Mitte ainult minu, vaid terve maailma ühe lemmikuima absurdimeistri Eugene Ionesco 2 tuntuimat näidendit on vast „Ninasarvik“ ja „Kiilaspäine lauljanna“. Esimene vaimustas ja vapustas hiljuti Eesti Noorsooteatri mängukavas, teine saabub meieni Tallinna Linnateatri repertuaaris järgmisel hooajal. Theatrumis mängiti ka hiljuti tema „Kuningas sureb“… ja nüüd jõudis, muide esimest korda Eesti teatrilavadele Teater Nuutrumis tema „Õppetund“.
Kihtiderikas, allegooriatest pungil, justkui kreizi, kuigi mõne jaoks võib näida ka tobenaljakas, aga mis seal kõik peidus on, ma arvan, et mina ei suutnudki lahti hammustada, sest seda mida suutsin, oli niigi palju, et jagub mõtlemist pikemaks.
Kõigepealt peab tõdema, et leitud mängukoht – uus anatoomikum – sobis nagu rusikas silmaauku sellele materjalile. Esiteks juba "Tartu" ja sellepärast, et pindmiselt on loo lähtekohaks see, et professori juurde saabub noor naine, kellel on juba 2 bakalaureuse kraadi ning nüüd soovib ta saada ka doktorikraadi. Kuid lisaks see anatoomikumi saal paneb publiku istuma koolilastena loengus… ehk alatajus asetab meid vaatajaidki laval toimetava doktorihakatisega ülekantud tähenduses samasse rolli.
Huvitav, et praktiliselt täis saali publiku keskmine vanus kaldus sinna kusagile 65-70-kanti (puhtalt isiklik hinnang), aga tegelikult sisulises mõttes ma arvan, et see võiks ja peaks kõnetama hoopis nooremaid. Neid, kellel on värske(ma)d tunded õpetajate totalitarismilaadse võimu kohta koolis. Või siis lapsevanemaid, kellel võsu parajasti just ongi kooli- või ülikooliõpilane. Sest no kes julgeb näiteks õppejõuga vaidlema minna? Tema käes on ju õigus hinnata, läbi lasta või läbi kukutada tarkuseomandaja…aga samas on õppejõudki inimene ja seega tal on tunded ning võib vabalt ja ilmselt võtabki igasugust suhtlust isiklikul tasandil ka. Ma ei taha sellesse sügavamale siin laskuda – ilmselt mõistad, mida mõtlen (vähemalt õpilase või lapsevanema seisukohast). Ja see on vaid pealmine sellest sibulalaadsest Ionesco näitemängust, kus iga kihi alt paljastub mingi uus suhestus või teema või allegooria või absurdlik nõks, mille alla on peidetud omakorda mõtteniidistike kogum.
Jah, pindmiselt on ka kõik jälgitav ning komöödiana võetav, aga tegelik geniaalsus paljastub ning täis naudingu saab ikkagi vaid siis, kui asjad ka peas ära ühendad. Üks neid näitemänge, mis kaugelt vaadates annab suure pildi, aga kui luubiga vaatad, siis näed, et pilt kokku tekib väiksematest piltidest.
Netist võib leida pikki analüüse ja tegevuse lahtikirjeldusi andes igale taustanõksule omad tähendused, aga minu jaoks lisaks õppejõudude ja mistahes autoriteedi totalitarismile, on see ka ere näide sellest, kuidas õpetajad enda asja õpilastele peale suruvad. Ja seda ükskõik, kas see õpilane tahab või taha, on valmis või ei ole valmis tema pakutut vastu võtma – õpetaja on JUMAL ja tema arvamus on seadus! Siin tuleb innukas ja tahet täis (liigagi suurte ambitsioonidega) noor tütarlaps kohtuma professoriga, kellelt loodab saada õpetust. Alguses matemaatika ja algebra ning edasi filoloogia. Välistest hoiatustest ja sisemistest häältest (professori häärberi teenijanna Iris Viru inimkehastuses) hoolimata.
Minule meeldib, et tegelikult mitmeski kohas palju ähmasemaks jäetud autoripoolset on lavastaja Priit Strandberg teinud konkreetsemaks (ka see, mis näiteks professori pintsaku alt paljastub). Samas omalt poolt lisanud mingid lavastuslikud asjad ning kui juba on korra lasknud professori (suurepäraselt hoogsas vormis Karol Kuntseli poolt lahendatud) "puurist välja", ehk meie ja oma õpilasega ühte tuppa, siis laseb tal ka muudkui kerida endale hoogsust ja ühtlasi võimu juurde, kuniks too panebki kõigest teerulliga üle, kuni loo haripunktini välja. Samas kui õpilase jõud ja hoog on Lena Barbara Luhse kehastatud tegelases vastupidise energiaga – just nagu eluski ju! Seal haripunktis jällegi muutub ka võimuvahekord mainitud sisemise hääle, ehk "teenijatüdrukuga". Kõik mahlaselt näitlikustatud ning päris eluga paralleelidevedamislikus intellektuaalses ühenduses.
Päris lõpus kogu see sildistamise nõks kutsus esimese “lisandiga” esile ehmatuse, kas tõesti tahetakse teha mingi tobe poliitiline avaldus Euroopa Liidu vastu (kuigi oma ülemliku võimu kaudu ju siiski ühendus olemas… aga õige pea tekkisid juba hoopis teised sildid ja teised mõtted), muuhulgas hetkel väga aktuaalse tühistamiste teemani, ehk kui keegi on kellelegi vastuvõetamatu, siis kleebitakse talle veel igasuguseid märke ja suunatakse süüdistavaid sõrmi juurde… Aga maailmas ikkagi eriti midagi ei muutu. Protsessid lähevad ikka ja jälle samas ringluses edasi. Mis omakorda näiteks viis mõtteni, et kuigi teame ja oleme näinud sõja koledusi, siis ikka ka praegusel ajal alustatakse uusi sõdasid. Aga ka üksikinimese tasandil… ehk näiteks õpetaja, isegi kui näeb ja teab, kuidas need asjad käivad ja õpilastele mõjuvad, siis ikka on oma rutiinis kinni ja lõppude lõpuks suurt midagi ei muutu…kui inimene ise ei taha astuda sellest kõrvale. Õnneks on ka selliseid õppejõude… isegi kui loomult me olemegi kõik ju kes vähem kes rohkem laisad ka ja seda eriti sissetöötatud radadel ja üha rohkem, mida vanemaks me saame.
Kui esiti matemaatikakursuse ajal veel millestki täpselt aru ei saa, et miks nii ja miks naa, siis on see kõik ikka üksjagu naljakas tõesti. Naljakas on tegelikult kogu aeg, sest autor on selle nii kirjutanud ning nii Karol kui Lena Barbara mängivad vaimukalt, aga ka täpselt. Ja kuna juba teksti on kirjutatud üksjagu vaataja ettekujutust sisse, siis haaratakse lennult kaasa. Leidub ka situatsioonidesse peidetud keelemänge, mille eest võib vist ka lavastajat ja tõlkijat (Marius Peterson) tänada… näiteks - teenijanna ulatab professorile taldriku ja too kahemõtteliselt tiuskib talle, et „ära tule siia oma NÕU andma“ ja annab talle taldriku tagasi (minu külastatud etenduse ajal olin küll üks väheseid, kes selle peale naerma puhkes).
Filoloogias, ehk täpselt pooleteisetunni pikkuse etenduse teises pooles, muutuvad asjad juba märksa tõsisemaks (ehkki ka seal on omad huumorihetked). Ja ega selliste abstraktsemate lugude puhul ei oska ka muidu arvata, mis järgmiseks juhtub ning milliseid vabadusi või trikke on tegijad veel kasutanud asjadest kujundlikus keeles rääkimiseks, et selle sisu ise avastades ja lahti muukides eriti silmiavavalt kohale jõuaks. Ja mis eriti oluline, siis ka lõpp on korralik!
Tekkis tunne, et lausa kohustuslik vaatamine kõigile õppejõududele, aga ka „oma arvamusest fanaatilise tarmuga kinni hoidjatele“, kes klapid peas ajavad oma asja ja näevad ainult enda maailmamudeli ainuõigsust ning on seeläbi ka vaid omades väljakujunenud arvamustes kinni ning ei oska ega tahagi teisi kuulata (teised on ju kõik rumalamad – viidates siin sellele „õpilasele“) ja just nii nad sõidavadki kõigest ja kõigist üle. Ehk ka selles mõttes vägagi oluline lavastus… kuigi mul on tunne, et need piiratud mõttemaailmaga inimesed ei oskagi siit selliseid uksi avadagi.
Ühest küljest on see inimpsühholoogia rambivalguses lahkamine, kuidas prääniku andmisest piitsani jõutakse. Niiöelda õpilase nurka-ajamise strateegia „tahvlile kirjutamine“. Kuidas kehtestab end türann? Kahtlemata kriitika (ning just avaldamise ajal, aga seda kummalisem, et ka tänapäeval) natsivõimule, läbi absurdse prisma, ehk antud juhul õppejõu kaudu. Kui ma kõiki oma avastatud siduseid hakkaks siin üksipulki lahti kirjutama, siis poleks kellelgi lugejal endal avastamisrõõmu sealt ammutada, aga ühe siiski veel luban. Õpetaja ja õpilane on siin nimedeta, aga see „südametunnistus" või "sisemine hääl“ ehk teenijanna nimi on Marie. See on ka Inesco enda tütre nimi. Näidendi ilmumise ajal, ehk 1950, oli Marie 6-aastane… kas ehk peidetud sõnum, et me peaksimegi rohkem kuulama oma lapsi, nad näevad kõrvalt asju, mida me ise ei hooma. Neid võib vabalt kasutada seeläbi ka iseenda südametunnistusena, mõeldes, et kuidas lapsel oleks hea... Või isegi nii, et kuidas me ise lapsena kõrvalt vaadates iseenda tegutsemisele hinnangu annaksime?
Me ju kõik teame kuivõrd äge ja hoogne suudab Karol Kutsel oma rollides olla (võtame või näiteks tema vaimustava, teatriliidu aasta parima meespeaosa auhinnaga pärjatud Arnolphe’ rolli „Naiste kool“is). Praeguses, siiani üsna väheste meespeaosa-tippudega teatriaastal torkab ta (oma loorberitega pärjatud rollist veelgi märksa kalkuleerituma tempomängu ja avatud, kuni pea „kurjast-vaimust-vaevatud“ ning kogu saali, kuni anatoomikumi viimaste kõrgete ridadeni täitva rolliga) kahtlemata silma. Oli üks hetk, mil ta seal müristas ja oma hispaania keele praktiliselt seosetut õpetust (autorilt ilmselgelt teadlik sürrealism) jagas silmade põledes nii, et aru temast ei saa, aga oli tunda kuidas küünarnukkide all Karoli hääle võimsusest tingitult laud sõna otseses mõttes värises!!! Metsik…ehk Kuntsel on seal tõesti nagu loodusjõud! 😊
Lena Barbara roll on mõneti isegi komplitseeritum, sest tal tuleb oma tegelast mängida vastupidise energiaga, aga egas näitleja saa ju sellegipoolest palli käest lasta ning õnneks on ka tekstist leitud väikseid, aga mõjuvaid trikke, kuidas oma tegelast siiski nii rollijoonises kui kontekstis duaalselt maksma panna selles Karoli täielikus publiku-powerhouse-peoshoidmise kõrval. Nõnda näiteks pea tantsulise liigutusena näitab näitlejanna oma tegelase kogu keha valu või tegelikult ka see pidev edutu „põgeneda“ proovimine. Kuigi ka ometi see, kuidas ta tuli alguses, täis õhinat ja unistusi, on pidevalt "allakäiguga" paralleelselt vaimusilmas saatmas.
Iris Viru käbe ning ühel hetkel alistuv, siis jälle domineeriv müstiline naine on siin siiski kahe peaosalise kõrval üsna marginaalne, kuigi särav ja isemoodi, ehkki teistega samasuguse energiatasemega. See on omamoodi fenomenaalne, kuidas ta silmad (alati!) mängides säravad (kõrvalmärkusena, muide lootsin, et temagi osaleb saates „Laske mind lavale“, sest temas olekski nagu mingi looduse poolt antud lavaline sära)!
Hinnang: 4
See pole kahtlemata igaühele, vaid rohkem rafineeritumale maitsele(?) ning vast veel eriline maiuspala teatriuurimusest vaimustuvatele või tõsisemate teatrifanaatikute pärusmaa. Sellest on kirjutatud nii maailma näitekirjanduse kui teatriajaloo kontekstist lõputult palju analüüse, sest autor, kuigi kasutab hämamiseks absurdiloori, jätab siiski üksjagu niidiotsi noppimiseks, ehk siis tõesti ka on, mida analüüsida! Teater Nuutrumi versioonis lavastaja Strandberg lisab nii mõndagi ka omalt poolt, ent ka ulatab vaatajale neid niidiotsi kätte oma tõlgitsustega. Ionesco selle oma absurdsustesse kalduva kooli-võimusuhte läbi, oleks nagu laiemalt totalitarismi paroodia ja ühtlasi ka ohte vilgutavaks majakaks ja 70 aasta tagant meie praeguses ühiskonnas toimuvale kriitiliselt sõrme viibutamas (klassika tunnus!).
Kuigi kohe pole paista, siis lõpu eel juba väga selge viitega poliitiline teater.
Ja ikkagi lõpetuseks - tulles tagasi algusesse, ehk pealmisse kihti - jah, on õpetajaid, kes suretavad õpilaste õppimistahet, aga õnneks on ka teistsuguseid õpetajaid… Paraku on nii, et veelgi rohkem leidub selliseid lapsevanemaid, kes selle õpihimu tapmisega lastel juba kodus edukalt hakkama saavad. Ja kas me mitte igaüks ei tea selliseid tuttavaid, kelle kodudeski elatakse "lapsevanemate kehtestatud totalitarismi all"? Ehk Ionesco pritsib lõppude lõpuks meie kõigi pihta oma “õppetundi”!
Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit teatri FB seinalt, pildistas Rasmus Kull):
Õppetund
Autor Eugene Ionesco
Tõlkija Marius Peterson (Theatrum)
Lavastaja ja Helikujundaja Priit Strandberg (Vanemuine)
Kunstnik Liisa Soolepp
Valguskunstnik Margus Möll (LendTeater)
Etenduse juht Aire Pajur (LendTeater)
Osades: Karol Kuntsel (Vanemuine), Lena Barbara Luhse (Vanemuine), Iris Viru
Ühel päeval saabub autoritaarse professori koju järjekordne noor õpihimuline tütarlaps, kel on tuline soov õppida ja omandada hea haridus. Õppetund algab kergemate ainetega nagu ikka – liitmise ja lahutamise ning aastaaegade tundmisega, kuid lõpeb kõige hullemaga – filoloogiaga. Just filoloogia õppetund viib aga ootamatute sündmusteni, kus ei ole enam võimalik eristada küsimusi vastustest, tegelikku näilisest ega tõde valest. Heast huumorist, teravatest teemadest ning värvikatest tegelastest laetud näidend annab kaasaelamise rõõmu ka kõige nõudlikumale vaatajale. Tõik, et Eugene Ionesco „Õppetund“ on olnud Pariisi „Theatre de la Huchette“ mängukavas tervelt 66 aastat, räägib juba enda eest.
Etenduse kestvus 1h20 ühes vaatuses.
Esietendus 09.06.2023, Uus Anatoomikum (Näituse 2, Tartu)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar