kolmapäev, 15. veebruar 2023

Mets - Kellerteater


Kriminullid teatrilaval on alati väga-väga teretulnud. On nad ju tihti teatraalsed oma olemuselt, ehk siis kuidas süüdlane varjab ühiskonna poolt taunitavat tegu või hoopis välja uurimine, kes üldse on süüdi? Mõlemates mitmeid psühholoogilisi aspekte, mis tutvustavad ka inimmõistuse ja -käitumise hämaramaid pooli. Vaataja-lugeja-kuulaja on krimilugude puhul alati omas turvalises - teises dimensioonis - millel ju ka oma rahulolu pakkuv ning alatajuline turvatunnet tõstev funktsioon.

Kellerteatris tuli äsja välja uus krimka... aga kuigi kõik krimka elemendid on olemas - on "kadunud tüdruk", on "uurija", kes proovib tuvastada, mis juhtunud on ning on "kahtlusalused", kelle jutt paljastab nii mõndagi, aga kas ka piisavalt... ja kas ehk keegi valetab või proovib asjaolusid näidata teises valguses... seda peavad nii uurija kui ka publik vaadates otsustama, et samm sammult tõele ligemale liikuda.

Saksamaal resideeruva Vene dramaturgi näidend on üles ehitatud "audiolindistustele"... tema ise on andnud juurde alapealkirjaks või pigem lühiselgituseks "Kadumine 33s audiolindistuses". Lavastajale paralt suur väljakutse selline teatrilaval terviklikuna üles ehitada, aga ma arvan, et just Tatjana Kosmõnina lavastuslik külg ongi üks kõige huvitavamaid "avastusi" ja suurimaid väärtuseid selles "Mets"as. Tegelasi on ju lool kokku umbes 10 ringis (täpselt polegi võimalik teatavatel põhjustel määratleda), aga laval on vaid 2 näitlejat - Veljo Reinik (uurijana) ja Maria Teresa Kalmet (kadunud tüdrukuna ning uurija sisemise hääle või seal peituva ettekujutatud tüdrukuna?). Kõik ülejäänud - ema, kasuisa, õpetaja, sõbrad sisenevad loosse ekraanide kaudu.

See uurija kahesus on päris põnev võte. Eks me ju kõik arutame seesmiselt oma mõtetes ning mõnikord ongi lausa vaja "endast targemaga" nõu pidada... ning kui seda targemat kusagilt võtta pole, eriti kui on vaja mingit salajast asja läbi mõelda ja -kaaluda, siis ju on vähemalt sisemine hääl alati käepärast (pea seest) võtta. Sellises olukorras, kus on vaja teise mõtteid ja tegutsemist tuvastada, siis on ka selline teise inimese mõtetesse/nahavahele pugemine heaks abiliseks. Sellepärast ilmselt ka suuremas osas etendusest mõlemal tegelasel seljas sarnane riietus - 1 on teise sisemaailmas.

Sest kadunud tüdruk Anna on "teadmata kadunud". Talle meeldis mh. metsas ringi uidata, ehk arvata võibki, et kusagile metsa kadunud...aga kas ka veel elus? Ja kas ise kadunud või on siiski korda saadetud roim ning keegi teine on ta "ära koristanud"? Elu Annal, nagu meil kõigil - kaugel mustvalgest. Ema (Tatjana Kosmõnina) on lahutatud ning "pildis" on ka kahtlane(?) kasuisa (Sergei Furmanjuk). Tahan siia mitte-tihedale Vene Teatri külastajale lisada, et mõlemad kuuluvad ka tolle teatrimaja parimate näitlejate sekka ning nende mõlema uute rollide pärast käib siinkirjutaja muuhulgas ka just nende kahe pärast Vene Teatris (lisaks on seal ju tegelikult hulgaliselt veel väga häid näitlejaid ja lavastajaid!). Lavastaja Tatjana lahendabki ise oma lavastuses ehtsalt südantlõhestavalt videos Anna ema ning Sergei äratab aimamisi kahtlust, et kas ikkagi kõik on nii, nagu ta räägib? 

Eriliselt huvitava, aga ka täiesti mõistetava siira sinisilmsuse annab Anna sõbrannale Silva Pijon (küll ta on huvitav laval, absoluutselt alati oma rollilahendustes!) ehkki on see tegelane ise suhtes kadunud tüdruku poiss-sõbraga (Rainer Elhi), ning võiks ju eeldada ka varjamist... Ent kui niimoodi inimene räägib avatult, siis ju usudki teda, eks! Samas kui see poiss on selgelt vaevatud, närviline ning kuigi paratamatult ilmselt ei saa ka ju tema midagi tegelikult varjata. Minu jaoks kõige kahtlasemaks osutus hoopis professor (Andres Roosileht), kes esialgu teeks nagu näo, et ei teagi, kellest jutt... selline pisut libe, ärritunud ja kergelt võib ettekujutada, et miks ka mitte pervo...Ja kes siis teab, mida ta Annaga seal metsas kõik teha võis... Ekraaninäitlejad mängisid nii tugevalt, et tundis päriselt nende kohalolu, isegi kui nad olidki ette ära filmitud. Lugu koosnebki ju "lindistustest"... sealhulgas kuulab ka uurija Anna enda telefonist tolle audiopäevikut... ja sedagi tavaliselt Anna enda kujutise kaudu.

Laval Veljo Reinik (nii hea oli teda jälle üle pikema aja laval mängimas näha!) on uurijana läbivalt loomulikult kahtlustav ning ega roll ise väga palju talle mänguruumi ei annagi, aga Veljo võtab sealt ülekuulamiste, enesega üksi mõtiskluste ning selle sisemise minaga partnerlustest siiski piisava dünaamika välja. Kohe alguses ja seda esimest vaatust läbi lavastajatrikkide endasse lastes tekib huvitav teekond, mille peamiseks edasikandjaks ongi just Veljo. Samas kui Maria Teresa mäng mõjub siiralt, pingetlisavalt kaheselt - uurija partnerina justkui ka mehisemalt - ikkagi tema teine mina ju... samas Annana plikalik kontrast töötab ka just selle "sisemise mina" teistsuguseks muutmise teenistuses. Lisaks ukrainakeelne luuletuse esitus, mil ta linnuna lendu on tõusmas... Lind kui hinge võrdkuju... Poeetiline mitte ainult esitatava poeesia pärast (millest vaid üksiku sõna sai aru, aga ometi adud, mida see luuletus sisaldab), vaid ka visuaalselt poeetiline. Ja linnud on siin nii kujundi kui ka näiteks tuvide eest hoolitseja (Aivo Erm) nägemuse läbi loo üheks poeesia kandjaks. "Krimka" kui selline muutubki peaaegu eleegiaks...vähemalt selles luuletuse-stseenis...

Ja ometi ise siiski päriselt võlutud ei saanud. Nagu öeldud - nautisin lavastuslikult leidlikke lahendusi ning selle omapära... päris sellises stiilis polegi varem midagi teatrilaval näinud. Piret Peil'i lavakujundus oma traataedadega ei vii meid ju metsa - pigem tuletab meelde "trellid" (hinge? või vangla?), kivilinna alatise "kusagil käib ehitus" piirded. aga ka muidu keelatud alade takistused. Sügavamale kaevudes turvatunde puudumisest tingitud vajaduse - enda ümber inimesena aedikute-piiretega kaitsevallide ehitamise. Oli ju ka Anna enda ümber ehitanud selliseid aiad, tugevamad ja tihedamadki kui need lavalseisvad - sellepärast ju ka keegi ei tea, mis temaga siis ikkagi juhtus? Vast kriminull on ka selline žanr, millele tahaks siiski loogiliste arutelude ja lahendamise võimalust - sirgemaid teid, isegi kui need on varjatud... mida "Mets" siiski ei pakkunud. Metsateed ju teadagi ongi "käänulised".... sellepärast arvan, et see on selliste ebatavalisemate kadumisjuhtumite ning endale suuremat tõlgitsusvabadust ihkavatele vaatajatele rahuldustpakkuvam kui minule. Eriti just 2. vaatus, sest esimene näis veel sisulises mõttes täiesti seda vana-tuttava(ma)t kriminullide rada liikuvat. 

Kuid leidsin seekordsest teatrikogemusest hoopis ühe paralleelväärtuse üles, mis võibolla polegi niivõrd otseselt seotud just ainult selle lavastusega, vaid üldisema suhtumisega... ent mis siiski väga selgelt ja eredalt kajastub ka just nimelt siin. Ja kuigi Ukraina-sõjaga pole ju sellel tükil üldse otsest seost, siis ometi praeguses ajas, isegi kui antakse vaid olematu niidiots, siis ikkagi mõttevool liigub ka sinna suunda. 

Nimelt kui sõda puhkes enamvähem täpselt aasta tagasi, mõtlesin, et kuidas küll Vene inimesed lasevad sellel juhtuda? Paljud veel ka häälekalt Putleri seljataga teda toetamas. Siis ja üha rohkem ja kiiremini hakkas kostuma ka vastupidiseid arvamusi. Kes veel said, need põgenesid oma kodumaalt, mis oli muutunud kohaks, mis ei esinda enam neid väärtuseid, mida nende jaoks oma kodumaa peaks ning mida vanemad on neile kodus edasi andnud. Mina mõtlesin, et miks küll inimesed ei lähe tänavatele... no ütleme 1 - 2 miljonit punasele väljakule Kremli ette ja nõuaksid selle tapatöö kohest lõpetamist - kui nad tõesti selle vastu on?! Omamoodi valgustus saabus, täpsemalt seemne pani arusaamiseks idanema Elmo Nüganen oma lavastuses meie Vene Teatris Gogoli "Surnud hinged" lavastuse ja eelkõige dramatiseeringuga. Seal kõlab lause "Vene inimene on leplik ja kannatab ära". Me siin Eestis võime ju muidugi lühinägelikult rusikaid rinda taguda ja öelda, et mida pekki - kui oled lepik sõja suhtes ja "kannatad" ära, siis oledki väärt oma juhti ja ülejäänud maailma põlgust. Aga kas see ikka nii on. Nõuka-ajal elanud inimesed väga hästi teavad-mäletavad, kuidas meie vanavanemad, vanemad ja paljud ka ise "olid leplikud ja kannatasid ära" kogu pioneerinduse, reisimispiirangud, meie tehaste toodanguvoolu üle Venemaa, keele ja võimu pealesunni, õiguste piirangud jne jne jne... Kui Sa kasvõi vale sõna avalikult ütlesid, pandi sind uurimise alla, viidi vangi või tehti elu põrguks. Saadeti sunnitööle. Ja mida see vaene vene inimene, kes Putlerit ei poolda siis tegema peaks? Minema aastateks vangikongi selle nimel, et läheb ja kuulutab avalikult, et see kõik, mis praegu toimub on tema tõekspidamiste ja moraali vastu? Ei... kui ta saab, siis hoopis põgeneb. Ja kui ei saa, siis proovib seesmiselt teha kõik, et endal ja oma perel tervis ning hing sees ning kui tal on kuidagigi võimalik, küll siis ka võtab vastavad sammud, et kasvõi mingitpidi rahu tekkele kaasa aidata. 

Ja see venelane, kes end siiski venelasena (kasvõi vaid emakeele kaudu) defineerib ning kui tal on võimalik, ehk kui tal on oskust ja talenti, siis ta loob vastavat, mis kasvõi näiliselt iseenda jaokski hinge puhastab, näidates sellega ühtlasi kuidas ta hoolib Ukrainast ja ei toeta seda, mida haige ja võimujanuline Venemaa juht teeb. Üks moodus on nii lavastada või ka kirjutada ning sisse tuua Ukraina ilu, tema võlu ja hinge. Öelgu teised, mis tahavad, aga minul on nendest inimestest kahju... Putler on nende hinge igaveseks haavu täis rapsinud, nende eneseteadvust solkinud. Kultuurile andnud kultuurituse varjundi nii, et keegi neilt pole küsinudki - mis on õige, mis on vale. Nendel veel rohkem kui meil eestlastel igas päevas see teema nii tugevalt seees, et jääb veelgi vähem aega ja jõudu kõikidele muudele asjadele mõtlemiseks. Eriti veel siis kui oled õrnema või vastuvõtlikuma hingega, nagu ju loojad-kunstnikud tavaliselt ongi.

Seda tundsin ma ka vaadates... sest otsest seost, ega vajadust ju siin ukrainakeelsele luuletuselegi ei näinud ja ometi mõistan täiesti, miks see seal on. Vene agressioon oleks nagu veelgi üks "mets", millest on vaja läbi minna... mõni tulebki sellest elavana läbi, aga mõni vajab linde abiks... või kannavad mõne hinge hoopis linnud endaga... aga läbi me peame minema. Sest vähemalt kohe metsa taga ei ole teine mets. Seal on valgus ja avarus ja võimalus ka elu uuesti alustada.

Hinnang: 2+/3-
See hinnang pole peegeldus lavastajatööle (mis oli tegelikult siin Tatjanal lausa suurepärane!), ega ka seal mängivatele näitlejatele, ega ka kunstnikele, kes lavastuse loomisele kaasa aidanud (ennist jäi mainimata, et ka ehmatav ja kurjakuulutav heli, mis tekib kui sellistele metall-aedadele vastu minnakse - seegi andis veel oma lavastusliku efekti juurde), vaid tõesti ainult sellele isiklikumat sorti maitsele, et minul ei olnud vaadates kerge haakuda "müstilise elemendiga" kriminaalses loos. 1.vaatus ning kogu ülesehitus on niipalju huvitavam kui 2.vaatuse lõpplahendus, seega hinnang algas kõrgemalt pihta, ent tasapisi langes...teatrielamused, millel see kaar on vastupidine on tihti just need lemmikud. Mõni teine vaataja teeb seosed juba aegsamalt ning seeläbi oskab seda ka võibolla teistsuguse silmaga kohe vaadata. Igatahes soovitaksin võimalusel just teatrisaalis selle lavastuse etendusi vaadata, sest usun, et kogu ekraanidega suhtlus ning selle täpne toimivus tuleb just seal otse nähes-tajudes eriti hästi esile versus ekraani kaudu ekraaniga suhtlust vaadates (NB! ma ise ei ole ekraani kaudu etendust näinud, ainult aiman nii). Oluline ju on lavastus küll ning juba sissejuhatuseks näidatakse ekraanidel vägagi mõtlemapanevat statistikat. On ju inimesi, kes päriselt kaovad, aga on ka neid, kes ise end "kaotavad" ja ei tahagi, et neid üles leitaks... Kurb muidugi igatepidi, ent samas ka palju seosteloomist pakkuv iga päev sotsiaalmeediaski ilmuvate "see-ja-see inimene on kadunud, kui keegi on märganud...". Kaasteeliseid nii kodus, koolis kui tööl märkama üleskutsuv, sest kes ikka kaduda tahaks või väga lihtsalt saakski, kui tal on oma inimene, kes nagu tegelikult ju teadmatult sellel silma peal hoiab? Ja lindudest ju sellisel juhul ei piisa...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

METS
krimilugu

autor Polina Borodina
tõlkija Veronika Einberg
lavastaja Tatjana Kosmõnina
liikumisjuht Olga Privis
kunstnik Piret Peil
video- ja valguskunstnik Rene Topolev
helikujundaja Vladimir Džumkov
animaator Daria Dementeva

ANNA Maria Teresa Kalmet
UURIJA Veljo Reinik
EMA Tatjana Kosmõnina (videos)
KASUISA Sergei Furmanjuk (videos)
POISS–SÕBER Rainer Elhi (videos)
SÕBRANNA Silva Pijon (videos)
PROFESSOR Andres Roosileht (videos)
ERAK Aivo Erm (videos)

Kestus 2h / vaheajaga
Esietendus 3. veebruaril 2023 Kellerteatris, Uus 37, Tallinn.

Anna on kadunud. Tunnistajate ütlusi kuulates selgub uurijale sammhaaval, et mitte keegi ei hoolinud kadunud tüdrukust päriselt. Kes on süüdi Anna kadumises? Kas raske tööga vaevatud ema, või agressiivne ja valetav kasuisa? Kas Anna sai usaldada oma poiss-sõpra ja parimat sõbrannat? Milline oli tema suhe võluva ülikooli professori või inimpelgliku tumma erakuga? Millesse uskuda? Kas kõike on alati võimalik seletada tavalise loogika abil?

Polina Borodina (1990) on noor aga juba hästi tuntud Vene kirjanik, kelle näidendeid on mitmel korral dramaturgia festivalidel kõrgelt hinnatud.
Peale Putini režiimi rünnakut Ukraina vastu emigreerus Borodina kohe Venemaalt ja on selgelt väljendanud oma sõjavastaseid seisukohti. "Nad ei võtnud meilt ära mitte ainult meie tulevikku, vaid ka meie mineviku," kirjutas ta peale sõja algust Venemaa valitsuse kuritegude kohta Ukrainas.
Praegu elab Polina Borodina Türgis ja tema nimi on avalike sõjavastaste väljaütlemiste eest Venemaa afiššidelt kustutatud.

Kommentaare ei ole: