Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, aprill 03, 2011

Mees, kes teadis ussisõnu - Endla


Tahaks alustada tekstiga, mille lavastaja-dramaturg Johannes Veski (kes tuleb välja on mu koolivend) on kirjutanud kavalehele:

Minu teater ei ole mõeldud midagi tähendama. See tähendab: tähendama midagi sellist, mida saab sõnastada. Ma ei taha, et teater oleks sotsiaalne. Ma ei taha, et teater oleks psühholoogiline või intellektuaalne. Ma ei taha, et teater oleks kunst, sest ma ei saa aru, mis kunst on - selle kohta on olemas mitu väidet, aga lõpuks ei tähenda need mitte midagi. Teater on universaalses mõttes kasutu. Ta tähendab midagi kasulikku minu ja Sinu jaoks - meie jaoks juba vähem. Ma ei taha, et teater oleks millekski nimetatud, sest ta ei allu ühelegi nimele. Teatrikogemus ei ole minu jaoks elust väljaastumine või elu peegel või ühiskonna mõõdupuu. Selleks on meil kodus peeglid ja rinnus süda. Ma mõtlen, et ta on ainult teater. Ja ma olen sellega rahul. - Lavastaja Johannes Veski

Need sõnad kubisevad mõtetest. Need ei ole öeldud niisama suusoojaks. Ma olen mitme asjaga siit päri, mitmed sõnad hoopis ärritavad ning tunduvad provokatiivsed ja vastukarva. Mingis mõttes võib neist isegi välja lugeda, et mees ei ole Panso-kooli kasvandik. Mõned sõnad on "out of the box" ja see annab aimu, et selles mehes on peidus midagi enamat. Tal on oma lähenemine teatrile ja ta "mõtleb". Ja ei mõtle "karjas" vaid isepäi.

See lõik kavalehel vabandab välja päris palju seda lihtsust (ka labasust), mida ta laval pakub. Sest kuidas Sa üldse võimatu võimalikuks teed (Kivirähki romaani lavale panemine) kui mitte lihtsustamata, muidu võid ise selle raamatu kihtide sasipuntrasse ära eksida ning tulemuseks saaks ainult üks müra. Veski on siiski sellega hakkama saanud! Üks minu viimaste aastate Eesti kirjanduse lemmikraamatuid on laval ja see on laval kirjaniku tunnetust kaotamata. Laval just selliste Kivirähklike kiiksude ja huumoriga, kaotamata seda tõsisemat tausta, mis ka raamatus pidevalt õhus hõljub. Võibolla visuaalselt on mõned tõsisused muutunud ka koomiliseks ja üldine tunnetus ongi märksa "kergem", kuid see mitte ei häiri vaid just nimelt muudab tüki rohkem žanritruumaks (komöödia) ning "teatrivormingus" vastuvõetavamaks.

Cabaret Rhizome-i asutaja on siiani peamiselt oma "koduteatris" lavastamisega tegelenud. "Mees, kes teadis ussisõnu" on minu teada tema esimene koostöö Endlaga. Neid esimesi on siin veel - Robert Vaigla on teatritükis laval kitarriga, esimest korda raiutakse laval jänestel päid maha ja "supsutatakse" tegelasi nende verega, esimest korda näeb inimahve, loomapornot (no nii hull see päriselt ka pole :)) - naised ju mürasid tollel ajal karudega - vabandust "mõmmidega", kui mehi polnud võtta.


Näen oma vaimusilmas, kuidas paljud inimesed, kes seda vaatama lähevad leiavad siit kamaluga labasusi ning nad ei saagi kaugemale sellest. On kindlasti inimesi, kes mõtlevad, et kogu see nukuteater ja tobedad karu-, täi- ja ussikostüümid - need ju ei sobi täiskavanutele mõeldud teatritükki. "Sõrmed tagumikus"-tants on mõne jaoks täielik hea-maitse-piiri ületus. No okei, see oli minu jaoks ka ju tsipa tobe, kuid ma olin selleks ajaks juba nii üles köetud teiste naljadega ning näitlejate pingutustest vaimustuses, et labasused ei häirinud mind enam, pigem võtsin seda nii, et tolleaegne rahvas ilmselt oli veelgi labasem - matsirahvas, nagu me oli(e?)me ju ikkagi... Ja raamatus oli neid rõvedusi ikkagi kamaluga rohkem...

Tükk on mänguline. Minimalistliku lavakujundusega - mis koosneb praktiliselt peaaegu ainult kärudel olevatest lavale ja lavaltlükatavatest majadest ja metsast. Karakterid joonistuvad sellises minimalistlikus lähenemises lihtsamalt välja, kuid see on kahtlemata eelkõige ikka heade näitlejate pärast. Kuigi ega siin tükis teistest eredamat särajat polegi, sest kõik on ühtlaselt head. Eks need karakterid annavad ka võimaluse natuke liialdustega mängimiseks. Aga alati ju näitlejad ei lähe nii hoogu, kui neil selline võimalus käes on. Selle tükiga tõesti kõik annavad endast justkui kõik ja rohkem veel. Kui võtta kasvõi see näomoonutamine, millega ussisõnu lausutakse - eriti Indrek Taalmaa nägu vaadates - ei saa nägu tõsiseks kuidagi jääda :)

Priit Loog on esinäitleja-tüüpi. Olen juba kaua oodanud, millal ta sellise kaliibriga peaosa saab. "Pisuhännas" ta olevat olnud Ludvig Sander, kuid see jäi mul nägemata. "Kangelases" oli ta üks peaosalistest, kuid siiski mitte nii suurelt - nüüd siis ometi. Usun, et paljudele naistele läheb see mees hästi peale. Mehena, kes jõusaalis käib, tundsin kadedust tema biitsepsite pärast. Rollidest on tema oma selline kõige "inimlikum" ja stabiilsem. Ega ta lavalt vist kordagi ei lahkunudki. Leemet peategelasena on igati sümpaatne, talle on lihtne kaasa elada.

Leemeeti pruuti mängiv Ireen Kennik on ennast näitlejana minu jaoks muutnud. Veel 3-4 aastat tagasi mängis ta kuidagi lahmivalt, daamilikkus oli kuidagi võõras tema mängu juures. Kuid nüüd järsku, see oli vist alates Raimondsist, on temast saanud hoopis teine näitleja. Järsku on tekkinud tunnetus, et ta nagu varjaks midagi endas. Temas on tekkinud uued küljed ning nüüd ma enam alati ei teagi, kuidas ta oma järgmise rolli lahendab. Sedapuhku, hundipiima mittearmastava metsatibina igati õigustatult oma rollis.

Indrek Taalmaa teeb kaksikrolli. Vanaisana mõnevõrra hoogsama ja karikatuursema. Olen küll sellist (stiliseeritud intonatsiooniga) Taamaad ka varem näinud, kuid see hoog ning pingestatus - kahtlemata oli vinge vaadata. Tundus, et publikult pälvis ta ka kõige rohkem naeru oma hullu, tiibuehitava vanamehena. Lihtsalt selle hoo pärast, millega ta rollile lähenes.

Karin Tammaru Leemeti emana on just täpselt nii äge, nagu Karin seda teha oskab. Ma ei saa aru, kui ta teeb sügavaid dramaatilisi rolle, siis ma ei suuda tema tegelasi kuidagi uskuda (Põletus), kuid kui ta saab komöödiarollides hoogsalt üle vindi karakterit keerata, siis ta vaatet varastab kogu show (Revident ja nüüd ka MKTU)! Tema pisike, piprane lihakäntsakaid grilliv ema, kellel justkui hullu sorakil juuksed ning hullunud, ümmargused ja pärani silmad = lahe ja õnnestunud karakter!

Sten Karpov on minu Endla lemmik meesnäitleja (naistest on lemmikud Piret ja Liis) ning siingi särab ta oma 110%lise rollisolemisega. Raiudes jänestel päid ja supsutades seda verd teistele. Ise seejuures tehes mingit imelikku heli :) Külavanemana lodumüts silmini peas, kuid sellest hoolimata intensiivselt oma rollis. Vahepeal sai mees küll tuhatnelja kostüümi vahetada või õigemini valged ürbid peale visata :)

Tambet Seling uss-Intsuna... ussibeebidega ringi kärutamas, pakub karakterina ühe sisuliselt paraja üllatuse, kuid see, et Tambet üks Endla parimaid jõude on, see on juba ammu teada ja sellest saab aimu ka ussikostüümis. Kuidas tal küll alati meeles oli kummardada ustest minnes? :)

Küll Kaili Viidas oskab alles karjuda (olen seda varemgi märganud)! See tuleb tal selliste detsibellidega välja, et kui Pärnul oleks vaja mingit ülelinna-alarmi, siis polegi neil vaja mõnda kallist masinat osta - Kailist piidab! :) Tema, nagu Tambet ja Sten on minu meelest alati head ja seekord pole erand. Triin Lepik oma mõmmidega on koomiline. Lauri Kink inimahvina ebameeldiv, aga see on ju taotlus :) Sama võib öelda Ahti Puuderselli kohta ja seda nii isa kui täina.

Laast aga mitte liist - Jaanus Mehikas - Tema mitmetest rollidest meeldis mulle kõige rohkem kastreeritud munk. Ma ei saanud üldse aru, et see tema on - pidin kavast järele vaatama! Tema metsamurrak oli ka kõige ebaselgem enne kui ta ära külla kolis, aga sellest polnud midagi, sest tegelikult sai piisavalt palju aru, et naljadele pihta saada :)


Loo mõttes on väga palju raamatust teatrilaval olemas. Äsja lugenuid võib isegi häirida, sest lugu jookseb küll, aga pinnapealsemalt. Muidugi eellugu, ehk see kuidas karu Leemeti isal pea otsast hammustab, edasi kõik need ussiurus talveune-magamised, puu otsa vihtlema ronimised ning korduvad kohtumised ja selline, mis teatrilavale polegi võimalik panna, sellest on dramatuiseerija üle hüpanud, minu meelest siiski midagi sisuliselt olulist kaotamata (mu mälu võib detailides petta). Eks muidugi on siin seal kärpeid hulgaliselt, kuid minu meelest kui see sügav traagika, et ussisõnu oskav rahvas välja sureb ning üldse need sügavad traagilised noodid kõrvale jätta, siis teatrilaval on kõik oluline olemas. On ju ka tsipake seda traagikatki, kuid kaugeltki mitte nii palju kui raamatus. Mäletan, et üks põhilisi kriitikanoore raamatu suunal pärast selle ilmumist oligi just see masendus ja julmus. Neid ilmselt teatriverstioon üllatab positiivselt, sest laval on rohkem ikka komöödia :) Mõnda teist võib just ärritada, et süngemad noodid on keeratud lõbustavaks.


Eks sellele võib ju mõelda, et kuidas ikka see metsast küladesse kolimine omal ajal käis? Või kuidas inimene iidamast aadamast on oma nõrkuse pärast ikka lootnud kellelegi vägevamale. Ka õigustatult või mitte? Ja mis nendel jumalatel tegelikult vahet on? On see jumal siis "meelemürk", "kõikvägevam" või "looja", kõik need "jumalad" annavad inimestele lohutust, kõik need jumalad annavad inimesel võimaluse mängida hooletut - küll saab andeks. Tegelikkuses kasutatakse nendega inimeste üle võimu ära. Kuid selle tükiga koos pole ilmselt väga nendele taustadele vaja mõelda vaid lihtsalt unustada argipäev ning lasta näitlejatel kaasa viia Põhja konna otsingutele.

Hinnang: 4 (Ega sellise lihtsakese tüki kohta ei oskagi palju midagi kirjutada - võiks lakooniliselt piirduda ütlusega - Meeldis. Sest tõesti ei oska täpsemalt seletadagi, et miks nüüd selline kergelt labasustesse kalduv tükk üldsegi meeldida sai. Ma arvan, et eelkõige sellepärast, et alusmaterjal oli nii tugev ja hea. Võibolla ka sellepärast, et ma raamatule järele mõeldes poleks iial osanud arvata, et see teatrilavale üldse ära võiks mahtuda. Pigem filmina veel... ent ometi suudeti see ära teha... ja Kivirähk ju rahvale meeldib... kindlasti mingis mõttes oli tegemist ka rahvatükiga. Naljakad, loomaküstüümides näitlejad - hundid, mõmmi, täi, inimahvid, uss ja kes veel kõik. Inimesedki karvastes riietes... Ja ometi see kõik kokku meeldis. Meeldisid ka näitlejad ning kõik need tobedused. Meeldis live-muusika. See kõik teenis eesmärki - vaatajate meelt lahutada.)



Tekst lavastuse kodulehelt:

MEES, KES TEADIS USSISÕNU

Tragi komöödia.


Tegijad

Autor Andrus Kivirähk

Lavastaja Johannes Veski (külalisena)

Kunstnik Pille Tael (külalisena)

Muusika autor ja esitaja Robert Vaigla (külalisena)

Osades Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Priit Loog, Sten Karpov, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling, Indrek Taalmaa


Tutvustus

Mets on tühjaks jäänud, ussisõnad on unustatud ja varem loodusega nii sõbralikult ja üksmeelselt läbi saanud eestlased on küladesse kolinud. Välismaalt toodi neile Jumal ja Jumal meelitas nad metsast välja. Jumala nimel oli ilus kõla ja tal oli kaasas palju huvitavaid asju. Täna saame me neid, kes kogu selle Jumala-värgiga kohe nõusse ei jäänud, kangelasteks nimetada. Kangelased olid nad pelgalt selle pärast, et nad ei unustanud kõige vingemat, haruldasemat ja hädavajalikumat oskust, mis meil, eestlastel, on olnud: me oskasime loodusega rääkida ja loodus rääkis vastu. Nüüd on kangelased surnud, Jumalast on saanud kaubamärk ja looduses käime me ainult kaitsevarustuses. Kõik juhtus selle pärast, et me tahtsime Jumala ja tema sõprade moodi olla. Kelle Jumala?


Esietendus 12. märtsil 2011 Endla teatri Suures saalis.

~2h 40min

Sildid: ,

1 Comments:

Blogger Piia said...

Sai ka eile ära vaadatud. Ei oskagi väga kommenteerida, pigem vist ikka meeldis. Eriti Ülgas ja vanaisa! Ja see, et Ints emaseks osutus :D

09 mai, 2011 13:31  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default