Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, aprill 16, 2011

Biloxi blues - Tallinna Linnateater


Ma lihtsalt ei mõista seda Linnateatri fenomeni. Olgu see siis alles nö. lavakoolitudengite tükk, aga millegipärast kui seda etendatakse Linnateatri egiidi all, siis see teeb silmad ette ka paljudele kogenud teatritegijate tükkidele. Ja seda nii lavastuslikus mõttes kui ka näitlemise mõttes! Selle teatri kunstiline tase vist lihtsalt ühtib minu nägemusega. Minu ilumeel on ilmselt sealsete otsustajatega sarnane. Nad lasevad lavale peaaegu ainult kvaliteeti. Biloxi blues on järjekordne õnnestumine ning minu jaoks tõeline teatrielamus! Ei, see pole isegi niivõrd psühholoogiliselt sügav ja kaugeltki mitte stiilselt uuenduslik, lihtsalt üks well-made-play, mis on lavale toodud armastuse ja hoolega. Lavastajaks lavaka õppilane Sander Pukk, kuigi millegipärast tundsin paljuski ära tema õpetaja - Elmo Nüganeni lavastuslikku lähenemist. Ja seda kõige paremas mõttes - minule Nüganeni lavastused on meeldinud vaatet eranditult kõik ja kui ta Pukkile oma oskuseid edasi annab, siis võib loota, et Sander Pukkist tuleb samal tasemel lavastaja.

Tegemist on Neil Simon-i ühe kuulsaima ja armastatuima näidendiga. Niiöelda teise osaga semiautobiograafilisest "Eugene-i triloogiast". Eugene on siis näidendi peategelane, ehk mingis mõttes näitekirjaniku alter ego. Kuigi Linnateatri versioonis pole päriselt peaosa üles ehitatud ainult Eugene-ile, vaid viis lavaka poissi saavad praktiliselt võrdselt lavaaega ning fookuses olemise tähelepanu. Igaks juhuks mainin, et triloogia esimese osa nimi originaalis on "Brighton Beach Memories" ning kolmas osa "Broadway bound".

Kuigi Simon on teada-tuntud komöödiate meister või tegelikult minu jaoks üpris ühesuguste ja vormikohaste komöödiate autor, on "Biloxi blues" hoopis midagi muud kui tühjapäevane naljalugu. Naerda saab küll ka, aga suuremas osas on tegemist vägagi tõsiste teemadega ja asi on tihti naljast ikka väga kaugel. Eks see pealkiri ju räägib enda eest - tegemist on sõna otses mõttes "blues"-iga. Tükk on muuseas võitnud ka Ameerika teatri kõige olulisema auhinna - Tony - parima draamatüki eest 1985.aastal.

Lugu saab alguse sellest, kui viis kutti rongiga armeesse sõidavad. Sõjaväeõppused toimuvad Biloxis, Mississippi osariigis, Teise maailmasõja ajal. Ja nagu sõjaväes ikka - poistest saavad mehed... Naiivsevõitu ja elus kogenematu Eugene kaotab loo jooksul oma süütuse (kannatlikule ja mõistvale lõbutüdrukule :)), põrkub kokku antisemitismi (Eugene ise ja üks teine noor sõdur on juudid) ja homofoobiaga (üks sama baraki poistest jääb vahele teise mehega) ning kõige selle õppedrilli, päevikupidamise ning meheks saamise keerises, armub ta esimest korda. Kogu see emotsioonide virrvarr on pikitud ka huumoriga, kuid pidevalt on kummitamas sõja, kaotuse ja oma koha kättenäidatud asukoha negatiivsed emotsioonid.

Geograafilised ja teised faktilised loo detailid tegelikkuses ei ühti kirjanik Simoni sõjaaja kogemustega. Pärast high schooli lõpetamist, 16 aastaselt pani ta ennast armee nimekirja New Yorki Ülikoolis - USA lennuväe reservõppustele ja hiljem saadeti ta Coloradosse, kus ta jõudis käia ka Denveri Ülikoolis.

Lugu keskendub poiste omavahelisele suhtlemisele ja suhetele ning nende vastuseisule pahatahtliku ja nimme kiuslikuna näiva seersandiga. Eugene Morris Jerome-i mänginud Priit Strandberg loob oma karakterist südamliku kirjanikuhakatise, kellel on eesmärgid - ta tahab kaotada süütust, armuda ning sõjas mitte surma saada, vaid hoopis saada kirjanikuks. Kuna mingis mõttes võiks võtta, et kogu lugu ongi Eugene-i kirjutatud, mida meile etendatakse, siis ta tegelasena mingis mõttes isegi hoidub natuke tahaplaanile mitmetes omavahelistes tegevustes - tema ju kirjutab. Kuigi vahepeal saal pimeneb, prožektor näitab ainult Eugene-ile ning too räägib lahti oma mõtteid või tegevustikku. Strandberg oli mu teatrikaaslase lemmik, minule meeldis see roll ka tema senistest nähtud kolmest rollist (Kiivad armastajad, Jumala narride vennaskond) kõige rohkem, kuid päris kindel ma temas veel ei ole. Lavastaja kiituseks peab ütlema veel ka seda, et rollid on selles mõttes väga hästi jaotatud - ehk kõik poisid saavad natuke teistmoodi rolle teha, kui eelmises lennu lavastuses - Jumala narride vennaskond. Priit Pius ehk välja arvatud, sest tema rollid olid minu meelest mingis mõttes sarnased.


Tegelikult on tegemist pesuehtsa ansamblimänguga, kus kõik annavad endast parimat ja seda on lausa lust vaadata. Eesti teatri tulevikul pole midagi häda nii kaua kui selliseid uusi lavastajaid ja näitlejaid tuleb peale. Ometi eristusid minu jaoks sellest hoolimata omad lemmikud - vennad Kalmetid ja Pääru Oja. Päärus on mingit toorest jõudu, tema diktsioonilised omapärasused võivad kindlasti tunduda kellegi jaoks vastukarva, ent minu jaoks siiani on need teda hoopis muutnud omapärasemaks võrreldes teistega. Just nagu mingi armi kandev inimene, keda arm hoopis kaunistab ja muudab meeldejäävamaks. Tema kergelt liidritüüpi sõdurpoiss (poola päritolu Joseph Wyzykowski) , kes on kui tüüpiline "kooliklassi juhtfiguur", mõjub justkui selleski kambas natuke nagu ninamees. Ta lihtsalt on ise sellise hoiakuga. Pääru mäng on jõuline ning ma arvan, et ma ise sellises kambas pigem ei sõbrustaks sellise tüübiga. Selline eluvend. Huvitav kas ta pingutas ka kuidagi eriliselt, sest isa Tõnu oli ka poja rolli tulnud vaatama.

Eks need kõik kutid seal karakteritena ongi natuke teineteisest erinevad... kui samastuda kellegagi, siis ilmselt oleksin ma siiski sarnane Eugene-iga. Eugene-i rollis mängib, nagu mainitud - Priit Strandberg. Temas on silmnähtavalt märgata selget arengut. Näiteks selles rollis ta enam ei pinguta üle. Siiski minu lemmikute hulgas ta VEEL ei ole. Võibolla juba järgmise tükiga :)? Üks olulisemaid stseene minu jaoks oli see, kui ta päevik temalt ära võetakse ning see kuidas ta pidi kannatama seda, kui tema salajased mõtted kõigile ette loeti. Olulised stseenid kindlasti ka lõbutüdruku juurde minek ning oma esimese armastatuga kohtumised. Kõik need räägivad siiski sellest, et mängitud mees on südamega, aga loomulikult elus veel kogenematu.

Vennad Kalmetid üllatasid mind kõige rohkem. Mõlemad olid täiesti teist tüüpi kui Jumala Narride Vennaskonnas (nad ei ole üldse eriti sarnased omavahel ka :)). Eriliseks lemmikuks kujunes Karl-Andreas Kalmet. Netis ringi kolades ja muu maailma teatrikriitikat lugedest selle tüki kohta, kiidetakse tihti just nimelt selle juudipoisi (Arnold B. Epstein) rolli mängijat. Ju see roll on niimoodi ka üles ehitatud, et seda mängiv näitleja saabki poolehoiu osaliseks ning samas roll sisuliselt pakub ka võibolla näitlejale rohkem mänguskaalat. Minu meelest oli tegelikult tema ka kõige huvitavam karakteritest - poiss, kes oli kõige suuremas vastuseisus seersandiga (vaga vesi, sügav põhi - ta julges ainsana tõeliselt vastu hakata). See kuidas lõpus ta oma unistatud kättemaksu saab ja kuidas ta seda naudib, sellele oleks võibolla veel võinud emotsioonivinti sisse keerata, aga ega tal sellisena ka viga polnud. Ent nii magus oli ju see kättemaks... ma tundsin ise seda mõnu, mida tunneb inimene, kui tema vastu paha olnud oma saatusega kohtub. What goes around comes around. Karl-Andreas oma prillidega mõjus päris ehtsa juudipoisina, aga nii oma isa Madise nägu :)

Henrik Kalmet mängib teist eluvenda - justkui natuke rumalam Pääru Oja karakteri vend. Kuigi see karakter oli võibolla kõige ebameeldivam, oli lahe näha Henrikut hoopis teise inimesena.

Priit Pius sai mõnevõrra vähem olla esil. Tegelikult tema Jumala narride vennaskonna mehega üpris sarnene. Lisaks on ka kuues poiss, kes on juba varem seal. Mängib teda Kristjan Üksküla, aga tal on võibolla kõigest paar nähtavamat stseeni - see kuidas ta pole nõus teiste toakaaslastega Eugene-i päevikut lugema/kuulama ja siis muidugi see gay-teema.

Vanadest proffidest on kaasatud Rain Simmul, kes teeb oma rolli kuidagi nähtava naudingu ja süvenemisega. Kergelt neurootiline seersant, kes ei kannata vasturääkimist. Natuke sadistlike kalduvustega. Eks ta parajalt stereotüüpne karakter on, nagu ikka nendes armee-filmides, kus poistel keskmisest karmima olekuga sõjaline kasvataja. Kuid Simmul mängib oma rolli väga pingestatult. Karl-Andreas Kalmetist on talle piisavalt vastast nii ühes kui teises stseenis ja ju seegi tõmbab Simmuli ka hästi käima. Ei ütleks, et need poisid alles näitlemist õpivad, suurem osa neist on juba täiesti valmis näitlejad.


Lisaks poistele osaleb ka 2 tüdrukut - Sandra Uusberg mängib lõbutüdrukut, kellele Eugene oma süütust läheb kaotama ja Piret Krumm on tütarlaps, kellesse noor kirjanikuhakatis armub. Mõlemad rollid väga marginaalsed, kuid toovad naiselikku värvi muidu nii pruuni ja halli meeste ja poiste sõdurimaailma.

Ma pole ise sõjaväes käinud, kuid tundsin kõik selle ära tänu just samasugustele filmidele ja juttudele, mida näinud kuulnud. Usun siiski, et need, kellel endal sõjaväekogemused olemas, tunnevad veelgi rohkem siit ära tuttavaid jutte, tüüpe ja suhtumist. Eks mehed on ju erinevad, aga lõppude lõpuks on nad ikkagi koos ja neid õpetav või juhtiv seersant on ikkagi nö. "mitte oma poiss". Autoritaarsus tuleb ju rividrillide ja sõjaväeõppustega eriti selgelt välja. Muidu kogu süsteem laguneks laiali. Sõjavägi iseenesest muudab mehed lammasteks. Nad peavad kuuletuma, nad peavad sööma seda, mis neile antakse, isegi kui nad ei taha. Kaotama iseennast ja oma tahet. Kuuletuma oma juhtide tahtele. Sest kes täie mõistusega inimene läheb kuulide ette surema? Mõni võiks vaielda, et kodumaa kaitsjad ja vabaduse aate eest võitlejad. Ent see seletab ju siiski ainult kaitsjapoole - miks siis mõned haaravad relvad, et ise kellelegi kallale tungida? Jätavad oma armsamad ja lähevad vabatahtlikult võimalikku surma? Muidugi surra võib ju ka linnatänaval ja sellepärast ei jää keegi kodu kaitsvate seinte vahel, kuid oleme ausad, see võrdlus pole ju võrdväärne.

Siin tükis üks mees ei ole nõus kuuletuma kõigele. Ta mõtleb oma peaga. Temast ei saa kunagi head sõdurit.


Ei saa ma aru sellest juudivihast. Võibolla Hitleril on mingi isiklik kogemus, miks ta neid vihkas. Kuid ka näiteks tänapäeva Eestis tean ma inimesi, kelle meelest jäi Hitleril "töö pooleli". Hämmastav. Kas see on tõesti tühipaljas kadedus. Juudid on tihti parematel posistsioonidel. Nad loevad palju ning neil on tihti hea haridus ja muidugi ka head töökohad. Mis see küll on inimestest, sest ausalt öeldes ei oska mina küll kindlalt kunagi öelda, kes on juut ja kes mitte. Kui keegi on erinev, nagu näiteks mustad või asiaadid, siis võibolla inimesed tahavad tunda üleolekut vähemuste vastu. Kuigi ma pole nõus sellega, oskan ma seda viha seletada - kitsarinnalisus ning harimatus, eelarvamused ja üleolek muudavad rumalad inimesed võimujanuliseks ning kui siis kellegi teistsugusega vastamisi satuvad tunnevad, et kõik ülejäänud omasarnased on ühelpool ning seeläbi on võimalik see "erinev" inimene allutada oma tahtele ja/või meelevallale. Aga tõesti, millest in tungitud juudiviha? Eestlased, vana orjarahvas muidugi saab igast üleolekutundest tiivustust... Meenub fakt, et Hitleriaegadel oli ju Eesti esimene, kes end juudivabaks tunnistas. Ikka kiirest ja eesringlikult... Inimesed on ikka haiged küll, aga eks seegi iseenesest oli selline psühholoogiline ajupesu, mida sõjavägi peab ka tegema meestega. Et see käsukanal oleks olemas ning muidugi võimuvõimalus. Haige värk, mis lihtsamalt veel mõjub noortele meestele, kes ei viitsi oma peaga mõelda. Eks see ole ju ka üks elukutse ning kui pea matemaatikat ei võta, siis eriti selliste jaoks on see võimalus. Kuid kas seegi ei tekita stereotüüpst mõtlemist, mis näitab tegelikult hoopis minu piiratud mõtlemisvõimet. Sõjalist tegevust ilma strateegiateta ju ette ei kujutaks... vähemalt pole huupi lahmides võimalik edu saavutada.

Sama oli ju olemas selles tükis - sunniti sööma mingit lurri, tegema kätekõverdusi, kästi puhastada oma hambaarjaga tualette, aeti ebaloomulikul ajal ebaloomulikke ülesandeid täitma jne jne jne. Ikka meeste OMA tahte ja mõtlemise murdmiseks.


Mul on videol olemas ka 16.lennu "Biloxi blues" (mängisid: Mait Malsten, Ago Anderson, Tarmo Männard, Andres Puustusmaa, Helena Merzin...) kuid pole siiani saanud mahti seda veel vaadata. Kui kunagi aega leian, siis võrdluse mõttes kirjutan selle kohta ka.

7 iseloomustavat sõna sisu kohta: poisid, päevik, armeedrill, allaneelamine, armumine, autoriteet, kättemaks

Hinnang: 4+ (Väga hea etendus, lavastus ja näitlejateansambel. Stiilne. Tõeline nauding. Piisavalt tõsise taustaga kuid samas ikk meelelahutuslik ka ning ma tegelikult olen väga lähedal hindama seda 5- -ga. Noortes meestest on energiat. Neis tundub olevat peidus väga palju. Üldse tundub olevat rohkem nö.meestekursus see 25.lend. Poisid saavad meesteks publiku silme all ning kui täpselt jälgida, siis võib need murdepunktid ükshaaval ka lavastusest üles noppida.

Kunstilise kujunduse mõttes meeldis see särkides ttehtud taustsein, mida vajadusel tõsteti üles tagant, et saali suurendada ning mõned tegevused viia lavaäärest kaugemale. Sest kuidas näiteks muidu oleks see lõbutüdruku juures külaskäik oma varjuteatriga oleks mõjunud.

Eriti hea, et tükil on hea lõpp ning filmilikult oli ka see lahendatud - ehk mis kellestki sai "tulevikus". Korralik lõpp, kuigi tegelikult seoti juba eelnevalt ka olulisemad sõlmed kokku - seersandi palk, andeksandmised, sõpruse süvenemine poiste vahel - kuigi selleks pidi läbi käima pika kadalipu ja mis peamine - arusaam või igatsus selle karmi korra järele, sest mingis alatajulises mõttes on meil ju lihtsam, kui meile ette öeldakse, mida ja kuidas peab tegema. nii on vastutust endal vähem. Ja vastutus, see on ju koorem)


Tekst lavastuse kodulehelt: Biloxi blues Neil Simon

Lavastaja: Sander Pukk (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Ellen-Alice Hasselbach :: Tõlkija: Peeter Sauter :: Kostüümikunstnik: Annika Lindemann :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius ja Piret Krumm ning Tallinna Linnateatri näitlejad Kristjan Üksküla, Rain Simmul ja Sandra Uusberg või Liis Lass (EMTA lavakunstikool) :: Esietendus: 02.04.2011 ::

2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Biloxi blues“, mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis "Kümne teatristardi“ raames publiku ette jõuab. NB! Mängitakse ainult kümme etendust!

„Biloxi blues“ on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise „Eugene’i triloogia“ teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
Kestab natuke alla 3 tunni.

Sildid: ,

2 Comments:

Anonymous i. said...

See oli HEA!
Eksitasin end, oletades, et tegemist on Nüganeni lavastusega, kuid EI! Ei oleks arvanud, et lavaka tudengi töö on sedavõrd esmaklassiline. Lavastajatöö, valgus ja heli oli nii ideaalses klapis. Ja no näitlejatööd - nagu vanad tegijad. Tõeline kiitus ja ovatsioonid! Olen hämmingus ja üllatunud ja seda parimal viisil üldse.

04 mai, 2011 23:30  
Blogger Danzumees said...

Jah nõus kõigega. Tegelikult siiani üks paremaid sellel aastal nähtud tükke. Ja see on alles õpilaste tehtud peamiselt :)) Kõrvale olekski panna vaid Linnateatri Aeg ja perekond Conway ning Rakvere Teatri Eksperiment õhupumbaga.

05 mai, 2011 14:12  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default