kolmapäev, 31. detsember 2008

Kuhu kadus kõik see armastus? - Käbi Laretei

Raamat Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani abielust ja suhetest.
Esimest korda avaldab Käbi Laretei valiku Ingmari kirju aastaist 1957 – 2001, samade kaante vahel on ka Käbi päevik ja taskuraamat ajast, mil ta Bergmaniga abielus oli.

Kui ma ausalt ja otse ütlen mis ma mõtlen, siis ma ei saa aru, miks ta need kirjad tahtis avaldada. Need on kuidagi nii isiklikud ja intiimsed...kas Ingmar üldse oli nõus sellega? Või on see lihtsalt julm ühepoolne otsus...et see maailmakuulus filmikunstnik "kuulub rahvale"? Ma ei tea... mul oli kohati isegi piinlik neid asju lugeda. Oleks ma teadnud...ma polekski lugenud...(aga mu moto ju on, et pooleli ei jäta.)

Ma pean tunnistama, et ma pole eriti Käbi kirjanduse, ega (häbi tunnistada) ka muusikaga tuttav. Teadsin küll enne raamatu lugemist, et tegemist on Eestist pärit naisterahvaga, kes oli Bergmaniga abielus. Kuid sama ausalt jätkan ka ülestunnistust, et olles näinud ligemale 20 dokumentaalfilmi Ingmar Bergmaniga, ei ole ta neis kordagi maininud Käbi Lareteid. Ikka teised naised on need kes ta hingel on olnud või talle muusaks või muud moodi keelel ja meelel. Ja need Käbi raamatud ja jutud Bergmani kohta on mõjunud nagu tema üritus anda märku, "et tema ka on olnud üks Bergmani naistest". Ma tean, ma olen ülekohtune ja ma palun vabandust...aga lihtsalt nii see on tundunud, ausalt.

Raamatus oli kolm sellist asja, mis mulle ka meeldisid...see Alma ja Ernsti lugu...see oli küll armas. Ja see kui Käbi rääkis oma sobimatusest ühe dirigendiga. See oli tema "enda" lugu ja mõjus ka kuidagi ehtsalt ning huvitavalt. Sest kahtlemata on ta olnud tunnustatud pianist ning sellise profi siseheitlust ja võitlust on tõesti huvitav lugeda. Kolmandaks meeldis mulle sealt üks foto - kuidas Ingmar oma lapsele filmikaamerat aitab silma ees hoida, ise lõbus ning ema on taustal võrkkiiges ja vaatab ning naudib isa ja lapse kooshetke. Selles fotos on mingit erilist soojust.

Kuid üldiselt oli seda raamatut lugedes selge, "kuhu see nende armastus kadus". Käbi suurim armastus oli tema musitseerimine ja ta üpris tihti jättis Ingmari palvetest ja soovidest hoolimata minemata nende suvekodusse. Ja üldse kuidagi tugeva ja isekana tundus ta. Loova mehe jaoks on see aga "veel üks ebameeldiv probleem, mis loomist häirib". Kuigi sama hästi oleks ju võinud Ingmar loobuda oma filmidest, kuid raamatust jäi küll mulje, et pigem oli see Käbi, kes pidevalt mööda maakera ringi sõitis ja ei võtnud seda spetsiaalset aega mehe jaoks. Võibolla Käbi nii tahtiski ennast näidata. Kuna tegemist on kirjade "valikuga", siis kogu tõde ei selgugi...ja võibolla parem ongi...see polegi ehk kellegi asi.

Raamat on päris lühike, selline poole või vähemagi päevaga läbi. Aga Käbi ise on väga kena naine... praeguseks ju juba üle 80 aasta vana, kuid ikka viitsib veel jännata koosviibimiste ja raamatute välja andmisega ja ma-ei-tea-millega-veel :)

Üks asi tuli veel meelde...mul tekkis lugedes hasart, et kas ta nende 3 kuu jooksul Eestile ka mõtleb...korra mainis midagi...aga võibolla oli see tal selline eluperiood, ärev ja pingeline...ja ta ju selline maailmakodanik. (Mul selle asjaga endaga võrdlusmoment olemas ning ma lihtsalt imestasin...aga võibolla ta ei tahtnud seda rõhutada... ei tea.)

Hinnang: 2 (ei meeldinud see raamat mulle kohe kuidagi...kuigi ladus lugemine ning tõlge väga hea...lihtsalt mõttena ei istunud...aga kes olen mina hindama...kui müüb---siis "Kõik müügiks"...või kuidas see ütlus ongi...kurb, kas pole? Armastuse kadumine on ka kurb, loomulikult...eriti kui sellega on seotud lapsed ning pere. Oh ja sellest Lindast oli ka kahju...vaeseke, pidi kogu aeg hoius olema...nii kasvavadki "vanaemade lapsed"...kohe meenub näiteks Hedvig Hanson...)

5 kommentaari:

Sehkendaja ütles ...

Mina pole sinuga nõus :P. Lugesin ju äsja ka "otsekui tõlkes" ja sealt saab nagu natuke aimu ka sellistele küsimustele, mis sul siin esitatud on. Ingmar ei jätnud sugugi oma loomingut näiteks - pigem oli Ingmar see, keda ei tohtinud ennelõunal tülitada, aga Käbi harjutustundi jooksis majahoidja küll sisse ja ütles, et Ingmarile on telefonikõne. Jms. Et Käbi esimene laps ei olnudki igal hetkel nende uues kodus teretulnud - see üllatas Käbit kooselu alguses.

Aga tõsi ta on, et Käbi valis siiski oma kire (muusika, armastuse) ja lapsed nähtavasti kannatasid. Sellest on ta ise ka hiljem kahetsusega aru saanud, aga ma ei usu, et ta siis seetõttu peaks oma loomingulist karjääri kahetsema. Kuidagi tõeline daam, väärikas algusest lõpuni.

Lugedes aga "otsekui tõlkes" on näha, et kollane ajakirjandus tüütas juba tolleaegseid kuulsusi ja ajas igasugust kämarajura kokku. Seetõttu usun, et miks mitte - las kirjutab sellise raamatu, isegi kui see mõnele lugejale tundub tõesti märguandelipuna, et "mina olin ka tema naine"! :) Tal on nagu selleks täielik õigus, kuna meedial näis olevat õigus tema elu kohta jama ka kirjutada.

Aga ma mõistan seda reaktsiooni. Mulle meeldis, et see raamat oli lühike - muidu oleksin ehk samu asju ette heitma hakanud.

Danzumees ütles ...

Kaldun arvama, et Sul on õigus. Mu teadmised tema elu suhtes on väga piiratud. Ma ostsin kunagi ka selle "Otsekui tõlkes"...peaks selle ka kunagi ette võtma, siis ehk täiustub pilt. Bergmani raamatuid olen küll lugenud...aga neis pole Käbist kunagi midagi...ikka ja alati teistest naistest.

Kuid tõelise daamina oli Käbi Laretei ka minu ettekujutustes kinnistunud ja siis selline "isiklike kirjade" raamatu välja andmine...see oli minu meelest kuidagi madal ja "tõelise daamiga" mitte kokku sobituv. Võibolla veel, kui see oleks Bergmani eluajal ja temaga kooskõlas välja lastud... Selline tunne tekkis paratamatult. Ja sellest mingis mõttes pettusin temas... saaks kuidagi selle eelmise "ettekujutuse" tagasi...võibolla taastab selle mõni tema raamatutest... Võibolla ta osaleb veel mõnel "kohtumisel" Eesti majas, sest ega selle ühe lühikese raamatu põhjal saagi inimese kohta otsustada, ega tema üle pahandada. Eks ta ju ise teab, mis teeb. Usun, et ega mina temast "moraalsem" oleks... niiet pole mul siin midagi vigiseda :)

Sehkendaja ütles ...

Mina pole mingi asjatundja. Lihtsalt Ingmaril oli tõesti palju naisi ja Ingrid neist vist kõige püsivam, kindlam ja õigem. Aga Käbil oli kaks abielu, mõlemast mehest peab ta siiani palju. Ja kuna see teine kooselu oligi väga meedia keskpunktis, kuniks ta kestis (tõesti kõigest mõned aastad), siis on Käbil selle perioodi kohta kindlasti vaja oma osa öelda. Need armastuskirjad... need on ehk liiga ilusad, et lasta neil lihtsalt keldris kõduneda. Kõike pole ta ju ka avaldanud, ainult mingeid osi. Seda võiks abstraktsemalt võtta ehk siis? No ei tea. Loen hetkel jälle tema kirjutatud raamatut (minu kolmas) ja see stiil mulle tõeliselt istub.

Sehkendaja ütles ...

Muide, sinu viidatud pilt on netis üleval: http://pilt.delfi.ee/picture/3923881/

Danzumees ütles ...

Nii tore, aitäh! Minu meelest see on üks raamatu pärle!