Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, aprill 12, 2011

Peeter Volkonski viimane suudlus - Tartu Uus Teater



Auteur Urmas Vadi pakub selliste puäntide ilutulestikku, et hoia piip ja prillid!

Kui ma kunagi kuulsin, et Vadi sellise tüki on kirjutanud ning plaanib ise sellele lavale tuua, tuli mulle meelde Spike Jonze film Being John Malcovich (see polnud küll autorifilm, sest selle kirjutas teine mees - Charlie Kaufman). Kuigi tegelikult loo mõttes polegi neil kahel sisuliselt midagi sarnast, aga see idee, et näitleja mängib iseennast, see on ju juba tegelikult korduvalt kasutatud mõte. Vadi läks mingis mõttes sama rada ka oma järgmise lavaloo ja lavastusega - Rein Pakk otsib naist.

Tinglikult võiks kogu lavastuse jagada kolme ossa: 1. sissejuhatav osa, 2. Astid Lindgreni Kalle Blomkvisti jutustuse osa ning viimasena lõpplahendused, ehk 3. puäntide paraad :) Kui sissejuhatus oli kergelt õõvastav ja ei saanud veel hästi aru, kuhu lugu hakkab liikuma ning mise selle mõte täpsemalt on, siis põnevus püsis. Volkonski on sellise kergelt hirmuäratava olemisega ka ning eks ta rõhutab seda ka. Tõesti ei tea, ega saa aru, mis tal selle tüdrukuga kavas on. Edasi hakkab pikem Kalle Blomkvisti ümberjutustus, mille ajal ma jõudsin tükist tüdineda. See justkui ei liikunud kuhugile. Volkonski jutustamisoskus oli küll kahtlemata nauditav, pauside ja rõhkudega - just nagu kõige paremad jutuvestjad seda oskavad. Eks sellel venitamisel on mingis mõttes ka point sees, see peab viima tüdruku tüdimuse piirile - lavastaja seisukohalt kaval võte, panna publik ühe tegelasega samadesse kingadesse! Ning kolmas osa, mille kohta midagi paljastada oleks patt ja rikuks igaühe naudingu ära. Sellepärast ei hakka seda siin üldse lahti kirjutama. Ütlen vaid nii palju, et see annab kogu loole värvid ning vean kihla, et ei jäta kedagi tõeliselt üllatamata!!! Kusjuures kõige, kõige lõpp on ka paras põnts! Ehk neid üllatusi jagub sinna viimasesse kolmandikku mitmeid. Huvitav, kas ajaliselt on need kolmandikud võrdsed, sest minule jäi küll mulje, et see lõpp läks jube kiiresti ning keskmine osa oli kõige venivam, pikem ja igavam...

Nagu mainisin, on Volkonskis mingi kummaline sisemine põlemine. Ta ju "mängib" iseennast... Laura Peterson üllatab ming iga korraga ikka rohkem ja rohkem. Mis selles ilusas tüdrukus kõik veel peidus on?! Ja selles tükis on temas peidus veel eriti palju ;) Minge vaatama ja Te ei usu oma silmi... või "kõrvu" :)

Mõnus kui keegi suudab niioodi teksti sisuga ehmatada ja üllatada, nagu keegi tõesti füüsiliselt ehmataks :) Väga originaalne! Ainult, e tkas kaasautoriks ei peaks kuidagi Astrid Lindgrenit märkima? Sest lõppude lõpuks oli päris korralik lõik tervikust ka Lindgreni lomkvisti ümberjutustus...

Sellest tuli meelde oma lapsepõlv, kui suvel vanaema juures Elvas sai ka mängitud onupoja ja naabritüdrukuga - Kallet, Andresit ja Eva-Lottat. Meil küll "armukolmnruka" polnud :))), aga luurasime, hiilisime ja käisime Elvas öösel väljas. kahtlaseid pätte jälgides ning salajasi kirju kirjutades :) Laste värk, aga eks iga laps vajab killukest Lindgreni oma suvedesse :) Ja iga täiskasvanu saab hiljem nostalgitseda Pipist, Karlssonist, Kallest, Bullerbyst, Emilist, Pootsmanist või mõnest Rasmusest kuuldes :) Samas, eks oma Eva-Lotta, ehk silmrõõm oli ka minul tollel ajal ja eks ju ole ka praegu siin kodus :) ja on üsna kurb, kui mõnel seda Eva-Lottat pole... Sest üks Eva-Lotta peab küll igal poisil ja mehel olema :) Aga kas just "selline" nagu selles tükis... no ma ei tea :)


´
Tekstis on lahedad iseloomustused tüüp-teatrikülaliste kohta. Tundsin isegi ennast sealt kusagilt ära :) Minu ees, "esimeses reas" istunud pensionäriprouad kahekesi ehmatasid küll vist natuke ära, et neist nii karmi tõde eetrisse paisatakse. Üks neist tundus küll aru saavat naljast, aga teine oli ikka päris solvunud :) Mind ajas see ainult muigama veel suurema hooga :)

Kavaleht pani mõtlema, et millist lugu ise heaks pean. Üks on muidugi selline üllatava sisuga. Aga tihti on just kõige tähtsam loo lõpp. hea lugu võib saada rikutud, kui sellel pole korralikku lõppu, samas muidu keskpärane lugu muutub väga heaks, kui lõpus otsad osavalt kokku seotakse või kui seal üllatuslik puänt ootamas. Kui lugu jutustatakse, siis mistahes lugu, et see võiks heana tunduda, nõuab ka head jutustajat. Tihti on hea lugu selline, millesse on võimalik oma tasandilt või oma elu ja/või kogemustega suhestuda. Hea lugu on ka originaalne ning see peaks kindlasti mingi emotsiooni esile kutsuma- olgu see siis hirm, naer, nutt, rõõm, heldimus, üllatus, kurbus, põnevus, kaastunne või kasvõi lihtsalt rahulolu.

Tegelikult tekib jällekord esile küsimus - kas armastuses on tähtis subjekt või objekt? Kas mina ise ja minu ihad-soovid-ootused-lootused või teise inimese omad? Kas armastus on siiski egoistlik tundmus? Mõlemad tegelased ju tegelikult lähtusid iseendast. Egomaniakkid, nagu me inimesed oleme...

Hinnang: 4 (kui keskmine osa oleks olnud sama tugev kui üöejäänud tükk ja kui poleks tekkinud seda nö. "haigutamise" momenti, siis oleks hinnang olnud kindlasti kõrgem. Igatahes ei jätaks ma küll ühtki Vadi tükki vaatamata. Tegelikult oli minu jaoks tükki vaatamamineku-argumendiks ka see üleüldine ülistav kriitika, sest peaaegu kõik kes tükist rääkinud, on sellest ikka väga soojalt mõelnud. Argumentideks on ka Volkonski ja Peterson. Peeter Volkonski mängib nii vähe viimasel ajal, aga isegi tema kohatise ebaselge teksti võib kergelt andeks anda, sest kohe järgmisel hetkel saab aimu kui sügavale karakterisse ta on läinud. Isegi olukorras, kus see "karakter" on tema ise :)
Soojalt soovitatav ning ehk on mõistlik soovitada, et lõpus näitlejate kummardamist ootama jääda pole mõtet :) Elu läheb edasi... nii ehe see ongi! Hakka või uskuma :) Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et koos üllatustega saab naerda ka! Huvitav, kas RO on tükki ise ka näinud ja mis reaktsiooni see temas esile kutsus?
Braavo Vadi! :))))

Tekst lavastuse kodulehelt:

PEETER VOLKONSKI VIIMANE SUUDLUS

Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik. Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!

esietendus 15. aprill 2010
Genialistide Klubis

TEGIJAD:

mängivad
PEETER VOLKONSKI
LAURA PETERSON (Theatrum)

autor-lavastaja URMAS VADI
kunstnik KRISTIINA PÕLLU

Sildid: ,

3 Comments:

Blogger MARRE said...

Saabusin äsja etenduselt, muie siiani näol, need üllatused ja pöördede etenduse viimases osas olid uskumatult ägedad. Ka muud emotsioonid olid täiesti sarnased sellega, mis Sul siin kirjas - ainult et Volgi diktsioon oli sel korral täiesti laitmatu. Muust on raske kirjutada muidugi midagi, et teistele ära ei rikuks :)

Muuseas, kuskandis see Elvas need Kalled ja Andersid seal tegutsesid? :) ehk oleme naabridki ;)

02 oktoober, 2011 22:31  
Blogger Danzumees said...

:) Jah, eks see paras üllatuste paraad on :)

Elvas toimus mäng Arbimäe kandis :) Eks meil muidu oli rohkem poistekamp, aga just seda mängu sai mängitud koos ühe tüdrukuga :)

04 oktoober, 2011 16:05  
Blogger MARRE said...

No siis ikka teine kant :)

09 oktoober, 2011 08:09  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default