Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, aprill 06, 2009

Loss - Vanemuine

Kui alustada lõpust, ehk teatrist koju sõites ei olnudki nagu mitte millestki seoses selle tükiga arutada. Lihtsalt tõdeda, et selle vaatamine oli paras piin. Kuulasime hoopis Hedvig Hansoni CD-d. Kuigi tavaliselt pärast teatrit ma muusikat ei taha, tahaks natuke mõelda ning mitte lasta teistel segajatel ajudesse tungida. Seekord oli muusika hoopis "väljapääs".

Kui nüüd hüpata aega enne teatrit. Miks ma üldse sellele tükile piletid ostsin. Keegi kusagil kunagi mainis, et "see Kafka ju polegi nii hull, et päris naljakas tükk oli". Juba see oleks pidanud mu eemale tõukama sellest tükist. Muidugi alataju mängis vingerpussi ja ma vist mõtlesin, et "ohhoo, kui polegi nii hull Kafka, et äkki siis on Toompere leidnud mingi huvitava ja oma võtme selle tõlgendamiseks ja teinud loost mingi lineaarse või selge "loo"". Ette rutates võin öelda, et kuigi ta tegi sellest küll "oma", polnud selles mingit uut ega mingit selget joont ega lugu. Lihtsalt selline absurdne sürreaalne eksistentsialistlik pläma. Kui sürr, siis peaks olema kohe nii sürr, et see ajaks naerma või paneks mõtlema. Mina ei naernud teises vaatuses kordagi, esimeses vaatuses ehk korra paar. Aga Kafka Loss peaks ju olema selline kerge õudsa varjundiga, mitte selline tilulilu. Võimlemispoomide ja kõrgushüppe-madratsitega. Tuli meelde Toompere üks varasemaid lavastusi (mis oli tunduvalt-tunduvalt parem) - Syrrealistid. Seal oli just seda, mis Lossist puudu jäi. Sellist "lahedat" sürrealismi. Pigem võib paralleele vedada eelmisel suvel Viinistus nähtud "Loojang" -uga. Kuigi ka Loojang meeldis mulle natuke rohkem. Seal oli vähemalt mingid (küll juba vanad ja tuttavad) filosoofiad ja mingi mängurõõm ning mõned huvitavad rollilahendused (Anti Reinthal, Kristo Viiding). Lossis olid küll mõned normaalsed rollid, kuid suuremas osas mingi "jalaga tagumikku" odavad naljad ja näitlejad küll pingutasid, kuid sellest tükist muud kui bürokraatia rataste vahel tõmblemist ma välja lugeda ei suutnud (süsteemi ja üksikinimese vastasseisu). Ok, võibolla ka seda, et inimene tahab ja igatseb ikka selle järele, mis tal pole. Ning sihikindluses võime tõesti unustada olulise ning kõik mis teepealt kaasa leiame-haarame ei saavuta piisavat olulisust, et kaaluda üles seda esialgset sihti. Ning isegi mu lemmikteema, ehk armastus oli surutud koledaks ja väikseks häireteguriks kogu süsteemi sisse. Kuid need kõik on juba üpris "otsistud" teooriad. Neid kaugemalt "otsitud" mõtteid võib ju veelgi leida, kuid minu jaoks on need kõik ikkagi kogu konteksti mõttes ebaolulised.


Näitlejates rääkides, siis see tükk demonstreerib ehtsalt seda, kui erineva tasemega näitlejaid võib olla ühes teatris. Mõni saab hakkama ükskõik kui väikse või suure rolliga ja tuleb ikka auga välja. Kuid mõni teeb roll rolli järel ning ikka ma hämmastan, et kuidas teda lavastajad kasutavad.

Positiivsest otsast rääkides - Külliki Saldre, tegelikult üpris pisikeses rollis suudab panna mitu trikki oma rolli sisse. Kehakeel, hääl, intonatsioonid, pilgud kõik on paigas ja huvitavad. Sellises tükis ongi vaja kergelt markantsust sisse tuua, ehk isegi kohati üle mängida. Kuid muidugi ikkagi mingites piirides. Teine, kes samuti hääle ja ilmetega oli tasemelt oli minu meelest Margus Jaanovits. Alati kui tuli sellise mesimagusa kuid ühtlasi kergelt rõveda olemisega siis andis see nagu mingi särtsu või lõhestas selle jampsi, milles tegelased pidevalt siplesid. Samuti paistis oma häälega silma Tanel Jonas. Ta suutis ka ehk ainukese lause kogu tükis öelda, mis sealt nagu pähe kumisema jäi - "Kas kuulame heledaid lakse". Jüri Lumiste mängis ka tuttavalt hästi. Tal oli küll üpris vähe mängida, kuid selle kõik tegi kuidagi iseloomulikult ning hingega. Noored - Ragne Pekarev, Markus Luik, Martin Kõiv ja Maarja Mitt iseenesest mängisid kõik väga huvitavalt. Kuid see mida Luik ja Kõiv pidid laval tegema mõjus pigem palaganina ja mind see naerma küll ei ajanud. Pekarev ja Mitt on tegelikult üpris huvitavad kujud. Kuid kes mind tõeliselt häirisid olid Raivo Adlas ja Riho Kütsar. Kütsar selline pikk ja suur mees, aga no häält ei tule temast kohe üldse välja. Etenduse alguses olev dialoog läheb kõik taustalärmi sisse kaduma. Ta on täiest üks tühjaga seal laval. Ja Raivo Adlas on alati täpselt samasugune, ükskõik mis rolle ta viimasel ajal teeb. Ei mingitki erinevat nooti. Jääb mulje, nagu ta oleks tüdinud mängimisest või ta lihtsalt ei viitsi endast neid teistsuguseid rolle välja pigistada. Või ootab ja eeldab lavastaja temalt juba täpselt sellist kuju, nagu ta etendusest etendusse pakub? Kaldun arvama, et temas lihtsalt pole erinevaid karaktereid peidus. Sellises tükis ju annaks just keerata mingi vint enda mängu sisse...

Meelega jätsin peategelase, ehk Hannes Kaljujärve viimaseks. tema mängus oli kohati sellist tavalist mossis näoga Kaljujärve. Vahepeal mängis ta liiga publikule, vaadates täiesti kohatult saali poole (kuigi jah...see "loss" ise asus ka kusagil publiku taga kauguses, kuid kõiki neid "publiku suunas vaatamisi" ei ole võimalik ka sellega seletada). Kuid mulle väga meeldis see kui ta läks vihaseks ja karjus nende "abiliste" peale. Siis tekkis nagu mingi POWER sisse. Kuid selliseid hetki oli ehk kokkuvõttes ainult paar kogu pika tüki jooksul. Kais Adlase roll oli nii pisike, et selle kohta ei oska ma midagi öelda ning samuti olid üpris kahvatud Marika Barabanštšikova ja Alina Karmazina. Ei häirinud, kuid samas ei olnud nende mängus ka midagi tähelepanuväärset. Siiski, siiski - Karmazina eesti keel nagu oleks paranenud natuke. Või selline mulje jäi neist vähestest sõnadest.

Kuid paratamatult ei saanud ma lahti mõttest, et mõned raamatud võiksid siiski jääda raamatuteks. See tundub olevat just selline. Kuigi päris huvitav oleks näha Bergmani 50-ndatel lavastatud versiooni. Kui palju see erines ning kuidas ta lahendas kogu selle loo. Kas tema suutis tuua selle lavale teatrisaalis "vaadatavana"? Toompere lavastuses on ju lavastajatööd selgelt näha. Seal on palju huvitavaid lahendusi. Kasutatud liikumist ja ettekujutatavaid asju. Lisaks kogu see suur hulk näitlejaid pandud väga orgaaniliselt liikuma. Sümbolilaadseid misanstseene ja kasvõi see tibatillukenegi makaaber efekt, ehk naiste pilgud (Saldre, Mitt ja Pekarev). (Pidev joomine laval, küll õlut küll veini, see mulle ei meeldinud. See isegi häiris mingil hetkel.) Kuid selline ongi ehk kõige ehtsam lavastajateater (peaaegu autoriteater, sest Toompere on ise teinud dramatiseeringu). Kuigi tegelikult oli see veelgi rohkem minu jaoks "kunstnikuteater". Sest Ervin Õunapuu on juba lava tagaseina katva kiviplokkides müüriga (või äkki ka see sümboliseeris "Lossi"?) loonud päris omapärase atmosfääri. Lisaks need lambid mis kord tõusevad kord langevad. Vahepeal isegi inimeste vöökoha kõrgusele. See mõjus efektselt. Lisaks ka see äikesetorm. Kuid kokku selle sisuga tundusid justkui kõik need ideed raisatud. Kahjuks.

Hinnang: 1+ (Pluss sinna taha tuleb eelkõige väga vinge kunstnikutöö eest. Nii lava kui grimm ja miks ka mitte kostüümid. Lisaks oli selgelt näha lavastajakätt. Ja seegi mulle meeldib, kui on näha, et lavastaja on nutiga asja juures olnud ning mitte lihtsalt loo lavale pannud. Kuid kahjuks raamid ilma pildita on siiski ainult raamid. Sest hea oli ju ka muusika või siis helikujundus. Ja mõned mainitud näitlejad kah, kuid sisu teatrilavale oli minu meelest täiesti sobimatu. Igatahes oli see Kafka "Loss" liiga suur tükk. Nii suur, et suu läks lõhki. Ei julge kellelegi soovitada...kuigi mõnedele meeldivad ka sellised tükid....võibolla neile, kellele näiteks meeldis Viinistus "Loojang" või Endlas "Janu"... Võrdlused on siiski kauged ning vabameelsed. K meelest oli see kõik üks painav ja ülipikk unenägu. Jaj, jama oli. Kafka ongi raske, aga sellepärast peab seda raamatust lugema, mitte teatris vaatama. Nii arvan mina. Muideks siin on üks inimene tõeliselt hästi oma arvamuse loost kirjutanud. Ilmselt mul lihtsalt polnud seekord ka viitsimist abstraktsete siduste lahtiseltamiseks ei enda ega blodi tarbeks, sest need (just selles tükis väljendatud sidused isiklikult) ei huvitanud mind. Ikkagi just sellepärast, et ma ei viitsi sellist asja teatrilavalt vaadates enda jaoks lahtimõtestada vaid pigem lugedes. MOTT.)
---
Isiklikud märkused:
1) Toomperet kutsusid näitlejad aplausi ajal lavale, kuid lavataja vist ise polnud ka rahul ning jättis lavale minemata. Etendundust vaatamas oli näha ka Toompere õde ja poega.
2) Muidugi oli teatris ka Pille-Riin :)
3) Naljakas, aga eilse tüki lavastas ju ka Toompere....ja see oli kordi, kordi parem ja huvitavam! 4)Sellega katkes ka Vanemuise "heade tükkide" pikk-pikk seeria :(
5) Täiesti kontekstiväline märkus - Enne tükki sattusin Rahva Raamatusse. Seal on "Raamatulaat" keldris. Terve hunnik krimkasid 25 krooniga ja näiteks koka ja aiandusraamatuid ja lasteraamatuid 10-20 krooniga. Vähemalt päris raisku ei läinud see "teatrikülastus", sest muidu võibolla polekski sinna raamatupoodi sattunud :)

Tekst etenduse kodulehelt:
Maailmakirjanduse suurnime Franz Kafka kummastav maailm jõuab teatrilavadele üliharva. Seekord elustub kirjaniku ühe tuntuima romaani, postuumselt (aastal 1926) ilmunud „Lossi” tegevustik. Teos, mis paigutub ekspressionismi ja sürrealismi piirimaile.

Autor Franz Kafka
Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere jun (Eesti Draamateater)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Andreas W

Kafkale tüüpiliselt kulgeb välises plaanis kõik igati realistlikult: kellegi ametniku eksitav (?) kiri on toonud kohale maamõõtja K, kelle ülesandeks on pääseda lossi mõõtmistöödele. Aegamisi ilmneb, et pealtnäha lihtne ülesanne käib võõrale üle jõu: lossi pääsemine eeldab aina uute ja uute takistuste ületamist, uute ja uute bürokraatlike kontrollinstantside läbimist. Miskipärast ei soovi lossi valdajad, et võõras pääseks nende territooriumile ja teostaks seal mingeid mõõtmisi. Märkamatult on maamõõtja K. unenäoliste sündmuste keerises, mille keskel tema esialgne ülesanne jääb sootuks tagaplaanile… Märkamatult on Kafka maailma sulandunud vaatleja pääsenud uitama oma alateadvuse pimedamatesse labürintidesse, kannustamas küsimused: mis maailm see on?, mis on selle mõte?, kes olen ma ise ja mis on minu olemise mõte selles maailmas?

Esietendus 18. veebruaril 2009 Vanemuise väikeses majas.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default