neljapäev, 3. august 2023

Metuusala - Loo ja Mängu Selts - 2023.a suveteatri 30.külastus


Seda teksti siin võiks alustada mitut viisi... rääkida pikalt-laialt pealkirjast ning selle - kõigi aegade kõige pikima elueaga, ehk 969-aastaseks elanud inimese (no vähemalt piibli järgi) taustast, mitmes järglane ta Aadamale oli ja seda, et ta lapselaps oli Noa ning tegelikult oli ta määratud uputustki üle elama… Kuid see lavastus ei räägi üldsegi sellest... laenab vaid "pikaealise inimese" motiivi, sest peategelane Meelis (Karol Kuntsel) ei vanane selle 450 aasta jooksul, mil lavaloo tegevustik (hüpetega) kestab. Alguse saab umbes Liivi sõja aegu, ehk 1500ndate teise poole moskoviitide sissetungist, kes ka Lõuna-Eestis talusid käisid rüüstamas ning on nüüd "siiagi" kohe-kohe tulemas... kuni tänapäevani välja.

Võiks jutustada lavastuse sisust, aga siis poleks ju kellelgi huvitav seda vaatama minna kui keegi sõnadega liig täpsed pildid loob lavastuses toimuvatest huvitavatest pööretest. Vast ainult lähtekohast nii palju, et loo keskmes on (alguses) 2 venda. Vanem ja noorem vend, kes on väga erinevad. Nende vanemad ja õe on viinud katk ning mõlemad rabavad muudkui tööd teha, nagu taludes ju peab ja on alati pidanud. Kuid ühel päeval astub nende uksest sisse kellegi eest põgenedes ja kabuhirmul neiu. Kõik nad on teatud põhjusel väga närvilised ja kuna iga suu majas on suu, mis vajab ka toitmist ning endalgi pole piisavalt, siis… Aga ei tahakski rohkem seda otsesõnu avada.

Strukturaalselt etendus kestab poolteist tundi (ühes vaatuses) ning sellest ümmarguselt iga pool tundi viibitakse erinevas ajas. Stiilne, nagu kirjanduslikud peatükid (üks autoritest on kirjanik Jan Kaus, aga oma panuse lavastusse jõudnud ja jäänud teksti ning tegevusse on andnud terve trupp), ehkki ajastutest voolatakse sujuvalt edasi ilma eraldi märgistusteta (minu hinnangul 16.sajandi keskpaik, 19.sajandi lõpp ja lõpuks praegune aeg), kõik piisavalt erinevad, et vaadates vahedest ja üleminekutest on niigi selgelt aru saada. Aga kuigi aeg veereb, siis Meelis ei vanane…

Ei taha ka pikalt arutada seda, et lavastaja Mihkel Kohava tegi Tallinna lavakooli diplomilavastusena „Tuulte pöörises“ Eesti Noorsooteatris, aga peale ülikoolidiplomi saamist ei olekski nagu väga suuri avalikke lavastusi teinud. Selles diplomitöös ta kasutas väga huvitavalt kogu lava ning lõi kihistused kunstnikuga koostöös eraldi laval oleva maketiga ning üldse põnev mänguruumi-joonis andis lootust väga huvitavast noorest teatriellu astuvast lavastajast. Kuid seda „Metuusala“t laskis nüüd oodata juba 3 aastat peale eelmainitu…kuigi niipalju kui tean, siis teatrist kaugele ta pole vahepeal liikunud, ehk tegelenud teadmiste jagamisega ning midagi siiski lavastanud siin-seal ja näiteks 1 töö ilmus ka eˉlektron’i egiidi alt. Nüüd siis ometi sai ka tavaline teatrikülastaja tõestust, et see hea ruumitaju ning oskus lugusid jutustada polnud lavaka-aegsete tegemiste järel kuhugile kadunud.

Nüüd siis lõpuks jõudsin selleni, millest siin tegelikult pikemalt tahakski kirjutada – tekkinud mõtted, saadud elamuse mõjutegureid ning avastusi peegeldada. Ma arvan, et just lavastuslikult ongi „Metuusala“ veel kõige väärtuslikum. Pisemad detailid, mille puhul jääb lahtiseks, kas tõesti see oli kalkuleeritud otsus või lihtsalt nii kuidagi sattus, nagu näiteks päikselisel esietenduseõhtul, mil "esimeses ajastus" on tegutsemist üsna palju ka lavaruumist väljaspool, ehk (fantastiliselt hea atmosfääriga küüni-saalis - etendus toimub Villike Teatritalus…mis koos Saueaugu ja Ohtu mõisa saalidega on ilmselt 3 tugevaimat lisatunnetust atmosfäärile andvat meie praeguse hetke suveteatri mängukohtadest) õues publiku vaateväljast eemal, on ometi tegelase uksest paistev vari lavapõrandal ning tegelase jutt samaga ka kosta. Mihkli osav lavakasutuse-tunnetus saab siin veel mitmeti taas kinnitust, sest lisaks õuest kaasatavale, erinevatele sisenemis- ja väljumis-ustele, on ka lava kahe tasandiline, sest lakapealne on ka mitmeti integreeritud (nii tegevuskohana kui näiteks vaimude kohalolu tarbeks).

Rääkimata muidugi suurematest julgetest lavastuslikest otsustest, sest kuigi see on põhijoonelt "loojutustamise-teater", on siin ka nö. "kunstilisi lahendusi", mis minu arvates sellises - pisut ka müstilisi elemente kasutava loo puhul, on väga teretulnud. Kasvõi juba ühe (tasapisi) lauluni ulatuva muusikapala sisestamine (helimaag Kirill Havanski eleegia, mis muutub needmiseks - üks lavastuse mitmetest VAU-momentidest!) ning hiljem ühe „elemendi“ kasutamise liikumisega võimendamine. See on kindlasti risk, sest näiteks minu teatrikaaslane kartis esimese lõigu lõpus, et kas tõesti tüüribki kogu lavastus sealt edasi millegi etenduskunstilisema suunas, samal ajal kui mina nautisin oskuslikku lahendust ning tõesti sõna otseses mõttes julgeid otsuseid, mis aitasid emotsionaalsusele ning loo olulistele mõttearendustele kaasa ning andis seeläbi loojutustamisele hoopis tiivad ning muutis seda erilisemaks ka kogu terviku. Seevastu edasi liiguti ikka loojutustamis-mänguga, ehk ka (tavapärasemat draamateatrit austav) teatrikaaslane sai mida tahtis.

Ja, et see ka südamelt saaks ära, mis on tegelikult ühtlasi nii voorus kui ka mu ainus väike hingejäänud kripeldus, siis tunnistan, et oleksin tahtnud kõiki neid kolme ajastut pikemalt. Ehk kuigi dramaturgiliselt on see nagu kirjutamisõpikute musternäide sellest, mida ilmselt oskavad hinnata kõige paremini teised dramaturgid, et siin pole tõesti mitte kui midagi üleliigset ning iga väikseimgi misanstseen on paigas, läbimõeldud, lihvitud, selle peendetailide vajalikkuski tõestatud… aga ma oleksin tahtnud nii palju tausta, lopsakust, nii 350 kui ka 500aastase mehe üleelamistest-kohtumistest-elujuhtumitest veel teada…võibolla isegi lisaks üht tervet ajastupeatuslõiku sinna kuskile vahele juurde?! Samas kui keegi küsiks, kas seda oleks sinna ka otseselt vaja, siis tegelikult ju pole… lihtsalt see mis oli, oli sedavõrd hea ja jäi tunne, et nõnda oleks vaid kogu tervik täidlasemaks muutunud…aga kas see ka siis oleks jätnud selle (teatris ju üsna harva kogetava) nälja, et „tahaks veelgi rohkem“…või hoopis vastupidi…seda ju ei tea…seega vast isegi parem juba siis nii. 

Peale (või enne) etendust on suur soovitus külastada Villike Teatritalust 3km kaugusel asuvat Tamme-Lauri tamme! Selle puu 700-aastane ajalugu andis kuidagi perspektiivitunnetuse kogu läbitud etenduse loo teekonnale! Enne veel selle üle 8m pikkuse ümbermõõduga, võimsa vana tamme juurde jõudmist ütlesin ka teatrikaaslasele, et VAU milline lavastustöö, aga natuke oleks võinud lavalugu pikem olla… Aga peale tamme juurest maakodu suunas sõites ning siis juba selle puukuninga juurest sissehingatud ajaloovõimsuse sõnulseletamatu kogemusega koos, jutustasime võidu oma tähelepanekutest ja mõtetest ühtejutti vaimustusega kuni Viljandini välja! Ei olegi nõnda pikalt ühe teatrilavastuse seoseid ning avastusi saanud lahtimõtestada ning võrrelda sisu kaksipidimõistmisi (a la kas mees armastas või ei armastanud) kellegagi juba pikemat aega (just selliseid - mõttetööd ja tõlgitsemist ergutavate lavastuste etendusi, nagu „Ääremaal“, „Hingest ja südamest“ ning „Kotka tee taeva all“ käisin üksi vaatamas – muidu arvatavasti oleks nendegi järgselt teatrikaaslasega olnud jagamist keskmisest rohkem, kui mõelda just käesoleva suve 2 esimese kuu lavastustele tagasi)… Ehk tuleb tõdeda, et selle pooleteise tunniga lõppkokkuvõtteks sai rohkemgi kui tavalistest tund-poolteist sellestki pikematest. See ju omakorda tegelikult tühistab ka lavaloo täidlasemaksihaluse.

Taaskord ei tahaks üksipulki kõiki neid sisu tekitatud mõtteid siin jagada, aga aimu andmiseks "kuhja" pealmisest paarist-kolmest olulisemast... Näiteks olen just "jumalikust seisukohast" alati heitnud kõigevägemale ette, et miks ta just need parimad ja eriliselt head inimesed nii varakult enda juurde kutsub (no eeldades, et kui jumal üldse olemas on ning on olemas paradiis või mingi dimensioon või „koht“ kus jumal ka metatasandil või miks ka mitte füüsilises või mittefüüsilises olekus asub) – see omakorda ongi olnud minu jaoks (veel) üks kogu jumala kui kurjuse kehastuse palvetamise absurdseks pidamise õigustus. Ei saa ju NII ahne olla… Kuid siin on hoopis lähenetud teise nurga alt ning antud huvitav põhjendus, miks "pahad ellu jäävad". Või siis see, millises kohas dialoog lõpus katkeb… ja kui minna sealt läbi loo tagurpidi ning just selle teema, ehk armastuse võimalikkusest inimese jaoks, kes on niiöelda surematu ning sellestki tingitud tema otsustele siinses loos järele mõelda...ehk kas see on vastutuse küsimus, kui lubada-lasta endal (ja ennast) sellises olukorras armastada? Kas isekam on see, kui seda ei tee või see kui keelad seda nii endale kui teisele? Antud juhul, arvestades keskmises ajalõigus naise olukorda, siis tegelikult ju oleks isegi süümepiinadeta seda võinud? Võibolla see oleks natukenegi ka naist aidanud või vähemalt oli mehe kätes ja võimuses head teha. Mis omakorda viis mõtted nii mitmes liinis (ja mitte vaid järelmõttena, vaid tõesti juba vaadates), et kas Meelis ongi tegelikult paha? Nagu mõned inimesed ongi pahad? Või ta lihtsalr ei oska? Kas see on viide eesti meeste sotsiaalse äpususe suunal, ehk anda üks võimalik seletus läbi selle, kus kohast me tuleme ja sellepärast me olemegi natuke ka kõik vähemal või rohkemal määral „Meelised“?

Ja siis veel üks minu lemmik-teemasid! Aastakümnetega isegi natuke nagu elumotoks liigitunud tõdemus, mis siin lausa korduvalt näitlikustatult puust ja punaseks maalitakse - inimene kahetseb ikka ja alati seda palju rohkem, mida ta tegemata jätab! Versus see, mida ta teeb. Meelise otsus ust mitte avada, tema otsus mitte armastada Mari… ja kas tõesti läks tal selleks see 500 aastat, et lõpus ometi aru saada… või? Seda, aga peab juba igaüks ise vaatama ja otsustama. Mina tahaks küll uskuda, et meil siiski on lootust… 😊

Kusjuures kõigis nendes ajastutes ja ma ei tea kas teadlikult või kogemata autorite poolt, võis tunnetada austusavaldust laiemalt kirjandusele. Keskmises näiteks olid küll Meelis ja Mari, aga paratamatult tõmbas paralleele Indreku ja Miralda-Marilda-Rimalda-Ramilda-ga… ent ütluste, otsuste ja ajastutega kõigis kolmes lõigus erinevates misanstseenides mitme teise teosega.

Kaasatud näitlejate trupp on nõnda hea, et kui nad seal päris alguses kõik on nii närvis ja juhtumisi vaatad neid vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel, siis näed näolihaste värelusi ja selliseid rolli-sisse-mineku ja -kehastamise nüansse, mis vaid tõestavad kõigi kolme talendi ennastsalgavat kohalolu. Karol Kuntsel on ridamisi praegu seda juba näidanud. Tal on oht liigituda Aarne Üksküla tasandile, mil võib mõni Rait Avestiku koostatud maestro raamatut mittelugenu kasutada väljendit „tema tuntud headuses“ arvates, et sellega ongi olulisim öeldud, ehk hea nagu alati. Aga tegelikult on siin tal vaja ju mängida see eriline mees tavaliseks, et Meelise surematus oleks enesestmõistetav. Tema mängumaneer on etenduse edenedes ehk isegi petlikult lihtsamaks ja väliselt vähemaks muutuv (umbes nagu tema partneril Lena Barbaral suve alguse Ionescos), aga siin tulebki mõista tegelast ennast. Ehk alguses ta ongi emotsionaalsem, aeg ja üleelamised muudavad iga inimese kõigele vastuvõtlikumaks, allaneelavamaks. Aga no vähemalt armastus on selline, mis ju tegelikult ei lase kellelgi kunagi emotsioonitu olla (nagu ka siin Karoli Meelisel), samas kui mingite asjadega leppimist võib sellegipoolest ette kujutada. Nõnda justkui muutuks Karoli mängujoonis pidevalt välisest sissepooletõmbuvamaks…kuniks viimases ajas, kuigi tal seal on laineid üle pea löövaid ning emotsioone plahvatama panevaid hetki, on ikkagi tõelised tunded tegelasel enda sees kiivamalt varjul, aga meisternäitleja poolt nii mängitud, et vaataja näeb ka tegelase mõtteid!

Margaret Sarv’e kanda on kõigi 3 ajastu 3 naistegelast. Võiks väga kergelt ette heita, et kui palju neil tegelikult siin vahet on, aga antud kontekstis ma leian, et parem ongi, kui nad väga erinevad ei ole, sest siis jääb see naistesse üldisem suhtumine võrdsete kaaludega sama tegelase, ehk Meelise poolt, ent iga ajahüppega erinevas olukorras, erineva pagasiga võrdlusmoment nagu lisakihistus. Margareti mängus võlus ta oma täpselt paigas "mängu ja olemise" tasakaaluga nii, et sellise orgaanikaga sai taaskord tõestus, et kuigi temagi lõpetas ju viimase Tallinna lavakooli-lennu lavastajana, on ta siiski ühtlasi ka täisprofessionaalne näitleja. Seda kummalisem, et oma omaaegses esimeses lavakaaegses suuremas lennulavastuses „Tabamata ime“ olid nad teise lavastajatudengi Kalju-Karl Kiviga toona veel ühed trupi huvitavamatest karakteriloojatest ning just mängumaneeri-valijatest. Pakkudes omakorda kevadel Ugalas nähtud Shakespeare-is hoopis teisest puust ajastubravuuritari ja näidates tema laia ampluaa ära ning nüüd siin omakorda hoopis kolmanda (kuigi kolme erineva) „naisega“. Tõeliselt huvitav saab olema tema edasist teatriteed jälgida!

Jõudes lõpuks viimase, ehk Meelise venna Joosepini… Rainer Elhi… ma ausalt öelda ei tea kus kohast alustada, sest kuidagi on nii, et tema puhul me peame rääkima mingist uuest – kogu keha ja vaimu, füüsilise ja mentaalse, saba ja karvadega mängustiilist, mida polegi harjunud teatrilavadel nägema, pigem filmides... kus ka lõigatakse see siis kokku kaskadööride, kehadublantide, filmitrikkide ning -efektidega. Aga Rainer paneb selle kõik oma tegelasse „siin ja praegu“ publiku silma all toimuvas hetkes. See erakordne intensiivsus, milles trupi sünergiaga kooskõla piirid on ainsad, mis natukenegi seda mängumaad defineerib… muidu oleks marraskil ja vermeil rohkemgi kui tema ahhilkad…mis ma arvan, on just seal laval tegutsemisest tekkinud… Samas tema siinne roll on nii mitmetasandiline teekond, mis lõppkokkuvõttes jättis ilmselt kauaks kustumatu mälestuse. Ja sellist oma käegakatsutavas kauguses vaadates ning kaasa elades tekib tahtmine üha uuesti ja uuesti kuulutada - andke sellele mehele rolle! Rolle, kus oleks ka juba kirjutatud mänguruum sisse…sest siis saab temasugune näitleja teha midagi üle mõistuse erilist (nagu siin). Muidu vaata, nagu puuris lindu (viitan tema kahele Rakvere Teatri kõige viimasele rollile). Üldse on huvitav trupp lavastajal kokku pandud, ehk Mihkel ise on ju vabakutseline, Karol on Vanemuisest, Rainer Rakvere Teatrist ja Margaret Ugalast, samas Rainer Viljandi lavakooli taustaga, teised Tallinna omaga – tõesti imeline kooslus ja mille kokkukõla koos Jan Kausi kirjandusliku panusega ei saagi olla midagi igapäevast. Seejuures ei saa kuidagi jätta eraldi välja toomata Priidu Adlase lisatud helendavat-valgendavat kummituslikku valgusseadet, mis teatud stseenides hoopis sooja ja nostalgilist kollast pakub, ent lavastuses ka mitmes kohas puhtal õuevalgusel õitseda laseb.
Kirilli muusikal on täiesti oma roll. Kuigi need ajastud ning see lavastus saaks ilmselt edukalt ka ilma suurema muusikalise taustata hakkama, aga vaadates-kuulates just mõtlesin, et kui mõnus, et on mindud just täiesti ohtra helitaustaga rada. See raamistab, aitab emotsioone luua ning tugevdada ning mis just Kirilli maitsekuse kaubamärgiks juba saanud, ehk on ka lihtsalt kõrvale ilus ja kaasatõmbav kuulata. Noore lavastuskunstniku Elisa Sinisalu töödega veel väga palju varasemast kursis ei ole, puusalt meenub vaid ka 1 ajastu- ja kunstnike-lugu Läänemaal „Üksikud heledad laigud“. Siin on ta selgelt lasknud sellel kohal end inspireerida ning ikkagi kujundatud ühtkomateist, kuigi jällegi võikski ju vabalt lasta ka olemasoleval vaid kõneleda enda eest. Kuivama riputatud taimevihud ning nende tagune. Tammepärg (mis ühtlasi on veel 1 sild selle eelmainitud 700-aastase tammega) ning ei tea, kas tema leid oli ka kujustumismääre - kokku ikkagi üsna palju detaile, aga mis õnneks ükski ei muutu koormavaks, ega eraldi tähelepanuvõtvaks, vaid kõik otsused ja valikud aitavad lavastust üles ehitada ning tegevustikus toeks olla.

Hinnang (tugev) 4
Üldisemas plaanis minu jaoks sellel suvel üsna võrdväärne elamuse suuruse mõttes Saueaugu kotkalennu-tükiga, kuigi muidugi sisult ja vormilt on need täiesti erinevad. Kui Kotkalennu dramaturgia oli täidlasem, aga lavastuslikult täis mitmeid väikseid apsakaid ja küsitavusi, siis „Metuusala“ on lavastuslikult tõesti suurepärane, aga omakorda substantsi mõttes on just kotkalend keerukamalt ja lausa vaimustavalt kombineeritud. Samas kumbki võlus oma maalähedusega, mängukoha atmosfääri ja tundliku mänguga ja kaasaelamist ja mõtteainest andsid ka mõlemad...Minu jaoks vast kotkalend rohkemgi äratundmist enda elust, aga Metuusala rohkem avastuslikku ning äratundmist mõtetest ning isegi tekitas juurde teadmisjanu. Näiteks on kogu see Liivi- ja Põhjasõdade periood meie ajaloost alati tundunud kuidagi keeruline… oli juba kooliajal ajaloo-tundides. Nii tänuväärne, kui keegi mingeid tahke avab just nii palju, et ise ka jälle natuke juurde uurida, mida „Metuusala“ vaatamisele järgneval päeval saigi tehtud. 
Võimalusel soovitan võtta ette see avastusretk Võrumaale - seal on võimalik pooleteise tunni jooksul lennata läbi 500 aasta ning noppida endale mõtlemisainest ja kõrvaltvaatajana tunda ning ära tunda inimeste (ja seeläbi ka iseenda) otsuste saatuslikkus.


Tekst lavastuse reklaamist (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ning need on pildistanud Triinu Pungits):

Suvelavastus "Metuusala"
Villike Teatritalu, Lümatu

Meelis oli tavaline mees, kes ühel päeval märkas, et ta enam ei vanane. Inimesed ta ümber kadusid ja impeeriumid lagunesid, kuid Meelis jäi ikka samaks. Mis juhtus? Ja kuidas edasi minna?

Jan Kausi ja trupi algupärand “Metuusala” on lugu lähedase kaotusest ja leidmisest.
Läbi kolme erineva ajastu kulgev poeetiline rännak uurib inimese seotust tema kodukoha ja juurtega. Kes on need inimesed, kellest me kinni hoiame ja mis juhtub, kui nad meid jätavad? Soe ajaloohõnguline fantaasialugu Eestimaa metsade vahel toimetavast pooletuhande aastasest mehest tõstatab küsimusi inimsuhete ajalisusest ja ajatusest

Mängivad Karol Kuntsel (Vanemuine), Margaret Sarv (Ugala) ja Rainer Elhi (Rakvere Teater).
"Metuusala" esietendub 29. juulil Villike teatritalus, Antslas kandis. Etendused toimuvad 3., 5., 6., 16., 18., 20, 24. ja 27. augustil. Mängitakse siseruumides.

Tekst: Jan Kaus ja trupp
Lavastaja: Mihkel Kohava
Kunstnik: Elisa Sinisalu
Plakat ja graafika: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Helikunstnik: Kirill Havanski

Grupipileti soovi korral kirjutage Helger.Kavant@gmail.com.

Mängupaiga läheduses on võimalik külastada seitsmesaja aasta vanust Tamme-Lauri tamme.

Kommentaare ei ole: