reede, 15. september 2023

Varumehed - Eesti Draamateater + Soome Rahvusteater

 
Arvustus ilmus instagrammis 16.05.2023 ja on kirjutatud Suomen Kansallisteatteris, ehk Soome Rahvusteatris nähtud-kogetud esietendusel tekkinud mõtete põhjal.

Suomen Kansallisteatteri ja meie oma Draamateater ühendasid jõud lava peal ja lava taga ning sellest sündis üks ütlemata meelelahutuslik (ent kuna tegemist on elulugudega, siis kahtlemata ka sügavamate-tõsisemate liinidega) dramöödia, kus paotatakse ust ühe subkultuuriga seotud elulistele iseärasustele.

Või kas Soome ja Eesti vahel töö tõttu pendeldajaid võib üldse nimetadagi “subkultuuriks”? Mingis mõttes kindlasti, kuigi see mille “sub” see on, see ongi ju elu ise…Ja kui päris täpne olla, siis ega see lavastus polegi ainult “pendeldajatest”, vaid ka inimestest, kes ongi oma uue, püsivama kodumaa Soomest leidnud. Ning kui see on juba Soomes elavatest/töötavatest eestlastest, siis ju ka nende lähedastest ning otse loomulikult ka nendega kokku puutuvatest soomlastest ning õige pisut ka just viimaste (varjatud ja varajamata) suhtumistest.

Kuna enda nahal see (läbi ema abielu soomlasega nõuka-ajal ja seal 8 aastat elades nii keskkooli kui ühe ülikooli lõpetamine) ka üle elatud, siis kinnitan, kõik selles lavaloos kajastuvad tunnetuslikud, ehk sügavamad kihid on vägagi ehedad! Isegi need, mis hämmastavad, naerma ajavad või on muidu keskmistest Soomest teadjate eest ikkagi kusagil sügavamal peidus. 

Esiti isegi üllatas, kuidas Andra Teede läbi intervjuude (kus ju inimesed eelkõige jutustavad enda kogemusi ja seisukohti) oma terviklikuks näidendiks kirjutatuga niivõrd sügavale tuumani ning just hämmastavalt tabava tunnetusliku kihini jõuab ning toob asju vägagi sügavalt pinna alt esile, mida lihtsalt pole võimalik teada, kui endal pole olnud vastavat kogemust…ent siis kusagilt paljastus, et lisaks kogu mammuttööle, mida autor on inimestelt lugusid kogudes teinud (ja neid siis üldistuste läbi üheks suuremaks-läbivamaks kui ka sinna sisse pikitud väga konkreetsete üksikute elulugude vaimustavalt osavalt põimikuks kudunud), on tal siiski ka iseendal Soomes elamise kogemus olemas. Eriti peenelt mõjus esikapubliku peal tekstis see, et jah, suurem osa huumorist on siin universaalne, ent ometigi leidus ka kohti, mis selgelt kõditas eestlaste naerulihaseid rohkem ja siis jälle just soomlaste omi (huvitav, kas see Eestis mängides ka tunda on? Kusjuures tegemist on sedavõrd hea lavaloo ja lavastusega, et võib täitsa veelgi kord, ehk koos Eesti publikuga vaadata).

Siin on sedavõrd mitmeid elulugusid ja kuigi need on (eestlaste vaatenurgast) seotud sama teemaga, ehk "eestlasena Soomes elamisega", on need samas väga erinevad. Erinevate lähtekohtade ja suhtumistega. Ja samuti on soomlaseid vägagi erinevate suhtumistega seal elavate-töötavate eestlaste suhtes ning seegi on siin ilusti sees olemas. See teemasiseste lugude rikkalikkus omamoodi ka avab võimalikult avara panoraami (kuigi kindlasti on veelgi lõpmata palju detaile, sest ühegi sisse/väljarännanu elu loomulikult ei saagi kattuda 1:1-le kellegi teise omaga, aga see teatav põhiline tunnetus oma paljude varjunditega igatahes välja koorub).

Sellepärast ei hakka enda eluga hetkel siin kõrvutamagi, sest muidu saab veel internet enne täis, kui oma looga lõpule jõuan... 

Ehk siin puhtalt kogetud “Varumehed/Varamiehet” lavastusest:

Läbivalt liigub lugu koos ühe eestlasega seonduvalt (Taavi Teplenkov), kes on kõrgeltharitud, nö.intellektuaal, aga jääb töötuks ning satub sellesse nõiaringi, et ei leiagi endale kuidagi uut tööd. Rahahädas otsib üles kõik vanad kontaktid, kellest üks Rivo (Tiit Sukk) pakub talle võimalust liituda Soomes nö."iga-töö-peale-mihklite-tiimiga". Mõeldud-tehtud ning ühel päeval mees Soome laevaga tööle sõidabki. See on tõesti vaid esimese 5minuti lähtekoht, sest siit alles sekeldused alguse saavad (kogu etendus kestabki vaid 1,5h, ehk maru kiire ja sähvakas ning ei hakka ühelgi hetkel lohisema, aga samas mõjus ikkagi täpselt õige pikkusega, et ei muutuks ei heietavaks, ega pole ka liiga väheldane), sest ega see uues riigis ning täiesti uuel tööala sisse elamine pole ju meelakkumine, eriti veel kui oledki rohkem kontoritööga harjunud ja Eestisse “koju” jääb maha ka elukaaslane. Kohe prauhti hakkavad kultuurilised eripärad end ilmutama ja siis veel keelte sarnasustest/erinevusest tulenevad üllatused. Samas on lavastaja Aino Kivi suutnud nii ideaalselt teha sisselõiked veel nende mainitud erinevate, keskse loo väliste inimeste jutustavate lugudega (millest saab osa pikemate videolõkude kaudu + peategelase videokõned koju naisele) ning mis täidavad lava niivõrd endasse imavalt, et ei panegi samaga seda aega ära kasutavaid lava ümberseadjaid tähele.

Nii mitmeski kohas sai aduda, et autor mängib kirjanduslike võtetega, mis vaid tõstab teksti mahlakust ja seeläbi väärtust veelgi. Oma olemuselt on see ju tegelikult selline “rahvatükk”, mis läheb ladusalt peale massidele, aga just see tabavus oma sisemiste tunnetuslike sügavuste ning (tegelikult ju paljudele ka raamatutelugejatele meeldivate) elulugudega ei lase seda ka väga tavaliseks meelelahutuseks tembeldada (mul tekkis assotsiatsioon näiteks Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” raamatuga, kus ka otsapidi sealsetele omaaegsetele sellistele teemadele siin veegi laiendavat ja tänapäevasemat vaadet lisatakse). Eriti hinge puges 1 viimastest (Paula Siimes’e esitatud) eestlannast üle mere kolinud ja seal juba praeguseks ilmselt soomestunudki meditsiiniõe lugu - tema omamoodi kurva alatooniga elusaatus, arvestades meest ja lapsi, ehkki jäi ühtlasi mulje, et ta ise siiski oma rahu on hinges just seal leidnud. Seegi soojendas südant kuidas patsiendid temasse suhtuvad. 

Taavi paneb oma tegelasse suure annuse traagilist tasandit, mis vähemalt minu pani sellele inimesele kaasa tundma. Aga samas ka kaasa elama. Ja tegelane pole sugugi mitte puhas bluusitaja, kuigi tal on igas mõttes raske kohaneda. Vast see sisemiste vastuolude laval filigraanselt oma tegelase maskil kandes on veel see näitleja kõikse meisterlikum tabamine. Seal kõrval, kogenud kalevipoeg, keda kehastab Tiit Sukk, on mõnusalt hoogsa energiaga, ent õnneks päris karikatuurseks muutumata, vaid just elustki tuttav seda-tüüpi-mehena. Kui Taavi tegelane on rohkem introvert, siis Tiidu oma elab kõik endast välja ja detailides on just see veel eriliselt magus avastuslik vaatajaväärtus, sest ega tegelikult kumbki nende laval elustuvatest meestest pole must-valge. Lisaks elab nendega ühiskorteris veel 1 eestlane, kes on otsustanud (lavalselguvatel põhjustel) kogu aeg soome keeles rääkida (Heikki Pitkänen) ning 4.mees, kelle rahvus (ja saatus) selgineb alles loo jooksul (Antti Pääkkönen - muide Soomes kuulus häälnäitleja ja meilgi tuntud filminäiteja Jasper Pääkköneni onu). 

Esiti vaatasin, et Taavi ja Tiit on ikka nii palju paremad näitlejad oma Soome ametivendadest, sest eriti Heikki mängis nagu rohkem publikusse ning ka üldisemas plaanis ju soomlastel eestlaseid mängida keerulisem ka, ent mida etendus edasi, seda ühtlasemaks kogu trupp muutus, kuniks lõpuks tegelikult ei saa kindlalt sõrmega osundadagi mingitele erilistele erinevustele (siin tegemist vaid ühe etenduse, ehk esika põhjal arvamusega, mida ei saa võtta paikapanevana). Eks omad näitlejad juba loomuldasa ju armsamad…ja veel Soome Rahvusteatri laval! Lisaks ju Kersti Heinloo ja Paula Siimes pidid kahepeale kõik laval tegutsevad naised ära mängima. Ja eraldi Kersti ülistamiseks tuleb tunnistada, et vahepeal on ta selline kameeleon, et polnudki kindel, kas see on ikka tema?!!! Vau! Ka videos oli Kersti vannitoapeeglilikus vaates ülisuures plaanis ja seeläbi paistis või siis pigem vaataja sai tõlgendada nii tema tegelase maski kui maski tagust. On seal midagi varjatut? Oma meest ta utsitas Soomes püsima ja see ju läheb iga vaataja tundlikkuse erksuse kapsaaeda, kas sellest midagi välja lugeda...

Kõik videolõigud ja nendes mänginud näitlejad olid eranditult väga head. Isiklikult vast eriti meeldis Christopher Rajaveere gay-poiss. Christopheris endas kui näitlejatüübis on olemas androgüünne tasand ning seda polegi ta minu arvates siiani eriti ära kasutatud (võibolla hea kah…hiljuti Ugala 12.öö puhul mõtlesin täpselt sama näiteks Rait Õunapuu kohta). Esikapublikule selgelt läks eriliselt hästi peale Gert Raudsep. Ja ei saa ju ka Inga Saluranda jätta mainimata, kuigi temal on vast teistest tsipa väiksemgi roll, aga oluline veelgi üht tüüpi Soomes töötavate inimeste sissetoomise missioon. Võibolla minule ainult nii näis, aga ühes kohas lühidalt oleks nagu isegi Hilje Mureli häält olnud kuulda, kuigi tema nime kuskil kirjas pole, seega kindlalt ei tea.

Kunstnikuks on lavastusel Karmo Mende, kes ka ise pikemalt soome teatrites kunstnikuna töötanud ja alles viimastel aastatel rohkem kodumaal jälle tagasi. Esiti tundus, et lava on kuidagi ülekoormatud, aru sai, et kusagil katete all on peidus isegi Sibeliuse-monumendi jäljendid. Ja siis veel see mänguline auto, mis moondus vajadusel meeste magalaks. Kuid siis ühel hetkel vaadates tekkis selgem mõtteline paralleelseos lavastuse sisuga ning seeläbi vähemalt iseendale ka seletuslik kontseptuaalsus. Ja kuigi ma ei tea, kas see oligi tal üldsegi nii mõeldud, ehk nagu luule, mis mõjub mõnikord puhtalt sellepärast, et selle iseenda seose läbi ära tõlgendad. Nimelt minu jaoks hakkas see lavapealne pidevalt rohkem ja rohkem paljastuma. Koormus muudkui kadus. Tulid esile konstruktsioonid, vähenesid katted ja üldse muutus kõik selgemaks-justnagu ka nende tegelaste hinged-mis muudkui üha enam tulid nähtavale, ehk publik nägi neid inimesi ja nägi seda maailma samm sammult selgemalt - üha vähema "mürata". Milline ilus paralleel loo, režii ja kunstnikutöö vahel. Valguskujundajaks Priidu Adlas ning grimmikunstnik Jari Kettunen. Rene Topolevist on saanud väga hea videokujundaja, eriti hindan siin seda dünaamilisust, sest kõik need lõigud olid isemoodi ja sellistena aitasid anda lavastusele hoogu veelgi juurde, olgugi, et videopilt ju juba olemuslikult on staatilisem ning inimesedki neis paiksemad (versus laval tegutsemine). Ma ei tea kus kohast Lauri Kaldoja on tulnud mõttele panna siia sisse Beach boys’i laul Kokomo…Selleski on miskit vägagi “Soomet”! Näidendit lugemata mõtlesin, et kas järsku isegi oli Andral see juba sinna sisse kirjutatud? Kuid Lauri helikujundus oli ka kõigis muudes oma valikutes toimiv ning kaasamängiv.

Kokkuvõttes palju äratundmist pakkuv kõigile Soomes elanutele, aga ka neile, kelle lähedased on Soomes elanud või elavad praegugi. Mitmeid elulugusid ja elulisi juhtumeid. Mitmete õigete nootide tabamist. Ja seda veel eriti neile, kes teavad neid teatud tundeid, mida Soomes ja soomlaste ühiskonnas elamine tekitada võivad. Kes sealt mingit suurt “kunsti” läheb otsima, see ei pruugi just seda leida. Kuigi tegelikult “elu” ise ongi ju see kõikse suurem kunst ja elumustreid siit saab hulgi. Naerda ning ohtralt muiata ka. Äratundmisi ja kaasatundmisi. Kamaluga soomaste-eestlaste erinevusi, ent sõrmeotsaga ka üllatusi ning kokkuvõttes ühe igati toreda teatriõhtu! 

Kuna olin elus esimest korda Soome Rahvusteatris, siis lihtsalt pean lisama, et seal majas on seda teatavat õiget teatriatmosfääri. Teatrihõngu, koos ajaloohõnguga, mille sees hõljuks seal praegugi pidevalt endiseid teatrihingesid kohal. Mõnus, et keskparterile lisaks olid ka parterist pisut kõrgemad mõnerealised parteri-küljeloožid, mille toolid olid suunaga lavale (rõdudest rääkimata). Praegusest Eesti Draamateatrist suurema saaliga, aga kummaliselt tuli tunne seal pigem lapsepõlve Draamateatrist. Mingi sõsarlik tunnetus igal juhul nende 2 teatri vahel oli selgelt tajutav.

Vägagi eriline 2 teatri, 2 rahvuse ja 2 kodumaa projekt. 
Mina küll soovitaks kogeda ja kui just mitte enda nahal eluseiklusena, siis turvaliselt teatrivormis kohe kahtlemata!

Hinnang: tugev 4


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Mitro Härköneni tehtud fotod):

VARUMEHED
Andra Teede

„Varumehed” on kurb komöödia eesti juhutööliste karmist argipäevast Soomes. Näidend põhineb mahukal dokumentaalsel materjalil, sealhulgas Andra Teede tehtud intervjuudel.

Kõrgharidusega Kalju on eesti mees, kes pole kodumaal leidnud haridusele vastavat tööd. Rahahädas võtab ta vastu lapsepõlvesõbra Rivo pakkumise tulla Soome tööle. Juhutöölise ränk argipäev selgub Kaljule siis, kui ta on sunnitud esimese öö veetma oma isiklikus autos koos eestlase Janeki ja teadmata päritolu sõnaahtra Igoriga. Milline on elu, kui ajutine on püsiv ja unistus kojunaasmisest on ilusam kui tegelik kojuminek?

Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös sündinud „Varumehed” süüvib rohujuuretasandil Soome ja Eesti tänase ühiskonna karmi tegelikkusse. See annab hääle inimestele, kes teevad Soomes kõiki neid töid, mida soomlased ise ei tee. Lavastuses põimub huumor kurbusega, kodu- ja pereigatsusega, võõral maal kogetud kõrvalisuse ja ajutisuse tundega. Mis seob eestlasi ja soomlasi, mis eristab? Millised on soomlaste eelarvamused lähinaabrite suhtes? Kuidas eestlane saaks olla rohkem soomlase moodi, olla nende poolt omaks võetud?

Soomes elab püsivalt üle 50 000 eestimaalase. Nad töötavad peamiselt ehitusalal või liht- ja hooldustöödel. Lisaks püsielanikuks registreerunutele on Soomes palju eestlasi, kes läinud sinna lühikeseks või pikemaks ajaks. Nii mõnedki nendest elavad kehvades oludes pead-jalad koos ja teevad ületunde. Paljud kogevad alandavat kohtlemist nii tööl kui ka eluaset otsides.

Andra Teede on kirjutanud „Varumehed” koos Aino Kiviga. Andra Teede on tuntud ja auhinnatud eesti luuletaja ja näitekirjanik, armastatud TV-seriaali „Õnne 13” stsenarist. Eesti Draamateatris on lavastatud tema „Esimene armastus“ (2020).

Mitmekülgne tunnustatud kirjanik ja lavastaja Aino Kivi on töötanud paljudes Soome teatrites, „Varumehed” on tema debüüt Kansallisteatteris. Aino Kivi teine romaan „Joutonainen” ilmus 2022. a sügisel. Lavastuses mängivad Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri näitlejad.

Trupp
Lavastaja → Aino Kivi
Kunstnik → Karmo Mende
Valguskujundaja → Priidu Adlas
Videokujundaja → Rene Topolev (Rahvusooper Estonia)
Helikujundaja → Lauri Kaldoja
Grimmikunstnik → Jari Kettunen
Tõlkija → Varja Arola

Osades → Taavi Teplenkov, Tiit Sukk ja Kersti Heinloo Eesti Draamateatrist ning Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Paula Siimes Soome Rahvusteatrist. Videos Christopher Rajaveer, Gert Raudsep, Inga Salurand.

Lisainfo
Lavastus on eesti ja soome keeles, etendustel on subtiitrid mõlemas keeles.
Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Esietendus 6. mail 2023 Soome Rahvusteatri suures saalis.
Eesti esietendus 16. septembril 2023 Eesti Draamateatri suures saalis.

Kommentaare ei ole: