Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, august 18, 2015

Skvottimine võhikutele - Tõstamaa Suveteater


Napilt oleks jäänud tänavune "Tõstamaa tükk" nägemata... On seal juba käidud kah ja pole ju kõige lähemal minna... Õnneks olid heal sõbral Pärnus võistlused ja kuna ta pidevalt rändab mööda maailma ringi ning ei saa talle muudmoodi pihta kui harvadel hetkedel kui tal mõni eesti-võistlus kah toimumas... siis on ikka mõnus seda kokkusaamist ja jutuajamist rikastada mõne kino- või teatrikülastusega, see tekitaski sobivasti seekordse Tõstamaa-külastuse (sõber sai Pärnus samal päeval hõbeda ja õige tuju oli seega garanteeritud). Samas tuleb tunnistada, et senistest Tõstamaa teatrikülastustest on kõik olnud head ja väga head ning igal juhul elamused. Ja ei olnud ka seekord erand. Samas sai otsustatud, et nii kaua kui Gerda Kordemets neid tükke kirjutab ja lavastab seal, nii kaua tuleb ikka leida see võimalus Tõstamaale kohale sõitmiseks.

Tõstamaa mõisa ajalugu ja mõisaga seotud inimeste saatused ja elukäik näib olevat justkui põhjatu allikas lugude ja ideede ammutamiseks. Ilus mõis ja palju huvitavaid ning põnevaid fakte, millest mitmed juba nende seniste lavastustega on autor välja toonud. Seekord on jõutud tänapäeva ning tegemist ehk vähem ajalooga ning rohkem otseselt inimsuhete ja tunnetega.

Minu jaoks tõusis esile kaks kesksemat teemat selles loos. Esiteks see, et  meie kodu on meie kodu, mitte koht, mida omame või mille lepinguga oleme endaga sidunud. Ja teiseks see, et vajadus kellegi läheduse, ehk pigem kontakti järele teise inimesega on kirjutatud meie geenidesse. Ja mõnikord võib leida selle õnne ning armastuse kohast ja inimesega, kellele mõnes teises olukorras ei pööraks ehk tähelepanugi, aga kui oled sattunud temaga kokku ja ületanud mingi künnise suhtlemisel, siis võib vast armudagi kellesse iganes... isegi kui see teine inimene on väga teistsugune Sinust endast... võibolla on selles isegi eriline käivitav mootor, sest siis on sellest teise inimese maailmast avastada veelgi rohkem kui endaga sarnase inimese maailmas ja seda huvitavam ju?! Väiksemaid lugusid ja teemasid ning tasandeid on muidugi palju rohkem. Kasvõi näiteks see, mille nimel inimesed on valmis oma ego alla suruma, kuidas tekib usaldus, kui moraalsed me oleme hädaolukordades, kui inimlik on ikkagi aidata teist inimest, miks meil on loomusünnis hoolitseda teise eest, kuidas "video killed a radiostar", ent videomakki ei kasuta enam keegi, aga raadio ei kao kuhugile jne jne jne. Mis kedagi kõnetab parajasti... aga kui tahta siis mõtlemisaine niidiotsi leiab siit kuhjaga.

Lugu on kammerlikult üles ehitatud vaid kahe näitlejaga, kuigi juurde on haaratud ka loomulikult mitmed neid ümbritsevad inimesed, kellega suhtlus toimub ka läbi telefoni või on lihtsalt mõtteliselt olemas ning loo inimesi mõjutamas tekstist välja tulevate teemade läbi. Ja sellepärast ei mõjugi see kõik kokku vähemalgi määral kammerlikuna. Näitlejad täidavad oma tegevusega ka nii lava kui mõisa kõrvalruumid...

Andrus Vaariku karakter Eeri on jäänud hooldekodust maha oma "koju" ning teinud endale justkui mahajäetud mõisa mugava ja koduse pesa. Gerda on kirjutanud loosse sisse ka Eeri tausta, mida tegelased loo käigus avastavad. Nimelt Eeril on traumaatilise sündmuse järel mäluga probleeme. Mõisa saabub tema värske uus omanik Hevig, kes on selle kunagi oma suguvõsale kuulunud kinnisvara tagasi ostnud ja kolinud sinna Saksamaalt, et oma elu pärast lahutust uues kohas puhtalt lehelt alustada. Eest leiab ta ühe skvotteri (loata teise omistuses olevas majas elav inimene), kes alguses näib kergelt nupust nikastanud ja ei kao ka politsei ähvardusel kuhugi... Aga nagu inimesed ikka - räägivad juttu, tutvuvad, saavad teada teineteise tausta ning kõik ei ole kunagi nii lihtne nagu see alguses paistab.

Vaarik lahendab Eeri rolli natuke sarnaselt erakust kiiksuga inimesega, keda ta kehastas Tätte kirjutatud filmis "Ristumine peateega", ent siiski nihkega sellest... Seekordne tegelane on sügavam, enamate tahkudega, vähem hirmsam. Kersti Tombaku mäng on võrdlemisi intensiivne ja ta täidab oma oleku ja häälega lava uskumatult palju. Ta on kahtlemata üks näitlejatest, keda Tõstamaale teatrisse minnes ma eest ootan leida (Gerda Tõstamaa tükkides on ta siiani kõikides kaasa teinud). Huvitavalt mitmekülgne näitleja, kes seekord näiteks on kilomeetrite kaugusel "Pruutide kooli" õpetajanna karakterist.

Lavastaja Kordemets on seekord lahendanud asja mõnevõrra konkreetsemalt, eriti palju trikke sisse pole toodud, sest lugu ise ei nõua neid ka, aga kogu liikuvus ja tegutsemine voolab ideealselt. Justkui hea kunstnik, kelle portreeritu vaataks oma silmadega alati just vaatajale otsa, on ka temal hämmastav oskus tuua sisse asju, mis oleks justkui minuga seotud või minu jaoks. Seekord oli ta kasutanud minu bodypumbi treeneri (ja sõbra Martin Kõrv) häält, kes Vikerraadios ka hommikuvõimlemist teeb, tegelased laulavad unelaulu endale, mis on ka minu "unelaul", ehk laste ühjuttudest tuttav "Mina ei taha veel magama jääda"... vanaisa soojendas ikka kohvi lapsepõlves maal sellise tassitäit soojendava kuumrauaga... ja neid selliseid detaile oli veel ja veel ja veel ja neid oli ikka ja jälle mõnus märgata ja avastada, sest eks needki ju loo omamoodi atmosfääri ja haaravad vaataja looga kaasa.

Hinnang: 4 (Tõstamaa-teema ei ilmuta vähimaidki väsimise märke, kuigi kui võrrelda eelmiste mõisas etendunud tükkidega, on seekordne kõige "väiksem" ja ehk mitmeski mõttes on eelmised veelgi rohkem meeldinud. Aga seekordne lugu on samuti igati vaatamist väärt ja soe ja armas. Lõpp on ka korralik - nagu see ütlus on "võid võtta mehe kodust välja, aga ei saa võtta kodu välja mehest"... samamoodi ei saa oma tunnetele teise inimese suunalt midagi parata... kui need tekivad, kui need on, siis need on ja midagi pole parata. Ootan juba Gerda Kordemetsa järgmist "Tõstamaa lavastust", olgu see siis mõisaga seotud või lihtsalt sinna mõisa sobiv, mina olen platsis.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

SKVOTTIMINE VÕHIKUTELE

"Skvottimine võhikutele" on näidend omanditundest ja armastusest, kinnisvarast ja inimestest. Ennekõike on see aga lugu sellest, et õnne ei saa planeerida. See juhtub sinuga siis, kui sa seda kõige vähem ootad.
Baltisakslaste järeltulija Hedvig on lahutusest teenitud raha eest ostnud tagasi esivanemate mõisa Liivimaal. Kohale jõudes avastab ta, et keegi juba elab tema häärberis. Dokumentideta skvotter Eeri mõjub pisut lihtsameelsena - hiljem selgubki, et paar aastat tagasi välja kolinud hooldekodu on Eeri maha unustanud.
Eeri keeldub väljakolimast, kuid ka Hedvig ei anna alla. Esimesest ehmatusest toibunud, asub ta asju ajama. Mõisa remont on vaja käima saada. Eeri on vaja kuidagi majast välja saada. Kuid loomulikult ei laabu miski nii, nagu tahaks, ning nagu ikka, harjutakse selleski majapidamises ajapikku ajutise asjakorraldusega. Ühel päeval hakkab Hedvig märkama, et Eeri oma vähenõudlikkuse, tagasihoidlikkuse ja peaaegu piiritu sallivusega meeldib talle.
Loo käigus muutub Eeri Hedvigi ja ka vaataja jaoks üha "normaalsemaks" ja sümpaatsemaks. Vastu igasugust loogikat areneb Eeri ja Hedvigi vahel välja omamoodi armastus. Hedvig otsustab, et ei aja Eerit hooldekodusse, vaid laseb tal ka tulevikus mõisahäärberis elada.
Kõik hakkab korraga otsekui lahenema. Ja just siis saab Eeri insuldi. Aga kiirabi tuleb siia kolkasse kaua...

Mängivad Kersti Tombak ja Andrus Vaarik.
Autor ja lavastaja Gerda Kordemets.
Kunstnik Kristjan Suits.

Sildid: ,

1 Comments:

Blogger Gerda Kulli-Kordemets said...

Tere. Ma tänan südamest kogu trupi nimel. Mitte seepärast, et kiitsid, vaid et vaevusid tulema ja kaasa mõtlema ja ära tundma. Mulle isiklikult on tähtis just see, et tundsid detailid ära - minu jaoks ongi see lugu, kus püüdsin "rahu teha" oma lapsepõlvega. Vanus vist sealmaal, et lapsepõlve paigad, lõhnad, laulud, lood (ja ka esemed) on hakanud kummitama. Nagu sündis "Pruutide kool" seepärast, et olen vilets vanaemade kalmul käia, aga selle-eest seda usinam nendele mõtleja. Või "Surm, sünd ja laulatus" seepärast, et tahtsin viisakas vormis välja öelda, et minu arust on iga ennast teostava keskpärase mehe taga üks ennast ohverdav eriline ja vägev naine. :D (Vabandust?) Ja nii edasi.

Kõige rohkem on hea meel teada, et tahad ikka Tõstamaale tagasi tulla. Ootame väga.
Parimate soovidega,
Gerda

20 august, 2015 20:19  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default