Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, august 19, 2010

Lohengrin - Moskva Kolobovi nimeline Novaja Opera (Birgitta Festival)


Kaunis, kurb ja sügav Wagner-i muusika, suurepärane valgustus, Pirita kloostri varemetest õhkuv muinasjutulisus ja ajalugu, fantastiline dirigent Jan Latham-Koening ning selle kõige krooniks veel Ain Angeri võimas bass, no mida see hing veel võiks ihata, eks? Ja ometi jõudsin ma öösel koju, hing rahulolematu ning mitmeski mõttes isegi pettunud.

Richard Wagneri 3 vaatuseline ooper jõudis Eestis, Birgitta festivali raames lavale Moskva Uue Ooperiteatri (Eri Klas on seal peadirigendiks ja osales ka meie üritusel) lavastusena. Taani lavastaja ning taani kunstniku nägemuses, peamiselt vene lauljate esituses. You tube-s on muideks just sama lavastuse lõigud üleval, kuigi enam kui aastatagune versioon teiste lauljatega. Mis mind kõige enam häiris oli lavastuse puudulikkus. Ma saan aru, et mitmeid asju polnud võimalik teostada ka kloostris mängimise tõttu, kuid nagu nendest videoklippidest selgub, on ka muidu lavastus üsna puudulik. Mõnevõrra ehk veel kolmandas vaatuses kui Lohengrin ennast paljastama hakkab, seal veel, kuid muidu ainus lavastuslik külg piirdub vangipuuri ukse kinni lahti ja inimeste sealt sisse välja liikumises. Vahepeal liiguvad inimest üldse mõistetamatult. Kogu rahvas ühest äärest teise või siis keegi tuleb järsku mõõgaga, kummalise kaarega ja siis Lohengrin laseb ta maha. Kõige hapum on valge luige saabumine viimases vaatuses. See oligi täiest saalist kostvaid naeruturtsatusi väärt. Nimelt Lohengrin võtab oma taskust paberist volditud luigekese välja. No krt, parem oleks juba mingi videoprojektsiooniga või balletitantsijaga või kuidas iganes lahendanud selle, aga paberist pisike luik, mis asetati lavaäärde see oli nii armetu.

Lauljad olid ju vinged, aga minu kõrval istunud sakslane ei saanud küll nende saksakeelest aru. Minu jaoks oli imelik kuulata saksakeelset ooperit vene aktsendiga. Ainult Ain Anger oligi justkui õige. Teised, oma headest häältest hoolimata mõjusid täiesti võltsilt. Ja see heli... alati räägitakse kloostrivaremete vingest akustikast. Aga mis akustika see ka on, kui heli tuleb kõlaritest, mis on asetatud kuhugi üles justkui peaks tegelasi ka sealt kusagilt otsima. Kõige õudsam veel see, et keegi oli võimendi läheduses väljalülitamata mobiiltelefoniga, ehk pidev põksumine, mis muusika taustaks kostis võttis kogu selle akustikarõõmu ära.

Ja siis muidugi see kunstiline pool. Lavakujundus oli täiesti puudulik, kloostri seinad ja valgustus oligi kogu kujundus. Kuid seda jäi siiski väheseks, eriti ooperilike banaalsete üledramatiseeringute taustal. Naljakas oli see esimese vaatuse meeste kooris jalapatsutamine. Kõige jubedam möödalaskmine oli aga minu meelest Lohengrini kostüüm. Milleks oli --- tavaline hele ülikond ja lilla lips. Tegemist siiski ajastudraamaga. Hämmastav!!! Rahvas imestas, et kas üks kostüüm on kaduma läinud või on lennukiga kuhugi teise linna saadetud, kuid tegelikkus ongi see, et kunstnik ongi kujutanud teda sellise "tulevikust tulnud ilmutusena". Mõistetamatu ilumeel.

Ooper ise on keskmisest sisukam - armastusteemade, kättemaksudraama, põletava naiseliku uudishimu, muinasjutuliste elementide ning suure puändi tõttu. Ja nagu öeldud, lauljad laulavad taevalikult ilusate häältega. Kuigi palju meelsamini oleks vaadanud seda Eesti omade lauljate esituses. Ain Anger oli selgelt peajagu teistest lauljates üle. Ja seda ma ei ütle lihtsalt sellepärast, et ta eestlane on. Ta lihtsalt oli nii võimas. Kahjuks tema pikem aaria on esimeses vaatuses ära ning teistes vaatustes figureerib ta tunduvalt vähem. Kas see olin ainult mina või oli seadesse, eriti viimases vaatuses (luigega seoses?) integreeritud Tšaikovski Luikede järve finaali? Mitmel korral tundsin tuttava motiivi ära. See oli väga huvitav leid. Tšaikovski olevat kunagi öelnud, et talle väga meeldis Wagneri Lohengrin. Ja luige-teema on ju ka ühine nimetaja... Väga võimas oli vaadata 60 inimest korraga laval, see on ikka midagi muud kui tavadraama.

Huvitav fakt ehk ka see, et Lohengrini 3.vaatusest on orginaalis pärit tavaliselt laulatustel lastav "Here comes the bride, all dressed in white..." laul. Pähklikoores on ooperi "lugu" järgnev - Kuningas saabub Brabanti. Tal tuleb lahendada noore Hertsogi kadumine. Hertsogi hooldaja Krahv von Telramund süüdistab Hertsogi õde Elsat lapse kadumises. Elsa, teades oma süütust, palub, et korraldataks võitlus ning jumala tahtel tema eest võitleja kaotusel tunnistab end süüdi. Telramund on nõus võitlema Elsa esindajaga, sest ta on väga enesekindel. Elsa eest aga keegi võidelda ei soovi - on ta ju häbistatud naine... Kuni ühel hetkel saabub (valge) rüütel luige seljas. Kusjuures rüütel selles Lohengrini versioonis jääks iga kell päris elus just sellele Telramundile alla. Aga muidugi tegemist ju "võluväge" omava tüübiga, seega välimus ei mängi nii olulist rolli. Rüütel (kes nagu mainisin kannab tavalist heledat kontoriülikonda lilla lipsuga!!!) on nõus võitlema Elsa armastuse eest Telramundiga, nõudes naiselt ainult seda, et too hiljem ei päriks tema päritolu kohta. Rüütel muidugi võidab. Telramund ja (paganlik nõid) Ortrud pannakse vangi. Ortrud hakkab aga suskima Elsat, et too uuriks välja, kes on salapärane rüütel. Elsa ja salapärane rüütel abielluvad. Telramund üritab rüütlit tappa, aga too jõuab ette. Elsa aga ei kannata seda teadmatust välja. Ta pigem sureb, kui et elab koos mehega, kelle tausta ta ei tea. Lohengrinil ei jää muud üle kui paljastada end. Ent pärast seda tuleb tal lahkuda. Lohengrin räägib loo Pühast Graalist ning lahkumisel ilmub välja jälle luik, kellega Lohengrin saabunud oli. Ta sukeldub vette ja väljub sealt kadunud Elsa väikevennana. Seega Elsa oligi süütu, kuri nõid Ortrud oli moondanud hertsogi luigeks... Elsa aga oleks pidanud kukkuma surnult kurbusest, ent seda nüüd päriselt küll Pirita kloostris nähtud versioonist välja ei lugenud - ent lõppkokkuvõttes ilus ja Wagnerilikult kurvameelne muinaslugu.

Hinnang: 2 (Ooper ja selle muusika kindlasti väärt täispunkte, kuid teostus jättis minu jaoks tugevasti soovida. Samuti korralduslik pool viidates mobiiliprõginale. Kuna meil oli vaheajal oma üritus, siis ei häirinudki väga need pikad vaheajad, kui aga oleks pidanud 2 korda pool tundi ootama, eriti hilisel ajal - ooper algas alles kell 20:00 ning kestis koos vaheaegadega üle südaöö! Ma ei või väita, et ma poleks elamust saanud, sain kindlasti, eriti tänu Angerile ja kloostri interjöörile ning Birgitta festivalile ma kindlasti annan tulevikus uue võimaluse, kuid sedapuhku tõesti hämmastas mind kogu lavastuse madal tase. Natuke oli häbi ka meie väliskülaliste ees. Kuigi nende seas oli ka neid, kes olid vaimustuses. Ent osalt inimesi lahkuski esimesel ja teisel vaheajal...)

Isiklik märkus: Ma olen naisega ikka vaielnud, et kas inimene, kes möödub teistest siis kui teised juba istuvad, peaks ütlema vabandust? Mind on nimelt nii kasvatatud, et ma pean viisakaks vabandada. Nemad peavad ju minu möödudes kas tõusma või ennast liigutama kuidagi. Iseasi muidugi, et ega mööduja pole ju süüdi, et ta vabandama peaks, kui ta saabub täiesti õigel ajal ning et keegi on tema reas juba kohtadele istunud, millest ta on sunnitud mööduma. Seekord möödusid minust nii Läti ex-president Vaira Vike Freiberga kui ka Mart Laar ning mõlemad vabandasid viisakalt. Mul oli kohe hea meel, et ma polegi mingi imelik, nagu naine ütleb... teised on ka...


Tekst lavastuse kodulehelt:

18.08 20:00
R. Wagner ooper LOHENGRIN

MOSKVA NOVAJA OPERA
AIN ANGER bass
Lavastaja KASPER HOLTEN Taani
Lavastaja assistent METTE HEDEGAARD Taani
Lavakujundus ja kostüümid STEFFEN AARFING Taani
Valguskunstnik ESPER KONSHAU
Dirigent JAN LATHAM-KOENIG UK
Koormeistrid NATALJA POPOVITŠ, VIKTOR KUTURAJEV, ANDREI LAZAREV, IGOR MANKO
Kestus 3 tundi 40 minutit 2 vaheajaga

Birgitta Festivali küsitluslehtedel on ammu Wagnerit küsitud. Nüüd siis saame soovi täita Novaja Opera põneva ja paljukiidetud lavastusega ning suurepärase dirigendi Jan Latham-Koenigi (UK) juhatusel.

Wagneri saksa mütoloogial põhinev kangelas-süžee sobib oma olemuselt hästi iidsete kloostrimüüride, väliolukorra ja etendusepaiga ümbritseva loodusega. Ka Wagneri enda Bayreuthi teatri etendustel on suur osa vaheaja jalutuskäikudel ümbritsevatele mägedele ja metsadesse.


Ooper „Lohengrin“ on huvipakkuv kahest aspektist. See on eelkõige armastuslugu, mille tegevuse keskmes on ühte meest armastada püüdev naine, keda ta tegelikult ei suuda mitte kunagi lõpuni mõista. Teiseks aga on see jutustus kriisiseisundis ja uusi arenguteid otsivast ühiskonnast. Peategelane, keda me alguses näeme ereda ja särava kangelasena, ei pruugi siiski olla see, kelleks me teada peame. Süžee arenedes hakkame tasapisi kahtlema tema tegelikus kangelaslikkuses.

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default