kolmapäev, 29. november 2006

Kolm filmi pöffilt: El laberinto del Fauno, Quinceanera ja Knallhart


El Laberinto del Fauno, ehk maakeeli Paani labürint - šokeeriv muinasjutt - õudusfilm täiskasvanutele. Šokeeriv nii ilu kui toimuva pärast. Imeilusad värvid, head efektid, öökima ajav vägivald, vapustavad näitlejatööd - mida Sa hing veel ootad Guillermo del Toro õudusdraamalt? Film on nii lummav, et see vägivald ning näiteks pudelipõhjaga inimese näo sisse peksmine šokeerivad topelt tugevusega. Samas see ilu on nii maaliline, et võib tõeliselt seda teost nimetada filmiKUNSTIKS.

Sergi Lopez-e ilge natsikapten on näideldud temale omase fanatismiga. Ivana Baquero, kelle pisike Ofelia saab kolm ülesannet ning õnnestunult või siis vähem õnnestunult üritab neid Fauni meeleheaks täita, on samuti usutav. Temast hakkab tema lollusest hoolimata kahju. Šokielemendid tulevad ka nii ootamatult, et see annab lummust sellele filmile veel juurde. Ma olen tegelikult ikka veel nii lummatud ja selle visuaalse ilu vapustuses, et ma ei oskagi normaalset teksti selle filmi kohta genereerida. Kindlasti üks aasta parimaid filme. Kõigele lisaks veel Mehhiko selle aasta oscarisaadetis. No, usun, et koht viie kandidaadi hulgas peaks olema enam-vähem kindel. Hinne 5-
FYC: Best foreign language film, Best make-up, Best supporting actor (Sergi Lopez)





Pole täna kuidagi seda kirjutamise tuju ja inspiratsiooni, natuke sunniviisiliselt neid siin kirja panengi, sest nii palju on kirjutada ja muidu jääb osalt asju üldse mängust välja...



Quinceanera on draama tütarlapsest, kes jääb neitsilikult rasedaks enne 15 aastaseks saamist. No, natuke jälle sinna mehhiko seepide kanti - kuid siiski mitte. Tegemist on tõesti südamliku ja eba-ameerikaliku filmiga. Paremas mõttes noortekaga. Juurde on toodud ka kõrvalliinid sugulaspoisist ja tema homosuhetest ülevalt naabritega. Samuti sugulase 15- aasta täitumis pidustustest. Nagu filmiga seoses aru võib saada, on seal kandis maailma tütarlaste 15- sünnipäev omamoodi verstapostiks. Et siis saab niiöelda tütarlapsest naine. Peategelane tundub tõesti olevat küps ja asjalik. Tegelikult selles filmi tunduvadki täiskasvanud nagu rumalamad kui lapsed. Igal juhul hea ja huvitav film. Hinne 4.



Kolmas pöffi film, mis tegelikult minu jaoks oli esimeseks Pöffil või täpsemalt just filmi festivalil vaadatud film (Kinomajas), on Knallhart, ehk Karm värk.


Karm värk tõesti. Lugu poisist, kes satub karmi tänavamaailma. Karmimasse kui keskmine noor. Rikkurist kasuisa lööb poisi koos emaga kodust välja ja sellepärast satuvad nad rikkurite rajoonist Berliinis (?) kuhugi, kus elavad tavalised inimesed. Uues koolis satub ta osaliselt ka selle tausta tõttu kiusu alla. Samas teisalt kaasatakse ta narkokulleriks ja seeläbi saavutab respekti ning saab endale kaitse. Elu teelt kõrval viib siiski üha rohkem karmimale teele.


Millegipärast meenutas see mulle paari aasta tagust Norra filmi Uno, mis minuni küll ETV vahendusel alles mõni kuu tagasi jõudis. Selline karma tänavanoorte jagelemine, kus ka "suured" inimesed sekkuvad. Igal juhul ei teadnud arvata, mis edasi saab ja kuhu kohta see kõik välja viib. Tõeliselt huvitav action - parimas euroopa stiilis. Sakslased kohe oskavad selliseid asju teha...Hinne 4, võibolla isegi plussiga...

Kommentaare ei ole: