Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, aprill 26, 2009

The boat that rocked / Rokkivad raadiopiraadid (UK 2009)

Režissör: Richard Curtis
Stsenarist: Richard Curtis
Olulisemad näitlejad: Bill Nighy, Tom Sturridge, Philip Seymour Hoffman, Rhys Ifans, Kenneth Branagh, Tom Brooke, Ralph Brown, Rhys Darby, Jack Davenport, Nick Frost, Chris O'Dowd, Emma Thompson, Talulah Riley, Katherine Parkinson

Loo lähtekoht: 1 laev. 8 DJ-d. Moraalivabadus.
"The Boat That Rocked" räägib aastast 1966, kui BBC raadios lasti rock ja popmuusikat keskmiselt 45 minutit ööpäevas. Kuid rock ja pop olid ju oma parimas elujõus! Rahvas, eriti noored janunesid selle muusika järele ning kui on nõudlus peab olema ka pakkumine. Ehk üle Inglismaa tekkis uusi piraat-raadiojaamu kui seeni pärast vihma ning ühest sellisest raadiojaamast film räägibki. Sõna otseses mõttes lastakse muusikat eetrisse laevalt, mis rokib täiega. Kuna on 60ndad on ju ka suur seksuaalne revolutsioon, mis filmile täiesti maitseka huumorina kaasa aitab :) The Count - ameeriklasest raadiojumal; Quentin - "Radio Rock" piraatraadiojaama (Põhjamerel seilava laevukese kapten); Gavin - Briti kuulsaim DJ, kes on just saabunud tagasi USAst; Dave - irooniline, sõnaosav ja karmilt naljakas paksuke, kes suudab mistahes naise "ära rääkida"; "Thick Kevin" - täielik puupea; Carl - just koolilõpetanud noor kutt, kes on tulnud oma ristiisa laevale "meheks saama". Ning nendele vastukaaluks Hitleri vuntside ja välimusega Briti poliitik, kes teeb kõik endast oleneva, et sellised patupesad, nagu "Radio Rock" maatasa teha.

Sõna parimas mõttes on tegemist ansamblikomöödiaga, kus tõeliselt suur hulk peamiselt briti, kuid üks oscarivõitjast USA näitleja ka, on kokku ühte filmi kokku aetud. Üldiselt ei ole ma mingi 60ndate muusika eriline austaja ning kogu see piraatraadio-värk on ka mulle üpris võõras. Kuid selles film kasutatud muusika pani mul pidevalt jala takti lööma ning sisu kiskus täie hooga kaasa elama ja kaasa naerma!

Miks ma üldse valisin selle filmi kinos välja? Aga loomulikult mehe pärast, kes selle kirjutas ning tegi. Tegemist on ju "autorifilmiga" ja auteur-ide filmid ongi tavaliselt need kõige parimad. Täpselt nagu muusikas, kui laulukirjutaja ise oma laulu ka esitab... siis tuleb ju välja täpselt nii nagu seda on luues ette kujutatud (suurima tõenäosusega). Ja sedapuhku on tegemist mehega, kelle nimeks Richard Curtis ning kes kirjutas ja kelle režissöridebüüt oli film nimega Love Actually!!! Lisaks on mehe sulest pärit selliste briti superkomöödiate stsenaariumid, nagu Notting Hill, Four Weddings and a Funeral, Bridget Jones-i ja Bean-i mõlemad filmid ning "Black adder"-i telesari. Ja muidugi aitas otsusele kaasa ka see näitlejateansambel, kes filmis osalevad!!! Üks on vingem kui teine!

Lisaks kõigele saab filmist nii mõnusa tuju. Mis siis sellest, et filmi lõpupoole korraks asi ka tõsisemaks kisub, on ka selle tõsiduse sees ju komöödiat, vaatet veel ühed naljakaimad stseenid (näiteks see plaadikastist kinni hoidmine vee all:)). Kuid mul on tunne, et ma vahepeal täiesti kõva häälega ragistasin naerda. "Tunne" sellepärast, et õnneks oli muss koguaeg põhjas, et ei tekkinudki häbi täiega naerda :) Päris filmi alguses hetkeks häiri mind see, et kaamera kõikus ja montaaž oli liiga kiire, kuid lisaks sellele, et see laev "rokkis" täiega, ta ju ka "kõikus" (rock tähendab ju mõlemat inglise keeles:))

Lemmikstseenid eelmainitid veealusele stseenile lisaks on kogu pull pulmadega, kondoomilaenamisega, ujumisõpetus a la "Radio Rock"...mist töötab beebide peal töötab ka täiskasvanutel, isa otsimine ja leidmine, alati kui ekraanil oli Thick "miks ma thick olen" Kevin, Kenneth Branagh, Nick Frost või lesbiline kokapreili :)

Ainuke koht, mille ma filmist oleks kärpinud oli see viide vanadele briti muusikavideotele, kus kogu meeskond maale pubidesse läheb. Aga ju see näitas, et filmitegijad ei tahtnud ise ka asja liiga tõsiselt võtta vaid panid selle ülelavastatud lõigukese sinna vahele. Muidugi ei võta see filmi lõbuseselt ning rõõmsameelsuselt grammigi ära. Kes oleks võinud uskuda, et vanadest rokiDJ-dest võib saada nii laheda filmi?! Film oli üle kahe tunni pikk, kuid ei hakanud hetkeksi igav ja läks nii kiiresti, et ei tulnud kordagi kella vaadata! Oleks võinud veelgi kesta!

Hinnang: 5- (Mulle tõsiselt meeldis! Meeldis ka see sõnum, mida film endaga kandis, et kõikide jaoks on kusagil keegi, kes teda armastab - olenemata välimusest, iseloomust või kasvõi seksuaalsest orientatsioonist. Muidugi on seda päris elus raskem üles leida kui sellises muinasjutufilmis. Ent sellest hoolimata! Ja veel taastab film usu inimestesse. Ikka on olemas häid ning armsaid inimesi, kes sinust hoolivad ja ulatavad oma abistava käe, ka siis kui Sul on just kõige raskem! Sellist filmi lihtsalt ei saa muudmoodi võtta kui armastusega....muidugi kui ei ole küüniline, kade ja ei oska end vabaks lasta ning nautida seda rõõmu, mis silmade kaudu on võimalik ajule ja südamesse saata:) Britid kohe oskavad selliseid ägedaid ning samas ka südamlikke komöödiaid teha! Tõeline feel-good-movie. Selle aasta "Happy-go-lucky" on sündinud ja kohal oma täies rockihiilguses!)

Filmi treiler:

Sildid:

1 Comments:

Blogger kassu said...

Mai saa kohe postitamata jätta, vaatasin lõpuks ka selle filmi ära - ja 100% su arvamusega nõus. No niivõrd hea fiilingu tekitas, et suu on siiani kõrvuni. Tegelaskujud üks omapärasem ja veidram kui teine, positiivne suhtumine elusse ja see muusika!

Gentlemen, lady... strange bearded thing... :)
Eih, väga lahe oli!

23 detsember, 2009 02:56  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default