, et stsenaariumi kirjutas ju kirjanik ise! Muideks raamat on siin Rootsis 9-ndas klassis tavaliselt "kohustuslik kirjandus".

Mina pole nimetet raamatut veel lugenud, sellepärast baseerub minu kiidulaul ainult filmil. Ehk siis tegemist on vampiiri-õudusdraamaga, kus õudusel on küll pisike roll mängida, kuid eriti "õudne" see siiski pole. Rohkem on rõhk sellel draamal ning kahe 12 aastase lapse suhtel. Poiss + tüdruk = (midagi enamat kui lihtsalt) sõprus.

Loo peategelaseks on 12-aastane Oskar, kes elab ühes Stockholmi eeslinnas, ühes üsna tavalises korrusemajas. Oskarit kiusatakse koolis, sest ta lihtsalt ei hakka vastu. Ühel õhtul kolib Oskari naabriks üks salapärane tütarlaps koos ühe vanema mehega. Tüdruk ja poiss leiavad kiirest ühise keele ning tüdruk julgustab ka Oskarit oma kiusajatele vastu hakkama. Üpris kohe selgub ka see, et Eli, kes on samuti "12-aastane" osutub vampiiritüdrukuks, kes pidevalt verd vajab. Sellest läheb lahtu üks ebatavaline sõprusside, kus on tasandeid rohkem kui silmale esmalt paista on. Ja muidugi sügavamõttelisi dialooge a la "Kas Sa tahaksid minuga olla ka siis, kui ma pole päris tüdruk?".

Neid võiduvalemi komponente on õige mitu ja katsun nad siin kõik ära tuua, mis kohe esmaselt pähe tulevad:
Kõigepealt loomulikult lugu ise. See on sügav, see on huvitav, see on põnev, ilus ning kummaline.
Teiseks see atmosfäär, mille režissör Tomas Alfredson on suutnud luua. Peaaegu unenäolik ja poeetiline oma siniste toonide ning valge ja lumise väikelinna-miljööga (huvitav millal nad seda filmisid, sest Stockholmis polnud ka eelmisel aastal eriti lund?).

Kaks peategelast, mõlemad ju tegelikult ebaprofessionaalid - Oskari rollis Kåre Hedebrant ja Eli rollis Lina Leandersson suudavad mängida nii ehtsalt ja kaasakiskuvalt, et ma vahepeal täiesti unustasin aja ning ruumi ja olin juskui seal, koos nendega.

Stseen kus Oskar oma kiusajale vastu pead virutab ning kuidas kaamer teda altpoolt näitab, kui rahul ta on...ma täiesti tundsin seda rahulolu oma kerega. Milleks kõigeks hea operaator (Hoyte Van Hoytema) ja fantastiline režissör võimeline pole nii osava kaamerasilmaga?! Või see stseen kui Eli ei julge öelda, et ta pole päris see, kes ta pealepoole paistab. Kuid lapsed on ju siirad, ka siis kui nad peavad igavesti olema "12-aastased" :) Ma ei kujuta ette, et sellist filmi võiks Eestis teha, sest ma pole oma elus kunagi siiani näinud nii loomulikult näitlevaid Eesti lapsi. Ja ma ei tea kus on viga, see lihtsalt on nii.

Mis mulle veel väga meeldis, et filmi kunstiline pool ja ka tunnetus on nii tabavalt 80ndad. Filmis ajalises mõttes oligi tegemist 80ndatega (lahe Rootsi ajastumuusika - Per Gessle kõlas kusagil taustal). Kuid kui film lõppes jäi mulle tunne, justkui me praegu elaksimegi 80ndatel...nii ehtne tundus see kõik ka tänapäevasest vaatevinklist vaadatuna. Filmitud on see Blackeberg -is (muideks see on kirjanik Lindqvisti sünnikoht!!!) ning tuttavad kohanimed nagu Vällingby, kus ka meie oleme mitmeid kordi käinud, andsid veel omakorda erilise dimensiooni sellele filmile.

Olemas on ka klassikalise vampiirifilmi elemendid - vampiir ei saa siseneda enne kui ta sisse on kutsutud...filmis näidatakse ka seda, mis siis vampiiriga juhtub (see on ilmselt ka viide pealkirjale). Samuti kardavad vampiirid päevavalgust. Nad ei söö midagi peale inimeste vere (pizza ajas näiteks oksele) jne jne. Kõik on täpselt nii nagu peab!

Ettevaatust! Järgmine lõik võib olla paljastava sisuga...hüppa üle halli teksti, kui kardad ja ei taha lõpust mitte vähematki teada!!!
Filmi lõppedes ma oleksin nii tahtnud, et see oleks natukenegi edasi kestnud ja see on hea märk! Ma oleks tahtnud teada, mis näiteks on 30-40 aasta pärast (viidates sellele vanamehele, kellega tüdruk sinna Oskari naabriks kunagi kolis...). Mis neist "tänaseks" saanud on, kas samasugune paar, kus "vanamees" otsib tüdrukule süüa???

Lõpetuseks tulles tagasi selle raamatu juurde, siis paljud kirjutavad, et filmis on ära jäetud raamatus olev vägivald ning alastistseenid...ma usun, et seda "vägivalda" on siin just õiges koguses ning ehk ongi hea, et kõik sellised nurgad on filmi tarbeks lihvitud, sest muidu poleks ka võibolla saavutatud seda atmosfääri.

Hinnang: 5- (kõigile põhjamaade filmide, vampiirifilmide, romantiliste filmide austajatele - piisab kui oled ühe neist kolmest stiili austaja, siis Sulle ka see film kindlasti meeldib! Kohati on ju vaiksemaid ja aeglasemaid hetki, kuid need ongi täidetud selle dialoogiga, mida tegelikult filmis polegi nii eriti palju. Kuid kõik mis öeldakse, kõik on tähtis...ja hea! Võibolla selles seisnebki filmi võlu, et kõike on kuidagi sobivalt. Õudus ja ilu on tasakaalus. Ja muidugi kaks noort näitlejat on ikka tõeliselt vapustavad. See tüdruk on oma välimuselt justkui Rumeeniast, nagu Dracula :) Muideks Ameerika kriikud täiesti jumaldavad seda filmi ning ameeriklastel on ka endal plaanis see raamat filmatiseerida. Esilinastuse päevaks on planeeritud 15.01.2010 ja režissörina peaks tööd saama Cloverfieldi režissör Matt Reeves. Ma ei usu, et seda paremini on võimalik teha...lihtsalt ei usu!)

Siin on üks ingliskeelne intervjuu režissöriga.
Siin on palju mahlakamalt ja paremini kirjutatud eesti keeles sellest filmist.
ja siin on trailer:

Sildid:

8 Comments:

Blogger Mattias said...

Aitäh! Väga kena kokkuvõte!

Ma ise olen sellest filmist absoluutselt lummatud ja on tore näha kaasrahvusest inimest, kes samamoodi meelestatud on.

Täiesti harukordselt hea film!

04 märts, 2009 00:24  
Blogger Danzumees said...

Aitäh!

Mul ka hea meel, et Sinule see film meeldis! Tegelikult tundub juba tänaseks, et kõik on tasapisi hakanud seda filmi kõrgelt hindama. Minu meelest täiesti harukordne kunstiteos! Usun, et selle väärtus ajaga kasvab veelgi ning mingil hetkel saavutab kultusfilmistaatuse. Ma arvan, et maisegi vaatan seda kunagi veel!

04 märts, 2009 11:06  
Blogger Mattias said...

=)

Otsin kõikjalt praegu x264 versiooni sellest filmist, mis oleks originaal keeles. Bluray loomulikult lasti välja, aga tule taevas appi, see on inglise keelse pealerääkismisega.. Peaks olema kriminaalkuritegu =P

Homme lähen ostan raamatu!

04 märts, 2009 11:39  
Blogger Danzumees said...

Kusjuures nägin eile siin Stockholmis ühes raamatupoes, et kirjaniku uus raamat on ilmunud ka juba inglise keeles poodidesse - "Handling the undead". Lahe, John Ajvide Lindqvist on vist sellega ka rahvusvaheliselt nö. jalad alla saanud! Selle uue raamatu tutvustus kõlab nii: "Something very peculiar is happening in Stockholm. There's a heatwave on and people cannot turn their lights out or switch their appliances off. Then the terrible news breaks. In the city morgue, the dead are waking up. What do they want? What everybody wants: to come home."
Lahe - zombie-värk on sobiv vampiiri-loole järjeks!

Kuid järgmise filmina plaanivad vist sama režissör+kirjanik üht teist tema raamatut - Människöhamn...see on ka ülipõnev!

04 märts, 2009 12:39  
Blogger Mattias said...

Eestis on temalt saadaval praegu ainult seesama "Låt den rätte komma in", mille inglise keelse variandi ma just ka poest ära tõin (ei jõudnud homseni oodata). Elu sees ei ole ma filmi pärast raamatule järgi läinud (muidugi see on rohkem näitaja minu kohta, kui filmide kohta, aga ikkagi).

Kihvt, et nende kahe suure kunstniku (Alfredson ja Lindqvist) koostööl veel horror temaatikat ilmub, tundub olevat maagiline kooslus.

Mina aga kavatsen veel pikka aega "Låt den rätte komma in" melanhoolses romantikas peesitada, vaadata veel ja veel ja veel seda filmi ja lugeda läbi see novell.

04 märts, 2009 15:57  
Blogger Mattias said...

Ma panin just tähele, et selles treileris, mille Sa siia linkinud oled, on tükke paljudest stseenidest, mida filmis iseenesest ei ole? Samas mina olen näinud vaid filmi LIMITED versiooni.

Kas sa oskad öelda, kas see treiler on lihtsalt selline, või on tõesti filmist ka mingisugune teistsugune variant?

Raamatu lõpetasin muide eile öösel kell 04. Veel parem, kui film, kui seda on võimalik ette kujutada. Või õieti, harukordne kooslus, kus raamat ja film.. kuidagi komplementeerivad teineteist.

Ikkagi oleks õudsalt kihvt kui saaks ka mingisuguse sellise filmiversiooni ära vaadata, kuhu oleks pandud ka need stseenid, mis algsest filmist välja jäeti.

Intervjuu John Ajvide Lindqvist'ga: http://www.aintitcool.com/node/38839

07 märts, 2009 12:33  
Blogger Danzumees said...

Hmmm, võibolla Sa oled siis tõesti näinud mingit lõigatud versiooni? Minu meelest oli küll kõik see filmis ka olemas, vähemalt kinoversioonis...
Aga võibolla on ka riigiti kuidagi erinevad versioonid...või siis eri festivalidele saadetud versioonid.

Muideks nägin, et nüüd on ametlik DVD ka juba väljas poodides, seal on lisaks filmile veel üht-koma-teist.

Raamatust saab jah seda tausta palju rohkem...saab aru ka filmis olevatest kahemõttelistest lausetest nagu näiteks see kui Eli küsib, et kas ma meeldiksin Sulle ka siis kui ma ei ole tüdruk vms. Ma küll sõna sõnalt täpselt ei mäleta, aga kogu see sugupoolte teema on ju üpris intrigeeriv. Ja raamat annab sellele ka seletuse ning tekitab asjale veel pinget juurde.

07 märts, 2009 17:40  
Blogger Mattias said...

Jepjep.. eks ma uurin, kas leiab mingisuguse versiooni, mis oleks põhjalikum.. Siiski kogu see lugu on juba minuni jõudnud täielikult niiet suurt vahet ei ole.. Ma ei suudaks seda praegu niikuinii uuesti vaadata, mõjub mulle kuidagi eriti emotsionaalselt, mis on imelik, peaks juba nagu sellest vanusest väljas olema.

Selles intervjuus autoriga, mille ma siia ka linkisin, autor räägib ka, et kui Ameeriklased seda oma varianti tegema hakata tahtsid olid nad autori käest küsinud, et kas oleks hea variant panna filmile nimeks "Let HER In".. autor oli turtsatanud ja öelnud, et huvitav kas nad seda raamatut üldse lugenud on.. Sellised nad on, need ameeriklased

08 märts, 2009 16:42  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default