Tammearu, ilmselt nostalgilistel põhjustel lavastatud Antonio Buero Vallejo Lõõmav pimedus minu jaoks ei lõõmanud. Ja viga polnudki nagu näitlejates. Eesotsas Kadri Lepp, Priit Võigemast ja Meelis Rämmeld suutsid luua küll seda nukrust ja pinget. Oli näha, et nad annavad endast kõik, kuid kogu see emotsioon ei kandunud lavalt saali. Ei tekkinud kaasa-elamise effekti. Minu meelest on ka natuke etenduse sisu ja suunitlus nihkes. See tükk tundub noorte jaoks olevat liiga sügav ja raskemeelne, samas tegemist on noorte näitlejate poolt noortele suunatud tükiga. Huvitav kas kunagi ammu Kaarin Raidi poolt samas teatris lavastatud versioon oli väga erinev?! Olen kuunud, et toona lavastatud tükki peeti väga korda läinuks.Lisaks oli karuteene tehtud sellega, et etendus oli jagatud kolme ossa, ehk kahe vaheajaga. Just kui nagu hakkad olmestikku sisse saama, tuleb paus ja järgmine vaatus nagu hakkab kogu süvenemine otsast peale. Teisel vaheajal enam ei viitsinudki saalist välja minna. Kunstnikutöö oli natuke plass ja mingisugusegi mõtteta. Tekkis selline 80-ndate tunne. Kuid see vaevalt et oli taotluslik, ega ka oluline selle lavastuse kontekstis. Üks asi mis mulle tõsiselt väga meeldis, oli Kadri Lepp ja tema kurvameelne tütarlapse kuju, kes kaotab oma armastatu teise mehe huviorbiidivangi. Mitte romantilise, vaid lihtsalt - Rämmeldi tegelaskuju viib rõõmsameelsed, pimedate kooli noored, oma mõttemaailmaga kaasa ning see mõttemaailm on märksa mõrkjam ja tumedamates toonides. Kõige selle sisse ja juurde on veel põimitud mingi koolidirektori ja tema nägija naise kohalolek. See kahtlemata annab mingi tasandi veel juurde ja muudab sisu komplitseeritumaks või ka kirjaniku soovitud mõteteärgitamise piltilikumaks, kuid kõik see kukub välja kuidagi plass. Ei saanud ma seda elamust, mida ma nii väga lootsin sellest tükist saada. Lisaks oli Maria Soomets tõeliselt tillukeses rollis ning kokkuvõttes ei julgeks ma seda üldse kellegile soovitada.
Meie taga istus üks päriselt pime tütarlaps. Huvitav oleks teada, mis tema sellest etendusest sai või mis tundeid see temas äratas. Igal juhul mitte kaastunnet, aga seda tõenäoliselt pimedad ei soovigi?! Vähemalt noored mitte(?)...ma usun millegipärast, et nad sooviksid, et neid võetaks kui iga teist noort. Vähemalt ma usun, et kui mina oleksin pime, siis ma soovikin nii. Hmmm... tundub siiski, et päris mõtetu tükk see ka polnud vaid mingeid mõtteid ikkagi suutis äratada. Ja veelkord - Kadri Lepp ja Võigemast ning Rämmeld olid tippvormis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar