Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, oktoober 06, 2011

Puhastus - Vanemuine


Teatud põhjustel andsin lubaduse, et nüüdsest peale kirjutan alati blogisse teksti kui Vanemuise etendusi vaatamas käin. Tegelikult see "Puhastus" veel selle lubaduse alla ei kuulu, ent sellegipoolest on see juba kuuajatagusest vaatamisest hoolimata mul korduvalt mõtetes.

On jäänud selline mulje, et vaatajate arvamused sellest tükist jagunevad laias laastus kaheks - need kellele tükk meeldis (aga nad pole sellest vaimustuses) ning need, kes sellega üldse rahul ei ole. Väga palju sellist vahepealset massi või ülistuslaule laulvat publikut pole. Ka mina kaldun rohkem nende sekka, kes tükiga pigem rahule jäid. Mul on ka tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem leidub inimesi, kellele "Puhastus" siiski meeldis. Võibolla on raamatut lugenud inimestel tekkinud turvaline paus lugemise ja lavastuse nägemise vahele ning raamat ei varjuta oma detailirohke ning sügavama emotsionaalsusega teatri paratamatut pinnapealsemat lähenemist? Võibolla on trupp end paremini nüüdseks sissemänginud? Kuna minul õnnestus see nüüd ära näha alles kolmandal-neljandal katsel (olen ka blogis kirjutanud varasematest õnnetutest katsetest :)), ehk ligi aasta pärast esietendust, siis puudub mul võrdlusmoment esimese hooaja mänguga.

Päris huvitav on olnud kuulda/lugeda selle lavastuse kõikvõimalikest versioonidest ümber maakera, kus lavastajad on leiutanud huvitavaid lähenemisi ning lahendusi ja lootsin millegipärast ka Vanemuiselt mingit põnevat versiooni, kuid ehk just selle turvalise tavapärasuse pärast ongi valdavalt teatrikriitikud ning esimestel kuudel etendust näinud publik rahulolematud? Näiteks Stockholmi Linnateatri versioonis on kõik tegelased terve etenduse vältel laval. Kui neil parajasti otseselt teksti või stseeni pole, siis nad justkui kummitavad seal hingedena. Kui mõelda duaalsele ajastule, milles lood juhtuvas, siis minu meelest päris põnev lähenemine - ehk minevikuvaimud Aliidet kindlasti tänapäeva-ajastus pidevalt kummitasidki... ja muuseus Stockhoilmis viimne kui üks mängukord läkski täissaalidele ja kriitika oli ka helde.

Vanemuises lavastanud Inglismaal elav eestlanna Liisa Smith-i versioon on kahtlemata selline "turvaline" ja ilma eriliste mõttetrikkideta. Iseenesest korralikult tehtud ja sujuvalt on sulatatud laval ka ajastuvahetused, sest tegevus toimub ju paralleelselt nii tänapäeva Eestis kui 40ndatel. Kuid siiski mingit erilist lavastajapoolset lisanõksu ei tuvastavanud. Pigem võiks norida mõnede sisuliselt kriitiliste stseenide kallal. Näiteks kõige rahulolematum ja ebausutavam minu jaoks oli Zara tõe väljanõudmine Aliidelt. Ja kuna tegemist on ühe olulisema sõlmpunktiga, siis see oleks vajanud erilist hoolt ning täpset mängu, kuid 10.09 nähtud Vene Teatris külalisetendusel jättis see koht väga palju soovida. Õnneks siiski ei rikkunud see kogu tükki ära.

Kui siin negatiivsed seigad, ehk kriitikanooled said enne paitusi välja võetud, siis kurdan veel eesti näitlejate võltsi vene aktsenti. Nende karakterid lihtsalt ei mõjunud usutavalt. Ja muideks õnnestunud ning ebaõnnestunud näitlejatööd võibki täpselt selle koha pealt kaheks jagada - nö. eestikeelsed, kes tegid väga head rollid ja venekeelsed eesti keelt rääkivad, keda ma lihtsalt ei suutnud uska (Tarmo Tagamets erandina oli ok, aga ta ei üritanud ka venepäraselt rääkida).
Tagatipuks oli kummaline, et teise vaatuse dramaatilistel hetkedel hakkas kusagilt põranda alt kostma kusagilt allkorruse restoranist ülikõvasti kõlaritest mängima pandud Depeche Mode, mis ei sobinud tüki meeleollu kohe kuidagi. Näitlejatest hakkas kahju - nemad pidid ju oma rollis tegevust jätkama. Kusjuures juba viimasel kolmel korral Vene Teatris teatrit vaatamas käies on mingi praak keset etendust... eelmisel korral otsustas keegi seal hakata kusagil aksidevahelt kostuval kõrgemal korrusel remonti tegema - ja seda keset etendust! Müstika!

Lugesin Sofi Oksanen-i "Puhastus"-t rohkem kui 2 aastat tagasi. See avaldas mulle sügavat muljet ja meeldis nii lugu kui ka kirjutamisstiil. Hämmastas madalalaubaliste inimeste vingumine selle kallal, nagu pretendeeriks see mingile kaljukindlale tõele või ajaloolistele faktidele. Minu meelest see oli lihtsalt üks väga hästi kirjutatud ning palju emotsioone äratav raamat. Mitmete dramaatiliste üllatusmomentidega, kahes ajastus paralleelselt toimuva loo ning huvitavate karakteritega. Teatritükk tundus kahvatum ka mingis mõttes juba sellepärast, et üllatusmomendid jäid tulemata, sest lugu oli juba raamatu kaudu tuttav. Ka karaktereid oli teatriversioonis vähem. Eriti suur ning oluline erinevus oli muidugi Ingli-tegelase puudumine teatriversioonis. Ja sellepärast, just eriti võrreldes raamatuga jääb selline suurem "kahju"-tunne puudu, kuna karakter pole silmaga nähtav, see on lihtsalt kunagi juhtunud, et Ingel minema viidi. Raamatus on karakter sees ning seeläbi kogu see eellugu, kus õde reedab õe, kus inimene on inimesele hunt, kus inimese kadedus ajab ta meeleheitlikele tegudele, tunduvaöt dramaatilisem. Kuid originaalis ongi ju tegemist teatriversiooniga, ehk Sofi kirjutas selle näidendi alles hiljem romaaniks, seega mis siin selle kallal ikka nuriseda. Igatahes on kahju neist, kes vaatavad teatritükki ja jätavad sellepärst raamatu lugemata, kuna teatrist ei saa kaugeltki mitte seda "tervet" lugu kätte.

Lavastuslikust seisukohast oli mänguruum piiratud, sest peamiselt toimus tegevus "toas", ehk lavale ehitatud kõrgendatud laval. See muudab terve etenduse staatilisemaks. Õnneks siiski toimusid mõned tegevused ka maja ümber, ehk niimoodi sai natukenegi mastaapi ja liikuvust ning seeläbi ka elu lavastusse juurde.

Siiani lugedes võib ilmselt tekkida küsimus, et miks ma üldse alguses heade tükkide poolele selle "Puhastus"e asetan kui pidavalt kõige kallal ainult urisen...

Tegelikult on siin siiski väärtuseid küllaga. Kõige säravam vähemalt minu jaoks - Aliide mõlemad osatäitjad. Sest nii Marje Metsur (keda ma muide raamatut lugedes üheks potentsiaalseks Aliide osatäitjaks pidasin) kuid eriti Maarja Mitt teevad sellise kaliibriga rollid, mis terve aasta lõikes tippude hulka minu jaoks kuuluvad. Marje käre hääl ning hämmastav energia aitab kaasa Aliide antisümpaatia ja sümpaatiavahelisele karakteriloomele. Oleme ausad, Aliide on ju vastik ja jälestusväärne naine! Kuid samas see olukord, kuhu ta on jõudnud tänapäeval, üksindus läbi selle õnnetu armastuse - kas ta sai siis oma tunnetele midagi parata? Ta armastas oma õemeest, kes jällegi omakorda ainult igal hetkel ihkas oma naist ning kelle jaoks Aliide just nimme oma kõiksuguste lähenemispüüdluste tõttu veel eriti vastumeelseks oli muutunud. See sirgeseljaga allaneelaja, kes liigub vaikselt ja armuvalus - selle kõik suudab Maarja Mitt oma karakteri sisse luua. Temast justkui õhkub mingit julget ja karmi naist, sellist 30ndate, 40ndate Hollywoodi filmitööstuse femme fatale-i... Ka noort Aliidet tahaks ju vihata, ka teda peaks isegi jälestama, aga inimilikkusest ei suuda. See on ju naine, kes üritab oma elu elada.... Muidugi kohe kui tekib inimlik kaastunne, tuleb jälle meelde, et see raisk teeb seda ju kõike oma õe elu hinnaga. Üle laipade, üle teiste inimeste tunnete, heaolu ning kaasinimese elementaarse austuse. Jäle inimene... kuid laval Maarjat vaadates on ometi Aliidel olemas ka teine poolus... armunud naise meeleheide... Kas mitte briti vana kõnekäänd ei lube, et "All in fair in love and war"??? Kas pole siis? Või siiski on? Ja see närvipundar, kelleks Marje ta vanemana mängib. Mingil hetkel siiski tuleb temast ka välja endisaegne kõvadus ja julgus - kasvõi näiteks siis kui vene afereistid alguses saabuvad.

Mainida tahaks veel ka Karol Kuntseli südantlõhestavat ja üdini tõsimeelset rolli. Kurb inimsaatus... ma ise ilmselt ei oleks suutnud niimoodi seal varitseda ja oodata. Ja ilmselt oleksin saanud veel varem hukka, kuid niimoodi oodata ja passida, loota ja soovida, ise midagi tegemata... mina ilmselt poleks suutnud. Samas kui juba korra oled hakanud niimoodi varjama ja redutama... ja ootama... ehk siis paratamatult jääd edasi ootama... Eriti kui mingi nõme naine võltskirjadega seda usku juurde tekitab, et seeläbi oma huve teenindada ning meest enda juures hoida. Ka Jaanovitsi vastik kommunist ning venelaste sabarakk on hästi väljamängitud - tõesti ebameeldiv ning vastik tüüp.

Hinnang: 4 (Kuigi raske on andestada mõningaid suuremaid apsakaid, oli siiski tegemist minu jaoks hea teatriga. Lugu ise, vähemalt raamatut lugenud ning tausta teadva inimese jaoks oli tugev. Tausta teades oli kogu see info pagasina kaasas ning seeläbi ju otseselt polnudki vaja isegi Inglit. Peategelase kaks näitlejat tegid vägagi tasemel tööd. Niiet kokkuvõttes iseg üllatavalt õnnestunud teatriversioon. Samas võibolla mängis rolli ka see negatiivne kriitika, mis mind ettevalmistas hullemaks. Kuid minu meelest sellest hoolimata oli tegemist väärt vaatamisega ning mina küll soovitaks. Tuletas kogu raamatu meelde. Ja hea siiski, et Sofi otsustas sellest loost üldse raamatu kirjutada. Raamat on kordades parem veel...)
Fotode autor Alan Proosa,

Tekst lavastuse kodulehelt:

PUHASTUS

Draama kahes vaatuses
Eesti juurtega soome kirjaniku Sofi Oksaneni mitmeid auhindu ja kirglikku poleemikat pälvinud romaan "Puhastus" on leidnud Eestis elavat resonantsi. Dramaatilise koega lugu võtab vaatluse alla sündmused Eesti lähiminevikust (1936-1992).

Autor Sofi Oksanen
Tõlkija Kalju Kruusa
Lavastaja Liisa Smith (London)
Kunstnik Marge Martin
Muusikaline kujundaja: Sakarias J. Leppik
Osades: Marje Metsur (külalisena), Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Maarius Pärn (külalisena).

Postsotsialistlikus Eesti rannakülas saavad tormiliste sündmuste keerises kokku kaks erinevat naist: kuuekümnene Aliide ja verinoor Siberist pärit Eesti päritolu neiu Zara. Mõlemal on eri aegadel olnud kokkupuuteid nii vaimse kui füüsilise vägivallaga. Lahti hargnevad minevikulood toovad päevavalgele kaua varjus hoitud perekonnasaaga. Murranguliste ühiskondlike sündmuste foonil tõstatuvad olulised küsimused (sund)valikutest ja nende tagamaadest. Kas kunagi tehtud ülekohut on võimalik heaks teha, mõista ja andestada? Olgu kannatajaks pooleks siis üks inimene või terve riik.

"Puhastuse" toob lavale Eesti päritolu Londonis töötav lavastaja Liisa Smith, kellele see on teine lavastus Eestis ja Vanemuise teatris.

Esietendus 18. septembril 2010 Vanemuise tearti väikeses majas.
Kestab 2h30min

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default