Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, juuni 28, 2016

Vannutatud neitsid - R.A.A.A.M


Vaatasin eelmisel aasta Stockholmi filmifestivalil filmi nimega "Vannutatud neitsi" (Sworn virgin). Festivalikava koostades filmitutvustust lugedes, tundus see põnev, ent väsinuna pärast tööd nii sügavast asjast arusaamiseks mul ilmselt tollel päeval jõudu polnud. Tundus nagu mingi "Orlando" tänapäevastatud versioon, kus mingi naine tahtis olla mees ja siis muutus selleks ja pärast jälle tagasi naiseks jne...

Ma ei saanud ikka üldse millestki aru. Silmad avas alles eile Telliskivi loomelinnaku uuel suvelaval nähtud Madis Kalmeti lavastus "Vannutatud neitsid". Tuleks ilmselt film nüüd "targemana" ka üle vaadata, sest tagantjärgi tundub, et see võis olla ikka väga-väga hea (filmis on tegemist hoopis teise looga, kuigi sarnane pealkiri ning sama teema).

Etenduse alguses kui Kaie Mihkelson Ülle Kaljuste venda mängib mõtlesin, et oh kui lahe mõte, et Kaie "mehena" üles astub. Keskajal ju mehed mängisid teatrites mõlema sugupoole rolle, aga miks mitte nüüd postmodernismi ajastul pöörata kõik pea peale ning panna hoopis naised mängima kõiki rolle. Asi polnud siiski nii üheseletuslik. Olles seda eelmainitud filmigi näinud, ei saanud ma ikka veel pihta, mis värk on. Alles Lii Tedre monoloog etenduse teises pooles andis kätte võtme. Kaie Mihkelson ei olegi mees, vaid "vannutatud neitsi".

Wikipedia valgustab, et vannutatud neitsite traditsioon sai alguse 15.sajandil Põhja-Albaanias elanud Lekë Dukagjini koostatud Kanun-i seadustekoodeksist. Kanun on suuline ettekirjutus, mis sätestab ühiskonnakorralduse. Need kehtisid Põhja-Albaania ja Kosovo hõimude seas kuni 20.sajandini ja kohati järgitakse neid veel tänapäevalgi. Seaduste koodeks on religiooniülene, neid järgisid nii katoliiklased, õigeusklikud kui ka muslimid. Kanuni järgi on naine mehe omand ja tal on väga vähe õigusi. Naised ei tohi majapidamist juhtida, maad osta, hääletada, paljusid ameteid pidada, teatud hoonetesse siseneda, perekonna varandust pärida, aga ka näiteks suitsetada, alkoholi tarbida, muusikat teha ega käekella kanda. Mobiili omamisest rääkimata (kui oled näinud tükki, võid tõmmata omad paralleelid nii mobiili, õlle ja suitsetamisega selles lavastuses ;) ).

Et allutatud naise staatusest lahti öelda, peab naine andma 12 hõimuvanema juuresolekul tsölibaadivande (lavastuses oli küll võetud selle reegli suhtes väike vabadus, aga kes see neid täpseid reegleid ikka just selles sugukonnas teab... lisaks läks see "pühal" esemel vandumise teema kokku muu tekstiga). Tõotust ei saa tagasi võtta ja selle andja peab kogu ülejäänud elu elama mehena mehe kombel. Varem on tõotusest taganemist karistatud surmaga. Vannutatud neitsiks võib hakata mis tahes eas. Pärast tõotuse andmist võib naine kanda meesteriideid ja teha kõike seda, mis on lubatud meestele. 

Vannutatud neitsiks saamine on olnud ainuke viis pääseda perekonna korraldatud ebameeldivast abielust. Tihti on vande andmine olnud ka ainuke võimalus oma vanemate vara pärida. Kui peres ei olnud poegi ja isa suri, pidi üks tütardest vande andma, et pere saaks oma maad ja maja edasi pidada. Paljudel juhtudel, aga soovitakse lihtsalt pääseda naisena elamise piirangutest ja tunda end võrdse ja vabana. 

Arvatakse, et peamiselt Albaania põhjaosas elab praegu kuni paarsada vannutatud neitsit. Enamik neist on üle 50 aasta vanad.

Ka veritasu maksmise aluseks on seesama Kanun-i seadusekoodeks. Ja muidugi võib naine abielluda mehega ainult neitsina, vastasel juhul tuleb kukel pea maha lüüa ja verega nooriku rinnad kokku määrida... Nendele Albaanias kehtivatele tavadele ja kummalistele ühiskonnareeglitele ning just naiste kannatustele seetõttu (mis ilmselt teeb ka sealsed naised nii vihasteks ja sõjakateks) ongi üles ehitatud väga mõjuva ja sügava sisemise põlemisega lavastuse aluseks olev Oleg Mihailovi näidend "Vannutatud neitsid".

Lapsena Soomes elades korrutati koolis pidevalt, et Soome sündida on lotovõit. Mina lapsena sellest eriti aru ei saanud ja eestlasena ei süvenenudki. Ju seda toona öeldi ka rohkem võrdluses Aafrika näljahädalistega. Nõukaajal teabmis lotovõit see Eestisse sündimine oligi, aga tänapäeva Eestisse on minu meelest ikka väga hea sündida... vähemalt võrreldes näiteks Albaaniaga. Ja kui võrrelda veel naiste õigusi ja võimalusi meie maailmajaos ja mõnedes Lähis-Ida riikides, siis võib Eestisse sündimist ka tõesti pidada lotovõiduks. See mõte kummitas mind terve selle etenduse algusest kuni lõpuni välja.

Sisulistesse keerdkäikudesse rohkem süvenemata, tahaks maani kummardada tegijate ees (lisaks materjali leidjale suur pai!). Naised mängisid sellise pühendumusega ning kivine ja kõle endine tööstushoone muutus tõesti Albaania kivimajaks, kus üks pere oma saatusega sõda pidas. Kaie Mihkelsoni "pereisa" meenutas mulle minu naabrimees Arvo Kukumäge. Ta oleks justkui selle tema pealt maha teinud. Samas võibolla Kaie "sisemine mees" ongi lihtsalt sarnane Kuku maneeridele. Tema õde ja nö. majaperenaist mänginud Ülle Kaljuste on ehk oma olemuselt esmapilgul sobivamgi mängima Kaie "mehe"rolli, kuid tegelikult see nii pole. Kaldun arvama, et just selline lahendus rollide jagamisel oligi ideaalne. Ülle (nagu Kaiegi) oli ka igal hetkel oma rollis 110% kohal. Naised ju, nagu ikka nüansirohkemad kui mehed (Kaie oma rollis pidi suurema osa tükist olema sirge seljaga, enesekindel patriarh), oli tema mängus nii allaheitliku naise noote, tugeva ema kui oma sisemiselt vihatud kuid väljapoole ülistatud endist meest "põdevat" naist, kes oma elus on ilmselgelt nii vaimselt kui füüsiliselt omajagu kolki saanud. Kuid minu jaoks tõusis õhtu täheks hoopis tema tütart mänginud ja oma ühe venna surma eest 8-aastase tüdrukuna veritasuga kättemaksnud Riina Maidre. Nii hea on näha teda tagasi traditsioonilise psühholoogilise teatri ridades. Tegelikult on tema välimuses isegi mingi annus sobilikku eksootikat, mis sobis ideaalselt albaanlannat mängima. Ja kogu roll teha sellise hooga, ise terve see aeg ratastoolis istudes ja peamiselt ju ainult näo ja häälega mängides. Tõeline nauding! Kusjuures jättes kõrvale selle, et tegemist oli albaanlasega või represseeritud naisega, siis kogu tema miimikast ja olekust õhkus sellise ägeda plika olemust, kes sõpru ei reeda ning julgeb ka reeglitest üle olla. Ehk korralik mitmetasandiline ja -külgne karakter. Ja see täiesti teine noot kui ta kogemata küsib oma onult, kas too kleiti ei taha proovida (tema ju teab, et too on tegelikult naine) ning samal hetkel arusaades, millise vea ta selle küsimusega on teinud... juba ainult selle vastandlikkude tunnete skaala mängimise eest oli tegemist meistriklassiga. Sest kuigi alles vilksas ta pilgus surmahirm, mida "onu" temaga tema upsakusest tingitud vea tõttu ette võtab, kuid juba hetk hiljem hoopleb ta teiste ees, et ta ei karda kedagi, isegi oma onu mitte...

Lii Tedre hääl ja olek kaunistab iga lavastust. Väikese mahuga ja kõrvaline peretuttava roll, kuid nagu selgub, siis tänu tema pikemale monoloogile väga oluline tegelane. Külli Reinumäele sõnu seekord ei antud ja roll ise ka liiga pisike (Ülle ja Kaie surnud venna naine, kelle lapsena ämmaemandate poolt vigastatud poeg paari pandi Inga Saluranna karakteriga. Inga oli hea (nagu viimasel ajal alati). Tema tähehetk saabub küll üsna lõpus kui ta oma tegeliku olemuse paljastab.

Madis Kalmet on igatahes "minu" lavastaja. Tavaliselt tema lavastatud materjalgi kõnetab mind ühel või teisel moel. Siin on kõik nii sujuv ja meeldivalt ehtne. Lugude jutustamise teater, kus emotsioonid muutuvad tugevamaks ja kohati ka helgemaks justkui lainetena. Intensiivsuse kasv, mis mõnede rahulikumate hetkedega kogu selle viha vahel, mida naised teineteise suhtes tunnevad, on vajalikud ja samas ka piisavad, et seda vaatajana ära kannatada, ent samas siiski aru saada kui vastik oleks sellisel vihal baseeruval suhtlemis- ja suhetemaastikul elada. "Vihata on kergem kui armastada" - nagu ka kostub ühe tegelase suu kaudu. Mina näiteks küll nii ei arva, aga minu kultuuritaust on ka hoopis teine. Võib-olla seal maailmanurgas on vihkamine ka rohkem nagu ellujäämisinstinkt. Ilma selleta lihtsalt keegi tuleb ja tapab Su, nagu need lapsedki selleski loos...


Hinnang: 4+ (alles teine selle suve tükk, aga mõlemad esimesed tõotavad head teatrisuve. Võib juhtuda, et kergitan selle hinnangu aasta lõppedes viiele miinusele, oleneb milliseks ülejäänud teatriaasta kujuneb. Karm reaalsus ühes meie maailma nurgas. Laiendab silmaringi ning paneb mõtlema inimeste julmusele... ja ka headusele, Peresuhetele, rollidele, mida mängime elus. Vastutusele, prioriteetidele, kaastunde tähtsusele, empaatiale ja isekusele. Ajaloole ja tänapäevale. Kultuuride mitmekülgsusele ja kui palju kummalisi teemasid on veel, millele ei oskagi mõelda, sest need ei eksisteeri meie eludes. Ja kui tähtis on ikkagi armastus. Armastus võidab kõik. Vihaga siiski lõppude lõpuks eriti kaugele ei jõua... ;) )

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on internetiavarusest):

"Vannutatud neitsid"
Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline , kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Nàidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana, vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana, kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel. Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused, aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. N'idendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism.

Tõlkija Tiit Alte
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Valguskujundaja Priidu Adlas
Näitlejad Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater), Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Riina Maidre, Lii Tedre, Külli Reinumägi, Inga Salurand (Eesti Draamateater).
Maailmaesietendus 11. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis. 

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default