Eieieieieiei, see tükk ei ole minu jaoks. Suurema osa sellest peaaegu kahest tunnist igavlesin ning lõppude lõpuks jäi vastik mälestus õhtust. Tahan selle tüki kiirest unustada... Ma ei peagi ennast üldiselt Von Krahl-i eriliseks austajaks, kuigi viimased 3-4 tükki, mida olen neilt sattunud nägema on päris huvitavad ja erilised olnud. Sedapuhku aga need p*tsi-, n*ku-, kaka- ja pissijutud tekitasid minus peamiselt tülgastust ning ma lihtsalt lülitasin end välja sellest kohast.
Etendus on jagatud lõikudeks, mida kahtlemata mõnusalt ja üllatuslikult mängitakse eri saali osades. Von Krahli Teatri inimesed tahavad teha oma asja teistmoodi, kombates uuenduslikel aladel teatrimaastikul ning üsna piiriäärsetel aladel, astudes sealt vahepeal isegi natuke üle ja see omamoodi sümboolne teatri 6 näitleja poolt kokku kirjutatud ja koos lavastatud "The end" ongi just täpselt seda. Nagu etendusest selgub, ei tahagi nad teha traditsionaalset teatrit - see on igav nende jaoks... Mitmel hetkel jäigi mulje, et nad teevad seda kõike rohkem enda lõbuks. Ka etenduse lõppedes kummardama tulles, kuumardavad nad just sümboolselt kõigepealt teineteisele ja alles siis publikule. Aga mind just selline "oma asja" tegemine pani igavlema.
Tüki esimene lõik on justkui mingi küünaldesüütamise- ja tule tseremoonia. Kergelt esoteeriline tekst, justnagu usklikel teemadel (kuigi pean tunnistama, et ma kukkusin kohe kärult maha, sest lihtsalt ei viitsinud selle surematu lapse jutustust jälgida tekstuaalselt, mulle jäi mulje, et see tekst ise polegi oluline, pigem see kuidas seda esitatakse) ja ma sain kohe aru, et see tükk ei ole minu jaoks. Kuigi visuaalselt see isegi töötas - meeldis see mõte, kuidas pimedusse tekkis valgus ning üldse küünalde ja elava tule põlemist vaadata on ju ikka mõnus, soe ja hubane. Lisaks need helid mida tehti ja Mari Abeli viiulimäng, millega sellele osale punkt pannakse. Siis toimub midagi üllatuslikku ning selle taustal saab etenduse tegelik sisu endale raamid. Liina Vahtriku hääl teavitab inimesi, et nad saavad maailmalõpule kaasa võtta 8GB mälu. Pea tuleb panna ees masinasse jne... hmmm tekkis juba lootus, et ehk koorub siit siiski midagi sisukamat...
Kuid järgmine lõik - tegelaste argipäev maailmalõpu laupäeval. See kõik tundus kuidagi nii mõttetu - kes sellist päeva niimoodi veedaks? (kuigi vestlusest tundsin endagi argipäevamõtteid ära, näiteks Sikupilli loomapeadega inimeste kohta, aga so what selles kontekstis?) Kuid see nõ,e irvamine Pedajase üle ja mingis mõttes ka Šapiro ja Panso üle ka (justnagu tabudelõhkumise vajadusest - et ju see šokeerib ja see muudab vestluse sügavamaks või isegi kunstilisemaks... välja kukkus minu meelest natuke nõme. Nagu neil endal uuenduslikku on ju ka teistel õigus teha traditsionaalset. See mõjus just nende, ehk eesti teatri näitlejate poolt kirjutatuna kuidagi madalalt. Aga eks kui selline neile endale meeldib ja annab üleolekutunde, siis...) Ja eriti sealt edasi see indiaanlaste osa - pikk ja lohisev ja üdini nõme (ma ei saanud sellest kakaloopimise- ja -näkkumäärimise kunstist lihtsalt aru... ja ausalt öeldes ei tahagi aru saada). Ning sellele järgnev sümboolne munajoomine ning palja tagumikuga Erki Laur... sorry, kunstilises mõttes naiste kostüümid ju okei, aga ma ei taha teatris sellist asja ikka näha, kui sellel pole sisulist sügavamat mõtet või otsest kontsekstist tulenevat vajadust. Samuti ei jõudnud ära oodata seda "arvutite-kunsti" lõigu lõppemist. Tõlgendasin seda endale sümboolikana, et varsti suhtlevadki arvutid enda vahel, aga ju tegijatel oli sellele vast ikka mingi sügavam mõte.
Kõige parem ja minu jaoks vähegi sisukas oli etenduse viimane lõik. Ehk mida keegi ikkagi võtaks kaasa "lõpule"? See pani ka ennast mõtlema, et peaasi, et naine ja lapsed tuleks "kaasa" ja olulisemad hetked senisest elust (muidugi sealt edasi, et mis need senise elu olulisemad hetked on?). Naisel oli hea idee, et need hetked tuleb siis muidugi veel omavahel ära jagada, et kui ongi "elu teiselpool", siis saame teineteisele "omad osad" ära rääkida ja nii saab topelt mälestusi kaasa. Kuid Michael Jacksoni looming? Mis selles nii cooli ja sügavmõtteliselt lahedat on? Ja miks heteromees peaks tahtma kaasa võtta mälus homoseksuaalset kogemust? Ma lihtsalt ei mõista... muidugi eks selline olukord ajakski inimeste ajud krussi ning mitmed ilmselt "keeraks ära". Ainult, et see tee sinna "lõpule" ei saaks toimuda nii argipäevaselt, nagu selles tükis.
Rollidest ja näitlejatest rääkida selle tükiga seoses on üsna mõttetu. Rolle kui selliseid ju nagu polegi. Kõik lihtsalt on. Või pigem võiks öelda - teevad oma tavalised rollid, milles puudub mängulisus ning isegi irooniline küll sära silmist. Muidugi võib ju vastu väidelda, et mis sära sa veel silmist ootadki, kui maailmalõpp ju kohe tulemas, ma ei mõtlegi sellist sära... Pigem sellist rollitegemise ägedust. Ilmselgelt selline teater lihtsalt ei ole minu jaoks, kus puuduvad rollid ja näideldakse kooris. Ju neil ikkagi oleks vaja olnud lavastajat, kes kõrvaltvaadates oleks pannud selle kõik mingitesse perspektiividesse. Niimoodi oli see nagu üks suur müra ilma mingi suurema poindita. Ja ometi mõttepoiss ju tervikus on täiesti olemas. Maailmalõpp on hirmuäratav ning selline lootus teisel pool omada mingit mälu eelnevast tekitaks palju suurema paanika ning palju sügavamad vestlused ning kirjad kui see, mida etenduses esitletakse. Mage, minu meelest. Oleks vajanud kõvasti maitseaineid. Huvitavaid mõttekäike ning sügavust (selles kohas hakkas nagu midagi tulema, kui mees oli teada saanud, et ta naine teda oma mälus kaasa ei võta). Üks mõte, millelt veel end tabasin, et sellest ansamblist tahaks võtta (kasvõi mõnikordki) Tiina Tauraite ja Riina Maidre kuidagi eraldi, sest neid tahaks näha rohkem ja teistsugusemates rollides ka, kui need Von Krahli Teatri omad :)
Hinnang: 1+ (Pluss on ühe taga sellepärast, et sai tüki tulemusena lühikese vestluse, et mida ise teeks selles olukorras. Kuid nüüd oleks vaja ruttu oma mälus sellele etendusele teha "delete". Ausalt öldes pettusin kõvasti, eriti nende eelmiste Von Krahli lavastuste lavastajamõtete rikkuse pärast. Seekord jättis täiesti külmaks või õigemini jättis isegi ebameeldiva tunde sisse. Rahvas siinseal küll naeris, aga ma vist isegi ei muianud kordagi... tegelikult korra selle viimase lõigu ajal siiski. Soovitan seda ainult Von Krahli tükkide üldise eufooriaga alati ühinevatele. Tundub, et kiidulaulukoor teeb kõva tööd - see tundub justnagu pop fännida sellist teatrit. Ja küllap olen isegi kunagi tänulik mõnele uuenduslikule teatriideele, millest kasvab mingi põnev vorm või ideestik tulevikuteatrisse, kuid sedapuhku ja sellises vormis - tänan, ma ei soovi. Tekkis veel mõte, et äkki sellepärast, et neid autoreid ja "oma sõna sekka ütlejaid" on olnud nii palju, et sellepärast valgus kogu see asi kuidagi liiga laiali? Ei tea, kas "The end"-i eel ollakse ikka nii flegmad ja näiteks suitsetamagi minnakse õhuimuri lähedusse? Uhh, neid selliseid imelikke lahendeid ja minu jaoks mõttetusi oli seal kuhjaga. Aga võibolla ma lihtsalt ei saa aru ning ka näiteks selle suitsetamisega taheti näidata, et nemad jäävad ka "viimasel hetkel" ikkagi sõpradest hoolivates inimesteks ning nende jaoks polegi see "lõpp" tegelikult nii oluline...)
Eesti Päevalehes oli artikkel, kus Taavi Eelmaa tegelikult avab ka kaarte. Ja sellegi põhjal saan aru, et nad teevad seal teatrit ikkagi iseendale, mitte publikule. Võibolla nii ongi õige... kindlasti mingis mõttes, kuid ma usun, et tuleks siiski leida tasakaal - ehk nii endale kui publikule...
Tekst lavastuse kodulehelt:
The End
ESIETENDUS 19 03 2010
I
Ma olen olemas, sest ma mäletan. Olen oma mäluga kahekesi siin, üksi keset musta linna. Minu mälu peab mahtuma mulle riiklikult eraldatud 8 gigabaidile. Kehad on kuulutatud utiliidiks, minu oma kuseb hetkel WCs. Vett toon ämbriga iga päev bensiinijaamast. Seal on midagi toimumas. Inimesed seisavad liikumatult ja vaikides üksteist kallistades. Mõnel pole riideid seljas. Veel mõned päevad, siis on lõpp.
The End on lavastus, mille autoriteks on 6 inimest, kes ligikaudu kümne aasta kestel on moodustanud Von Krahli Teatri näitetrupi. Etendus räägib ühe maailma lõpust.
THE END
Autorid ja Näitlejad: Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Visuaal: Peeter Laurits ja Taavet Jansen/residentuuris Kanuti Gildi SAALIis
Muusika: Mauno Meesit/Sinine
Kostüüm: Liisi Eesmaa
Hääl: Liina Vahtrik
See kelle südametunnistus on puhas, ei karda pimedust...
II
/.../ On jäänud veel mõned päevad. Päike teeb toa rõõmsamaks ja ma naeratan kui aknast välja vaatan. See on minu pilt, minu maailmavaade. Ma näen üht tänavat, mida ma olen näinud juba imikuna. Iga kord kui aknast välja vaatan, mõtlen, et ma olen seal koos sinuga kõndinud. Ma olen selsamas asfaldil seistes rohkem kui korra võitnud lahingu surmahirmu ja üksindusega. Ma kõndisin piki kogu tänavat sinu kõrval, kuni kadusime halli betooni varju.
Öösiti ma karjun hirmust, sest ma kardan, aga ei tea mida. Ilmselt pimedust. Siis kaob mälugi. Ja ja koos sellega ka sina. Kui sa oled lõplikult läinud, jääb minu kohale kummargile ainult külm kosmos. Ma ise ei tea seda. Kosmos, kes huviga vaatab, kuidas ma oma viimastel hetkedel elust kinni hoian, sest ma ei oska end lõdvaks lasta. Ta näeb mu ila ja kuuleb kuidas ma hirmust nutan. Kosmos on minu kohal kummargil asja pärast, mitte kogemata. Tal on lihtsalt nälg. Ta ootab, et saaks mu silmamunad ära süüa.
12 kommentaari:
Kurb.
Arvustus ma mõtlen.
Ma ei tea, millest see tuleb - küllap sellest, mida keegi teatrist otsib, aga ma oleksin peaaegu kõigele, mis kirjas, vastu rääkinud.
Võib-olla on teatrilavastuste puhul üldiselt tegu mingi koodiga, mis on - sõltuvalt lavastusest - mõne inimese poolt välja loetav ja mõne poolt mitte. Aga mulle tundub peaaegu alati, et Von Krahli kood on kuidagi omamoodi ja värskendav teiste pealinna teatrite reas.
Antud juhul, lavastuse esimene osa - viide Zoroastrile ja Nietzsche Zarathustrale: kus teatris veel midagi sellist kohtab? Teine stseen - David Bowie "Heroes", jällegi märk, mille mastaabile võrdne vaste "traditsioonilises" teatris oleks ilmselt Arvo Pärt E. Nüganeni II Tões ja Õiguses (millele T. Eelmaa ka sõnaliselt viitab). Lisaks muidugi nali selle arvel, kui pühaks Eesti teatrit ja selle gurusid peetakse (Pedajast, Šapirot, Pansot mainisid - kõik on suuremal või vähemal määral puuslikud, nagu see tuli, mida kummardas Zoroaster, ja puuslikke on vahel tarvis lõhkuda, et mingigi perspektiivitaju jääks). Samuti see, kuivõrd iga lavastuse osa puhul, päris viimane ehk välja arvatud, oli pakutud midagi uut ja meeldejäävat lavastuslikus või lavakujunduslikus plaanis.
Kokkuvõttes see ei ole muidugi oluline, aga ma üritan lihtsalt kuidagi tõestada, et sisu oli asjal tunduvalt rohkem kui putsi-, kaka- ja nokunaljad ja kerge esoteerika - minu meelest on, nagu ma ütlesin, küsimus pigem selles, et arvustaja ei valda hoopiski seda koodi, milles temaga räägitakse (niisamuti nagu selle teksti kirjutaja ei valda mõningate teiste lavastajate või teatrite koodi vms).
Paavo
Absoluutselt nõus! Aga kõigile ei peagi meeldima samad asjad, samad teemad, samad seosed. Näiteks ei meeldi mulle Nietzsche ja enamvähem kõik temaga seonduv (olen teda küll sellepärast ka üpris vähe lugenud, aga kõik see vähene on minu jaoks olnud suuremas osasa vastuvõetamatu)... Kõige rohkem aga häiris mind see, et mulle jäi rohkem mulje, et see oli neil "oma lõbuks" tegemine. Meeldis küll see "Bowie", aga ka sellega seonduvalt oli jälle selline "ülepingutatud" viide, et see on "parem kui Pärt" (antud kontekstis olin ütlusega isegi nõus, kuid häiris just see selline vastandamine)... ehk nii palju häirivaid tegureid ja viiteid minu jaoks. Samuti nagu need keda nad mainivad - Kõiv ja muud - nagu Sa ütled "teatripuuslikud"... jälle sarnane "mina julgen välja öelda" "püüdlikult kunstlik lähenemine" - ma ei leia, et see oli grammigi "naljakas", ühtlasi kõik teavad isegi, et teatud ringkondades on nad nii kõrgele pjedestaalidele tõstetud, et igaüks suhestub sellega nagunii oma mätta otsast - nemad seal "The end"-is ja sellises vormis seda lõhkumistööd teha küll ei suutnud.
Aga koodi lahtimuukimiseni ma ei jõudnud tõesti, sest see kuidas seda mulle esitati polnud huvitav. Ja see kood ise... selles suhtes jään enda juurde, et joosti nagu nii mitmes suunas laiali, et õnneks tuldi ikka lõpuks natuke kokku ka...
Minule lihtsalt ei meeldinud. Ja mul hakkab tekkima tunne, et oleks vaja "lõhkuda" küll, aga esialgu hoopis midagi muud... Aga üldse kui üritada lõhkuda midagi, siis ikka keskendunult ja täiega, muidu jääb see lihtsalt mannetuks sõnakõlksuks, mille keegi võibolla nopib üles...
Guugeldasin "The End" ja sattusin siia. Lugesin ja imestasin: mis tükki härra kirjutaja Danzumees küll vaatamas käis? Ja miks üldse, kui esimesest hetkest häälestatus selline oli? Ja mida, oh mida ta nägi? Milline "oma lõbu" trupi poolt kui niikuinii "Nietzche ei meeldi"? Tõesti väga kurb lugemine. Väga. Ja vaidlen vastu igas aspektis. Mina ei ole mingisugune koodiotsija- ega murdja, aga teatrit armastan ning "The End" oli alates 1. stseenist viimaseni mõtlemapanevamaid, huvitavamaid, sügavamaid, valusamaid, vaimukamaid, struktueeritumaid, puhtamaid lavastusi, mida viimasel paaril aastal näinud olen. Ja väheseid lavastusi, mida sooviksin teistkordselt vaadata. Ja mida kindlasti vaatan ka. Väga suur rõõm oli näha laval intelligentseid näitlejaid ja näha näitlejaid tegemas kõige raskemat tööd- mängimas nii nagu justkui ei mängikski. Sest härra Danzumees, lavalolevatel äitlejatel oli sära silmas, oli tehatahtmise elevust ja naudingut ning omavaheline erakordne sünergia. Ja väga kahju, härra Danzumees, et põhiline Teist mööda läks ja vaid "püüdlikult kunstlik lähenemine" ja "putsi-, kaka- ja nokunaljad ja kerge esoteerika" alles jäid. Ma ei tea, kui palju Teid loetakse, aga väga loodan, et Teie lugejad selle kirjatükiga oma valikuid tehes eriti ei arvesta. Teater on maitseküsimus, loomulikult, aga kurb oleks, kui see arvustus kedagi eemale peletaks. Meeldib - ei meeldi on juba iseküsimus ja hiljem igaühe enda otsustada. Siia kirjutama ajendas mind ainult tõsiasi, et panete, nagu näha, etendustele hindeid. Teie vabadus, muidugimõista. Aga omaenese erakordse, raputava ja seetõttu ka meeldejääva teatrielamuse ning sellele järgnenud mõnusate mõtisklushetkede eest seistes ning Von Krahli Teatri trupi, nende ilmselgelt elusate ja südamega "The End" taga olevate näitlejate toetuseks/kaitseks annan Teie arvustusele hinde. Hinne on 1- (hinne on kõrgem nullist seetõttu, et olete siiski kirjaoskuse omandanud).
Hmm, ei oskagi muud vastata kui et - maitse asi... Aga ühe asja unustasin kirjutada. Nimelt mu lemmikkoht oli viimases lõigus Riina Maidre tegelase kõne vanematele. Ma usun, et sellest sain ma aru ning ma ise räägiks ilmselt samamoodi. See oli armas ja hea - mis Sa seal ikka enam vanematele külla lähed ja veel vanaemaga rääkides enda ja teise meelt endisest kurvemaks ajad. Niiet midagi siiski.
Liiga leebelt öeldud. Täielik saast oli! Oleks pidanud enne siit lugema. Tükiks ajaks võttis teatriskäimise isu ära!
imelik. jälle sain targemaks. Arvasin, et Krahl on aastatega muutunud elitaarseks...ei teagi, kas see on hea või halb...publiku hulga mõttes ei tee see nende elu lihtsaks kuid taoline elitaarsema sõnumi edastamine ja laiatarbekauba siltide põletamine on lubanud mul arvata, et nende publiku hulka ei kuulu "täielik saast ja punkt" vaatajad, aga näed siis...kõige lamedam kommentaarijorss jõuab ka üle nende maja lävepaku. Ehk tegi mutant disko jaoks aega parajaks...
"The End" meeldis väga. Aitäh Krahlile.
Oh, pole vaja nii isiklikult kõike võtta. Ja ega seda ju ei teagi tihti kas meeldib või mitte, enne kui "oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda". Minul on Von Krahliga elamusi otsast otsa. Mõnikord võib rolli mängida väsimus, mõnikord mingi vastukarva öeldud lause või isegi sõna, mis käivitab vastureaktsiooni (sedapuhku siis see Mari Abeli tegelase ropendamine ning edasi Ulfsaki kakamine ja selle loopimine ja näkku määrimine, ilma selleta oleks võinud mu arvamus liikuda ei-tea-kuhu suunda). Näiteks kui keegi teine kui Ulfsak ja Eelmaa oleks seda Homoakti-filmimise juttu rääkinud, võibolla siis oleks sellel olnud hoopis teine tera. Aga see, et just nemad sellises stseenis osalesid, just see jättis mind külmaks, sest neilt võibki selist teksti "oodata". Ja muidugi ei ole see kellegi teise mure peale minu enda.
Ka mina loodan, et keegi otseselt minu kirjutise põhjal enda otsust ei tee. Samas on ju mõned inimesed, kes mu blogi on lugema jäänud, kellel on sarnane maitse ja kes teavad, et nende maitse ühtib minu omaga, need saavad teha omad järeldused. Kuid rohkem veel on ju neid, kes teavad, et kui minule ei meeldinud, siis neile just vastupidi meeldib. Lisaks mul on tunne, et selle tüki müüdavus on oma elitaarsusest hoolimata päris hea. Inimesed tahavad midagi "teistsugust" ja see on ka minu meelest igati teretulnud Eesti teatripilti. Ma ise ka loodan näha "huvitavat teatrit", aga "huvitav" ei ole alati üheselt mõistetav. Minu "hinnangud" on alati subjektiivsed ning olen seda mitu korda kirjutanud ka, et neid ei maksa liialt tõsiselt võtta (kui siia tõesti guugeldades sattuda, siis ei teagi kogu tausta), sest esiteks on need ainult minu enda indikaatoriteks ja teiseks, need muutuvad ajas.
Tegelikult ja ausalt on mul siiani veel tõesti paha tunne sees selle tüki pärast. See lihtsalt ei meeldinud minule (ja "lihtsalt" all, loodan, et olen juba piisavalt lahti seletanud, millepärast. Ei tahaks küll mõjuda kuidagi lamedana. Teistel on minust hoolimata kommenteerida õigus kuidas nemad soovivad, aga alati oleks huvitavam lugeda ka põhjendusi). Ja kas see on siis tõesti nii vale, kui teatud asjad ei meeldi? Kas see on "alati" inimese haritusest või intelligentsusest või elitaarse kunsti mõistmisosavusest kinni? Kas tõesti on nii vale lahti seletada, et miks ei meeldi ja mis ei meeldi? Samas tõin välja ka neid nüansse mis mulle meeldisid. Kõigile inimestele lihtsalt ei meeldi samad asjad, kõiki ei puuduta samad teemad. Iga inimese elu on oma teatud keerdkäikudega jõudnud praegusesse punkti ning sellepärast puudutavadki meid kõiki erinevad asjad (erinevatel eluetappidel ja eluolukorras). Absoluutsust saavutada on minu meelest maitseküsimustes võimatu ja see (minu meelest) näitab intelligentsuse taset, et oskab seda ka aktsepteerida ning ei hakka kellegi arvamust kritiseerima. Muidugi võib mulle vastu väita, et see, et ma teatud asjadest aru ei saa näitab ka minu intelligentsuse astet ja see, et ma julgen mõne tüki kohta arvata negatiivselt on samuti amoraalne. Aga ma alati mõtlen, et loojatel on ikka õigus luua seda mida nad tahavad ning kunagi ei projitseeri nende loomingut neile kui inimestele. Üks asi on kunst mida luuakse, mis on maitseküsimus ja teine "arvamus", milleks on igaühel ju õigus (tegelikult ühtlasi minu kirjutisi arvustada, sest ka need on selles mõttes avalikud - otse loomulikult ma mõistan ja aktsepteerin seda). Kuigi mina ise ei kritiseeri küll "arvamusi" muul tasandil kui sedasi, et kas olen nõus kellegi arvamusega või mitte. Näiteks Eelmaad kui inimest, kes arvab asjadest nii või naa. Ja see on ju ka tõsi, et alati ei olegi tegemist "aru saamisega" vaid just nimelt sellega, et mis antud elu hetkel puudutab ja mis mitte. Ma olen Nietzschet lugenud ning kui ma oleks teadnud, et tüki tagamaades on teda kasutatud ja samuti et see lavastus on selline, nagu see neil "sellel õhtul kui mina nägin" oli, siis ma oleksin meeleldi loobunud sellest tükist. Aga olen tihti just postiivselt üllatunud, kui ei tea täpsemalt ette, mis tükiga tegemist on ning sellepärast ainuke žanr, millest heaga loobun on labased komöödiad, teistele annan ikka võimaluse.
To make a long story short - ei taha ma tõesti, et keegi minu järgi juhinduks, kui ei tunne minu üldist maitset. Aga samas loodan, et minule ei panda pahaks minu maitset. See ei pretendeeri kuidagi ülimuslikkusele. See on ainult minu isiklik arvamus.
Huvitaval kombel on see sümptomaatiline, et kõige suurematel "puhta kunsti" tegijatel, iroonitsejatel ja teiste kritiseerijatel või siis nende fännidel, on endil väga madal valulävi ning suhteliselt viisaka kriitika reageeritakse väga ninakalt.
Antud lavastus ei olnud elitaarne, oli lihtsalt üsna igav enese naba imetlemine, kuhu oli pikitud ajuti vaimukaid fragmente. Kogu see Pedajase jne jama oli tõesti vaimuvaene sisenali ja ma kujutan ette antud bändi reaktsiooni, kui näiteks Linnateater teeks samasuguse vastunalja.
Loomulikult on maitseid erinevaid ja kõik ei peagi meeldima, aga hea kunsti tunnusjooneks on teatav universaalsus, kus sa ka siis kui konteksti ei tunne, koged midagi, mis sind kõnetab. Seda paraku Krahli lavastuses polnud, oli vaid heal juhul poolteist tasandit, mis säärase agitpropi juures on isegi ok tulemus.
Sisuliselt on tegelikult asi ka selles, et antud lavastuses polnud puudu mitte üksnes lavastajast, vaid ka sisulisest dramaturgiast/oskusest oma sõnum edasi anda. Võib olla tundub näitlejatele, kes pole tükk aega tugeva lavastajaga töötanud, et "kaua ma ootan, teen parem ise" päästva lahendusena, aga tulemus ei olnud hea. Tegelikult mõtlesingi ma etendust vaadates, et kas Krahli näitlejad ei närbu erialaselt säärases üsnagi suletud süsteemis, tundus nagu organism alustaks suures näljas iseenda õgimist. Kui ennast ei arenda, jääd kas pidama või muutud suisa infantiilseks, sest Krahl ei lõhu juba väga ammu mingeid piire, vulgaarsused on lihtsalt vulgaarsused ning nende tegijad ongi jäänud pidama kuhugi 7b-sse.
Jah, tõesti... mida elitaarset on sita seinale (või näkku) määrimises? Kas ma siis olen piisavalt elitaarne, kui ma mõtestan lahti enda jaoks need niku- ja putsijutud? Et siis olen piisavalt elitaarse ja "puhta" kunsti (antud juhul lavastuse) mõistja, kui hindan sellist kõrgelt?
Ma pean tunnistama, et ma peaks end vaimupuudega inimeseks, kui ma lähen teatrisse ja seal mõnitatakse mingit Selecti kataloogi ja seal müüdavat (antud juhul) "rääkivat öökulli" ning siis selle peale teen "ahaaa, et vaat kus oskavad mulle sellist tarkust jagada". Minu jaoks on see ilma selletagi nõme. Kuid ühtlasi on minu meelest intelligentsem lasta inimestel endal otsustada, kui neile midagi sellist meeldib, siis las ostavad kui tahavad. See ei tee neid minust kehvemateks ega paremateks inimesteks. Ma pean arvamuse- ja valikuvabadusi inimõigusteks, mitte nende intelligentsuse näitajateks.
"Elitaarne".... my arse :)
PS. Ühtlasi oli seal mitmeid varastatud ideid (arvutite-vilgutamine või elulooraamatute-pealkirjad kui tuua vaid mõned näited ja tegelikult samuti see sitamääriminegi, aga veel ja veel). Ehk ühtlasi võiks kive loopida ka originaalsuse kapsaaeda ja noh... kui hakata täiesti skalpelliga seda mädapaiset avama, siis võib neid vigu ridamisi veel välja tuua, aga taandasin selle kõik subjektiivsele maitseküsimusele. Mida see ka lõppude lõpuks üldistatult minu jaoks ikkagi on.
Aitäh viimasele komentaatorile, kes mu uuesti "käima tõmbas". Olen täiesti nõus ja võibolla on tõesti viga selles, et neil on seal vaja korralikku lavastajat ja head materjali, sest ainest ju seal majas oleks, millest head teatrit vormida - selle kohta neil on ka tõestusmaterjali cv-s.
Kuid tegelikult tahaks selle nõmeda tüki lihtsalt kiiremas korras juba unustada.
Käisin ka täna vaatamas ja meeldis.
Kardan, et sul Danzumees on nägemata Don McKellar´i Last Night millel see näidend mõningal määral põhines. Näiteks see homojutu koht oli üsna puhas vihje eeskujule. Samuti oli põhjaks muusika uuemad (vanad, kuid nüüd popid ) trendid nagu doom, dark ambient ja black metal.
Hmmm.... kas tegemist oli kõigele lisaks ka plagiaadiga? Kusagil polnud sõnagi McKellarist või ma lihtsalt ei pannud tähele? (peab kavast järele vaatama)
Tegelikult ma arvan, et tegemist polnudki kas sain aru või kas tegin oma sidused. Minule lihtsalt ei meeldinud see tükk. Simple as that. Usun, et see on intelligentsuse osa, kui suudab mõista, et inimeste maitsed on erinevad. Ma ei pea siin Sind silmas, Trash, vaid seda anonüümset, kes siin vahepeal kärkis.
Tänaseks on tegelikult see tükk ka õnneks ununenud. Ei läinudki kaua aega. Ma olen rohkem sellise "Kes kardab Virginia Woolfi?" psühholoogilise draama austaja. Sain sealt vinge elamuse ja see pani mind palju rohkem mõtlema. Ja oli ka palju šokeerivam, huvitavam, mitmetasandilisem jne jne jne ja seda isegi sellest hoolimata, et olen neid erinevaid versioone juba mitmeid näinud. Siiani veel mõtlen George-i ja Martha peale :) ja ilmselt mõtlen ka veel aasta pärast :)
Postita kommentaar