Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, august 02, 2010

Tallinn - meie linn - NO99


Promenaaditeater? Poliitiline aktsioon? Ekskursioon Vanalinnas mööda keskerakondalaste mahhinatsioone? Silmi avada püüdev teavitustöö? Uurimustöö ettekandmine innovaatilisel viisil? Millega siis ikkagi tegemist oli? Kaldun arvama, et kõige eelmainituga ja veel palju muuga. Tegijale juhtub ju nii mõndagi ning eks seal teepeal haaras meie lõbus giid Eva igasugustest võimalustest lennuka lihtsusega ning muutis nii mõndagi "etenduse" osaks.

Kõige selgepiirilisemalt võibki kirjeldada seda aktsioon-ekskursioonina - jalutuskäik mööda keskerakonna inimestele kuuluvaid maju, ehk linnavõimu linna sõna otseses nõttes endale rabamise piltlikustamisena. Mõningal määral riivates kõigi meie enda lammaslikku suhtumist, sest teame-näeme, mis meie ümber toimub, aga kellelgi justkui polekski midagi selle vastu. Peamiselt ehk sellepärast, et hammas ei hakka peale, teisalt ka sellepärast, et kõik on kõigiga seotud ning kes tegelikult teisest parem-helvem on/oleks? See lipsas ka giid-Klemetsi tekstist läbi. Ja eks me kõik seda ka nägime, et koalitsioon oli ju võimalik ka Keskerakonna ja Reformierakonna vahel... millest me siis üldse räägime... Ainult tõeliselt naiivne võib arvata, et võim oma võimu ära ei kasuta enda huvides. Seda juhtub ka palju väiksematel skaaladel kui üldrahvalik poliitika. Psühholoogilised mängud on ju meie igaühe argipäev, ka oma peresuhetes, sõbrasuhetes, tööl, koolis, kodus.

Minule meeldib, kui No-teater sellist rida ajab. Poliitika on ju kõikide meie eludega seotud, ühel või teisel moel, lähedamalt või kaugemalt. Ma ise elan vanalinna nurgal, kuid ei omista seda elukohta. Ja ega ära küll ei ütleks omaenda korterist vanalinnas. Samas igasuguse hinnaga ma küll seda saada ei tahaks. Hingerahu peab ikka säiluma ning mingit sellist No-teatri näitemängu oma elukoha ees küll näha ei tahaks - häbi missugune. Liiatigi sellist otse ja keerutamata sõrmega näitamist, nagu teiste hulgas Ivo Parbus, Elmar Sepp ja Vjatšeslav Leedo pälvivad. Giidi poolt Parbuse kohta tehtavad märkused keset Raekoja platsi olid küll mahlakalt intrigeerivad, a la "selline mees liigub vabalt meie seas", kuid ka kõik pealtkuulajad imestasid ning pööritasid silmi, ent kõik me lahkusime sealt ekskursioonilt oma väikestesse eludesse, tõdedes vaid paratamatust. Kuid lõppude lõpuks sisuliselt oleme sellise suhtumisega tagasi stardiruudus.

No-teater tundub olevat teinud korraliku uurimustöö, kuid kas nad politseile seda materjali ei esita(nud)? Ja kas need samad nö. "solvatud" kodanikud, kelle kohta lugu räägib, ei kaeba No-d kohtusse? Kas tõesti niiditõmbaja on hoopis keegi veelgi kõrgem, kes laseb küll kõigil omasoodu tegutseda, ent lõpuks on ikka lambad terved ja hundid sõõnud? Kõik kõigiga rahujalal ning maailm kulgeb oma rööbastel täpselt samamoodi edasi. Mahhinaatorid mahhineerivad, kultuur piiksub nurgas ja meie kõik lambad oleme nii oma igapäeva infomälumisega hõivatud, et kõik see tundubki meie jaoks nagu üks pagana realistliku moega reality-show?

Kõige rohkem meeldisid mulle tüki algus ja lõpp - alguses Linnateatri lavaauk, see tempo ja iroonianoot, mis andis häälestuse kogu ülejäänud eksursioonile ja ühtlasi see on ju ka teema, millega ise lähemalt kursis ning oskab kindlameelselt oma arvamuse tasandilt kaasatunda ja kaasa mõelda, rääkimata järelduste tegemisest. Nagu mina asjast aru sain, siis linnavõim lubas lavaaugu Linnateatri uueks majaks muuta, kuid sõi hiljem oma sõnu. Kusjuures kogu see populistlik ja ebaaus palagan, mis oleks vaatet õigustatud olnud, kui seda ainult oleks organiseeritud enne Linnateatrile lubaduste andmist. Ja teiseks lemmikkohaks see lõpp, ehk ühine lehvitamine linnapea-Edgarile. Sinna vahele mahtus ju ka lisaks poliitikale - kooli, tööle või koju jalutavaid kultuuriinimesi, kellele giid tervitustega tähelepanu pööras. Lisaks Meritoni kohvik ja sellega seonduv... selle "läbimine", oli nagu iseenda "tüki sisse minek"... justkui mingi lavastuslik komponent :)

Õige pisut sai kogu sellele poliitilisele surramurrale lisaks ka kultuuriajalugu, kuigi näiteks Raekoja pärinemisega pani "giid" natuke mööda (vähemalt veel maikuus kui mina osalesin. võibolla nüüdseks on teksti muudetud. Huvitav, aga võibolla oli see hoopis taotluslik - teater ju ikkagi?). Tegelikult oleks olnud päris lahe, kui seda ajalugu ning legendegi oleks sees rohkem olnud. Oleks andnud uue dimensiooni juurde. Teisalt, aga oleks see võinud tähelepanu põhirõhult ära hajutada, seega ega ma ei vingu...

Hinnang: 4- (teatri mõttes ju üsna ebatraditsionaalne ning selles suhtes põnev ja teretulnud vaheldus - NO ikka oskab üllatada. Kuid sisu mõttes üsna "ühte väravasse"... Samas Eva Klemets ise on nii rõõmsameelne ning energiline ja seegi lisab justkui irooniat kogu olukorrale ning ekskursioonilegi juurde. Päris mitu sellist eredamat "kohta" olid, kuigi mingil hetkel mõtelsin, et oleks piisanud mõnes loost, ühel hetkel justkui hakkas see korduma ja korduma. Tubli töö on taustaks ära tehtud ning asi tegijate poolt igati läbimõeldud. Näiteks ei töötanud minu kuuldeaparaat ja varuvariant oli kohe olemas, kuigi rühm oli täis. Ja üldse oli hea, et see kuulamismasin oli, sest vahepeal oli vaja "giidist" natuke kaugemal olla ning linnamüra ja muu - kõik igati läbimõeldud.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Tallinn - meie linn
Klemets/Epner/Ojasoo

"Tallinn - meie linn" on kevadine ekskursioon mööda vanalinna.

Kogunetakse Tornide väljakul lava juures, kust Eva Klemets alustab umbes pooleteisetunnist ringkäiku mööda vanalinna. Ekskursioonil osalemiseks on vajalik tehniline varustatus, mille saab ainult teatripileti ning ID-kaardi või juhiloa esitaja.

Eva Klemetsi juhatamisel liigutakse läbi Tallinna vanalinna ning külastatakse üle kümne tähelepanuväärse objekti. Kunstiajaloolise ülevaate asemel kuuleme aga sissevaadet mitmete hoonete ja avalike väljakute huvitavatesse seikadesse. Tallinn on meie linn, ja on meie kohus, aga ka rõõm teda paremini tundma õppida.

Giid Eva Klemets
Töörühm Eero Epner / Tiit Ojasoo
Esietendus 29. aprillil kell 18:00

Etenduse pikkus umbes 1 tundi ja 15 minutit

Sildid:

5 Comments:

Anonymous i. said...

Meritoni kohvikut läbides istus seal toona meie Peterburi esindaja :)
Ja keeleauhinna koht oli Täiesti PRICELESS!
Sellise otsustuse saab teha see, kellel on aju äravõetud, liiva sisse visatud ja siis tagasi pandud. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et selline asi võimalik on.

06 august, 2010 23:05  
Anonymous i. said...

Juhin ka tähelepanu, et 2010 teatrikavasse kaatasluda ub ka võtta VAT Teatri "Üksine" alates novembrist. Kunstnik Iir Hermeliin, osades Anu Lamp (sic!), Katariina Lauk ja Ago Soots. ANU LAMP!

07 august, 2010 00:01  
Blogger Danzumees said...

hmmm, minule ei tulegi see "keeleasi" meelde...kas seoses vorstikohvikutega? Võibolla meile ei räägitudki?

Ja VAT-i Lambi-Laugu lavalugu ootan pikisilmi!!!!

07 august, 2010 13:24  
Anonymous i. said...

Vorstikohvikut pidasin silmas tõepoolest. Usun, et räägiti teilegi.

07 august, 2010 17:23  
Blogger Danzumees said...

Ju räägiti ikka. Mul lihtsalt nägemisest pikk aeg möödas. Tegelikult terve rida kevadisi asju ootab veel meenutamist. Dämit, uus amet ei lase absoluutselt blogi kirjutada, hea kui üldse teatrisse jõuab :)

16 august, 2010 00:02  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default