Eile jõudsime lõpule Tänapäeva kirjastuse Punase Raamatu sarja - Leonid Tsõpkini Suvi Baden Badenis raamatuga. Esmane emotsioon on, et kuidas sellist üllitist võib pidada väärtkirjanduseks?
Ausalt öelda teeb vihaseks, et pealkiri ei ole "Minu mõtteid Anna Dostojevskaja päevikut ja Dostojevski teoseid lugedes", sest ilma liigselt viitamata on ta ümber jutustanud ellnimitet raamatut. Mis stiliseerimine see on kui jäetakse kirjavahemärkidena punktid kasutamata? Terve raamatu peale tuli ehk 10 punkti kokku. See ei saanud ju ometi olla trükiviga, kuigi raamat kubises ka trükivigadest.
Raamatust kumas läbi ka kirjaniku vimm Dostojevski vastu. Sest kuulsat vene kirjanikku kujutatakse ainult negatiivsetes värvides. Dostojevski mänguhimu, tema armukadedus, langetõbi ja juudiviha. Nagu muud polekski inimeses kui ainult negatiivne. Aga selle kõigega kaasnes ju tema sügav armastus oma naise ja laste vastu. Tema suurepärane kirjutamisoskus jne, jne. Tsõpkin väidab end ka ise olevat juut ning ilmselt on see varjatud kättemaks, mis minu meelest oli omamoodi mõtetu raamatuks valada, vabandan - selliseks raamatuks valada. Ei saa aru sellest eufooriast ja tänumeelest mis Susan Sontag -ile osutatakse, et ta selle raamatu avastas ning trükki saatis. Parem olekski võinud jääda sinna antikvariaadi paberikaaneliste sekka, whatever.
Trennis eile enam tantsule muudatusi ei tehtud. Nüüd on enamvähem kombes. Homme näitame filmimeestele/naistele ette ja pühapäeval läheb filmimiseks. Ma olen ise päris rahul. Oleks ainult endal rohkem võhma ja jõudu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar