Hingede öö - Endla Teater

Ma ei olnud just suurim Ristikivi "Hingede öö" raamatu austaja, kuid mulle meeldis küll päris mitmeid fragmente raamatu teises osas, kus toimus nö. kohus "seitsme surmapatu" järgi. See nagu andis sellist mõtlemisainet ning justkui mingit pointi selles sürrealismis. Endla etenduses on kogu teist osa praktiliselt ignoreeritud. Lavastus keskendub ainult sellele rännakule. Kuid puudu on ka dekadentsed surnuga kohtumised, paksud mammid, mis igal pool peategelase kõrvale satuvad, kogu see tossune ja hämar mahajäetud maja on Endla teatri küünis hoopis midagi muud, kui mina seda lugedes ette kujutasin.

Raamatu dramatiseering on taandatud ainult mingiks üksiku inimese otsinguteks ja rännakuteks redelitest üles ja alla ning peamiselt kahe naise sabas. Tegemist peaks olema justkui intellektuaaliga, kuid laval mõjub ta kui viimane jobu ning vähemalt emotsionaalselt küünimatu (ei oska ta ju ka naerda mitte). Madis Kalmet mängib peategelase ka nii ebameeldivaks, et ei teki tunnet isegi huvituda tema rännakutest. Ja kui vahet pole, et millist naist ta tegelikult tahab, vahet pole kuhu ta lõpuks välja jõuab (mis just raamatut pani ikkagi nö. "lõpuni lugema"), siis ei teki nagu huvi üldse kogu etenduse vastu. Eriti kuna lavastaja pole ka arvestanud sellega, et kogu saalist tervet tükki üldse NÄHA OLEKS!!!

Olen sügavalt pettunud! Kuhugi kõrgustesse kõõritamisest ning samas kogu sellel jamal polnudki nagu mingit tagapõhja. Pean ära märkima, et ma ei mäleta millal viimane kord, kui üldse, nägin ma, et inimesed lahkusid saalist keset vaatust (!)

Ok, ega mu ootused eriti kõrged ka polnud, seega arvasin, et oleksin ainult saanud positiivselt üllatuda. Eriti kuna lubati ka põnevat lahendust Hesse Stepihundiga miximist. Mul on hetkel Stepihundi raamat pooleli, seega ma ei tea tegelikult kui palju tükis seda Stepihunti muidu oli, kui see, et naised peategelast vahepeal Stephundiks kutsusid ning kogu see naiste järele jooksmine...mis tundus kuidagi nii mõttetu. See rikkus ära ka Ristikivi Hingede öö eksistentsiaalse üksindustunde, ehk see nö. "salaühiskonnaga" liitumise dilemma. Tegelane oli "võõras" kuid samas "oma". Ja tegelane ise ka ei teadnud, kumba ta tahaks. Selles tükis see eriti hästi välja ei tule. Tegelikult tekkis sarnane tunne, nagu mõni päev tagasi Draamateatris vaadates Vanemuise külalisetendust "Loss", et mõned raamatud võiksid jääda raamatuteks ning pole neid vaja nö. vägisi katsuda dramatiseerida. Eriti selliseid raskeid pähkleid, nagu "Hingede öö". See pole kohe üldse õnnestunud teatriversioonina. Ja minulegi torkas silma Ristikivi romaanis viide Hesse-le, kuid alati ainult heast lähteideest ei piisa. Peab olema ka sisu, mida selle raami sisse panna.

Lisaks on dramaturgias selged apsud. Eeldatakse, et vaataja on lugenud alusteksti. Sest mõned dialoogid algavad juba eeldustega, mis raamatus on küll kirjas, kuid etenduses veel nö. mainimata (näiteks Carmen Mikiveri ja Madis Kalmeti esimene ja tegelikult ka ainuke kahekesi peetav dialoog).

Raamatus kuidagi oluliselt taustal jooksev tunnetus "pagulasena võõras riigis ja linnas" - eriti läbi teadmise, et autor on ise pagulane Rootsis, ka see "tunnetus" on etendusest puudu. See kogu lugu ongi tõesti ainult ja lihtsalt "rännak läbi kahe vaatuse". Hirmsa kriginaga (helindusega võimendatud) langevate ja tõusvate treppide abil liigutakse üles ja alla, lisaks sillad ja lauad toolidega kahel tasandil.

Ahjaa, kas etenduses kõlava tekstiga üritati ka sürreaalselt kuidagi mõjuda, ma ei saanud hästi aru, kui erinevates stseenides nii Carmen Mikiver kui ka Helle Kuningas ütlevad, et nad kannavad musta, kuigi ühel oli seljas punane ja teisel lilla kleit... ma ilmselt ei saanud mitte mõhkugi aru, kuid minu jaoks mõjus see kõik kuidagi punnitatult.

Kui nüüd otsida seda, mis selles solgis meeldis, siis esmalt peab muidugi mainima Aime Unt-i ja tema kunstnikutööd. Ausalt öeldes pettis see alguses ära, sest mulle näis esmalt kõik kuidagi stiilne ning seeläbi tekkis isegi hetkeks huvi (kohe alguses). Kõik need soengud ja riided! Kogu lavamonstrum oleks ehk töötanud kusagil suuremas saalis, aga väikeses saalis jättis ta osaliselt tüki nägemise puudulikuks.

Näitlejatest lähevad mu kiidusõnad kindlasti noortele! Eriti Priit Loog ja Jaanus Mehikas. See nende vahestseen, kus nad näitlejaid mängivad. See homoerootiline stseen mõjub kuidagi kontekstiväliselt (kuigi võibolla ka mitte, kui lavastaja on tahtnud viidata kõlakatele Ristikivi enda seksuaalsete suundumuste ümber), kuid osavalt "läheb kõvaks" Loog-il... julge detail (ma ei pannudki seda tähele, et kuidas ta seda tegi) :) Erootikat on veel, sest ka Kaili Viidas näitab paljast ülakeha läbi kardinate, kuid ka see on kuidagi kontekstiväline - vanamees ähib niigi ta järele või õigemini kõigi naiste järele. Justkui sobimatu (minu meelest) - või on sellega üritatud mingitki elu tükki sisestada, ma ei tea? Ja K väidab, et ka Karpov on alasti, aga ma ei tshtnud sellel hetkel üles vaadata

Tundub, et mulle meeldivad mistahes rollides Piret Laurimaa, Carmen Mikiver ja Helle Kuningas, sest olenemata sellest jamast, mida nad mängima peavad, veavad nad oma rollid siiski auga välja. Kusjuures minu meelest on Helle Kuninga näo välimuses midagi Karl Ristikivile sarnast (justkui sugulased) :) Samuti meeldib mulle alati Sten Karpov. Nende laulu-duett koos Kaili Viidasega mõjus väga mõnusalt (selline 60ndate Eesti tunne tekkis - kuigi mis ma ka tean, mind ju sellel ajal veel polnud:)) Sepo Seeman on tükis võimas - hallide juuste ja vinge häälematerjaliga (see usklik, kes raamatus ka oli, Seeman oli ehk oma raamatukarakterile kõige lähemal minu meelest. Kuigi oluline komponent, ehk tema vend ja ema ning see, et ta ajas inimesi pattudele - kui just see suitsu pakkumine ei sümboliseerinud seda, aga kõik seegi jäi tekstis kuidagi puudulikuks lavastuses... imho).

Tegelikult näitlejatest ainsana ei meeldinudki peategalt mänginud Madis Kalmet (kes mulle tavaliselt ikka meeldinud on - näiteks "Karges meres" on ta väga vinge monoloog) ja väga "laisalt" mängib Ago Anderson. Andersoni tekstis pole üldse pinget. Ta vahetas paaris kohas tähe ära, et lause muutus grammatilises mõttes valeks ning korra oli ka sõnakääne vale niiet kriipis valusalt kõrva. Kuigi ka tema soeng oli ju vinge ning mingil hetkel punnitas vingelt silmi. Kuid kokkuvõttes tekst oli lohakas ja selle edastus vajaliku pingeta. Kalmeti puhul ma ei saagi aru, kas lihtsalt see karakter oli nii ebameeldivaks tal mängitud meelega või ta ise mängis nii ebameeldivalt. Kuid tema valuline naeratus peegli ees ja pidev pikeleveninud nägu mõjus kuidagi nii, nagu ta oleks väsinud näitlemisest, vähemalt selliste rollide näitlemisest. Kuigi jah, tema puhul olen ma ise kerges segaduses - kas ma süüdistan teda ehk selles, et mu huvi kogu etenduse vastu ei ärganud, kuigi samas võis ta roll nimme olla ka selliseks kirjutatud. Igatahes oli see midagi muud, kui "Hingede öö" minategelane.

Hinnang: 1+ (pluss tuleb taha kunstnikutöö eest. Eriti mis puudutab kostüüme ja soenguid. Lisaks ka Loog ja Mehikas ja Laurimaa aitasid natukenehi kaasa, et see 2 ja poole tunnine etendus mõjus ainult 4 tunnisena, mitte 8 tunnisena:) Võibolla oleks pidanud vaheajal lahkuma, kuid ma olen otsustanud nagu raamatutegi puhul, et ma "kui vähegi võimalik" siis pingutan lõpuni. Ei soovita küll kellelegi seda tükki vaatama minna, sest isegi raamatust ei saa selle tüki põhjal aimu. Muidu oleks ju ehk keskkooliõpilastelegi kasulik seda klasside kaupa vaadata, aga see on ikka väga hale vari raamatu kehvematest kohtadest. Huhh...ma tunnen kuidas ma lähen jälle käima - isegi selle "pildistseeni", mis mulle raamatus meeldis, solkisid nad laval ära. Seda raamatut lihtsalt pole võimalik lavale panna...see pole draamaks mõeldud. Ursäkta! Vilken besvikelse! <- oleks ehk need Ristikivi maja tegelased selle tüki kohta öelnud, kui see oleks etendatud nende "kogukonnas"... kuigi selles tükis puudus täiesti see tunnetus, et see maja olekski kusagil "mujal" asunud... jah pettusin. Alles eile nähtud Boulgakoff Draamateatri väikeses saalis, mille on ka Kasterpalu lavastanud, oli kordi parem ning huvitavam ja täiesti õnnestunud lavastus!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
HINGEDE ÖÖ

Rännak kahes vaatuses.
Tegijad
Autor Karl Ristikivi

Loominguline meeskond (Eesti Teatri Festival):

Lavastaja Margus Kasterpalu

Kunstnik Aime Unt

Helilooja Liisa Hirsch

Režissöör Kaupo Kruusiauk

Liikumisjuht Jarmo Karing

Valguskunstnik Margus Vaigur

Helikujundaja Feliks Kütt

Videomeister Argo Valdmaa

Osades Madis Kalmet, Sten Karpov, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Kaili Viidas, Sepo Seeman, Ago Anderson, Priit Loog ja Jaanus Mehikas
Tutvustus
Hilisõhtusel tänaval kõnnib mees, kes, kui mitte just teadlikult, siis poolteadlikult ometi otsib ümbritsevast mõnd sõbralikkuse märki, mõnd osavõtvat naeratust või mida iganes, et kasvõi hetkeks tunda ennast ühena ülejäänuist, omana. Midagi säärast ei juhtu. Uksed paremal ja vasakul on suletud, kohvikute aknaklaasid eraldavad ta kindlalt seespool toimuvast rõõmsast melust. Ta on võõras.
Siis kostub kusagilt vaikset muusikat. Tänava lõpus langeb poikvel majauksest tänavakividele terav valgusvihk. Mees läheb lähemale – tõsi, muusika, tuleb sealt. Mees saab võitu halvavast hirmutundest, rebib ukse pärani. Valguse ja helidevoog pimestab ta hetkeks.
Mees: Miks ma olen siin?

Vergilius: Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?

Mees: Ma ei tea. Ükskõik kus – mitte siin.

Vergilius: Ükskõik kus – see ongi siin.

etendus kestab 2t 40min

Esietendus 14. märtsil 2009 Endla teatri Küünis.